Vaellani mootorkelk mahub kokkupandult autosse

Põhjanaabrite soomlaste sõnul on see maailma parim mootorkelk, aga kuna tegu on nende endi leiutise ja toodanguga, siis teisiti nad Vaellan mootorkelgu kohta ju öelda ei saakski. Eesti kalamehe pilguga kelku hinnates võin öelda, et tegemist on omas hinnaklassis igati väärt sõidukiga, mida saab talvel kasutada paksus lumes liikumiseks, suvel aga – pärast väikest ümberehitamist – aiatraktori või kerge maastikusõidukina. Kalastaja katsetas Vaellani mootorkelku detsembri keskpaiku talvises Viimsi metsas.

Ütlen kohe välja, et päris mootorsaani mõõtu Vaellan välja ei anna, aga samas on ka hinnaklass kordades odavam. Kui päris mootorsaan maksab täna umbes 15 000 eurot, siis Vaellani eest tuleb koos käibemaksuga välja käia alla 4000 euro. Kui päris mootorsaanil tuleb iga-aastase hoolduse käigus vahetada õlid, lindi siinid ja tavaliselt ka mõned puksid ja rattad telikus, suurema läbisõidu juures ka variaatori rihm, mootori jahutusvedelik ja mõnel juhul ka roomik ehk hoolduse hind läheb üle 1000 euro, siis Vaellani iga-aastase hoolduse hind peaks jääma 15–50 euro vahele.

Vaellani mootorkelku lükkab tavaline 4-taktiline õhkjahutusega vähe forsseeritud ja pommikindel 200 cm³ 6 hj-line Honda tööstusmootor, mille omahind jääb 1000 euro kanti. See tähendab, et kui hooletul kasutajal peaks mingil põhjusel õnnestuma mootor puruks sõita, pole kulud võrreldes päris mootorsaaniga teab mis suured. Kõnealune Honda mootor käivitub nii elektristarterist kui nöörist tõmmates, mis tähendab, et selle saab käima ka siis, kui aku peaks üles ütlema. Selline mootor tarbib orienteeruvalt 1,5 l bensiini tunnis (sõltuvalt lumest ja sõidustiilist 0,5 l sinna-tänna), päris mootorsaan aga neelab kümme korda rohkem.

Päris mootorsaanidel on mootorist veoroomikuni ülekanne reeglina variaatoriga, mis on suhteliselt keerukas seade ja mille remont võib suure läbisõiduga mootorsaanil kujuneda üsna kulukaks. Lisaks tuleb variaatorülekandes kord aastas vahetada ka veorihma. Vaellani ülekanne on analoogne mootorsaega ehk tsentrifugaalsidur käitab mootoripoolse veoketi hammasratta ja keti kaudu kandub jõud üle roomikule. Tagurpidikäiku Vaellanil pole, aga kuna kelk kaalub alla 100 kg, jaksab seda vajadusel ka tagurpidi sikutada. Tundub jällegi selline lihtne ja igikestev süsteem.

Vaellani roomik on üldjoontes analoogne suure mootorsaani omaga. Roomikul mingeid plastiksiine pole, vaid see jookseb neljal rattal, mis tähendab, et Vaellaniga saab sõita ka puhtal jääl, sest lumi mootori jahutusradiaatorit jahutama ega siine määrima ei pea. Kuna saan koos reisijaga on suhteliselt kerge, peaks selline lahendus kaua vastu pidama. Samas tasub tootjapoolsest maksimaalsest lubatud koormatusest kinni pidada ehk mitmekesi sadulasse ronida pole mõtet, sest nii peaks teliku katki saama küll.

Kuidas Vaellan sõidab? Lumes liikuda on Vaellaniga kindlasti kordades parem kui motokoeraga. Erinevalt motokoerast, mille juht liigub koera poolt järelveetaval kelgul, saab Vaellanil istuda sadulas ning roomik lükkab sõitjat tagant. Puhtalt füüsikaseadustele tuginedes tundub selline lahendus mõistlikum ehk Vaellani läbivus pehmes lumes on motokoera omast kordades parem. Seevastu mootorsaanide võidusõidule Vaellaniga ei ole mõtet minna, sest esimeseks tulla suurt lootust pole. Meie testisõidul suutis Vaellan kinnisõidetud lumel saavutada suurimaks kiiruseks 20 km/t ja väga palju kiiremini sellega sõita ka ei julgeks. Võrreldes päris mootorsaaniga on Vaellean veidi ebastabiilsem, mis tähendab, et suure saani seljast tulles vajab sõitmine ümberharjumist. Samas ei saa ka öelda, et päris mootorsaaniga sõit lihtne ja lollikindel oleks. Eriti on sõidukogemust vaja siis, kui liigutakse pehmes lumes, kuhu keegi on eelnevalt veel ATV-ga roopad ette teinud.

Mõningase sõiduoskuste omandamise järel on Vaellaniga liikumine üsna nauditav ja kaasahaarav. Muuhulgas saab sellega pehmes lumes ja ka kõval pinnasel sõita ka üsna aeglaselt, nii 5–10 km/t, mis variaatorülekandega mootorsaaniga pole võimalik (variaatori rihm on sellise kiiruse juures pidevas libisemises ja põleb üsna ruttu maha). Lumises metsas on aga vahel täitsa tore vaikselt sadulas istudes liikuda ja loodust nautida. Vaellani suureks plussiks on see, et kelk suudab liikuda ka uskumatult paksus lumes.

Vaellani mootorkelku saab täna osta kahes pikkuses lindiga. Meie proovikelgul oli pikem lint ja mina sellega paiguti pea poolemeetristes lumes ja tuisuvaaludes kordagi kinni jääda ei suutnud, isegi mitte siis, kui kelgu vahepeal seisma jätsin ja seejärel uuesti paigalt võtsin. Vaellani 6 hj-line mootor roomikut pehmes lumes ringi tõmmata ei jaksa ja nii puudub võimalus ka end sügavale sisse kaevata. Eraldi pean kiitma Vaellani LED-esituld, mis suudab pimedas sõidul teed piisavalt hästi valgustada. LED-tuli koosneb mitmest elemendist ja nii pole võimalik, et see ühel hetkel tervenisti läbi põleb. (Päris mootorsaaniga on mul korra selline rumal juhus olnud, kus metsavahelisel teel ja üsna suure kiiruse pealt saani ainsa laterna pirn läbi põles. Täna on sellise olukorra vältimiseks enamikel mootorsaanidel esilatern dubleeritud.)

Vaellani standardvarustusse kuulub ka veokonks. Meie oma proovisõidupäeval haagist vedada ei üritanud, aga tuginedes oma kogemustele erinevate mootorsõidukitega julgen arvata, et ühte või kahte kelku koos inimestega jaksab Vaellan talvistes oludes enda järel vedada ainult kinnisõidetud lumel. Pehmes kohevas lumes ei jätku pisikesel Honda mootoril selleks lihtsalt rammu.

Vaellani kelgu juures on oluliseks argumendiks kaal, mis on vaid 91 kg ehk sellise sõiduki jaksab terve mees üksi kraavist või jääpraost teele sikutada. Kui jutt juba jääpragude peale läks, siis mina julgeks Vaellaniga ka meetrisest jääpraost hooga üle lasta, kui haagist taga pole.

Loo alguses sai öeldud, et Vaellani kelk päris mootorsaani mõõtu välja ei anna, see tähendab kompromisse. Tehnilises mõttes on tegemist väga hea sõidukiga, mis võimaldab vähese raha eest talvel lumes või jääl motoriseeritult liikuda. Lisaks taskukohasele hinnale on suurimateks kompromissideks kindlasti veel ka võimalus kelk kompaktselt kokku lappida, suvel aga seda väikese ümberehitamise järel ratassõidukina kasutada. Ilmselt sellist pilti hommikusel Peipsi rannal Vaellani kelgu puhul ei näe, et viis Lasnamäe kalameest päevinäinud Volkswagen Golfist koos osadeks võetud Vaellaniga väljuvad ja seda sõbralikult kokku monteerima hakkavad. Küll aga mahub kokkupandud Vaellani mootorkelk mõnda pirukasse või väikebussi ja heal juhul ka farmeri autosse. Kokkupanemata kujul saab kelgu uhkelt pikapi kasti sõita, ainult tagaluuk tuleb sõidu ajaks lahti jätta. Hooajavälisel ajal aga saab Vaellani kelku sõltuvalt rahvuslikest eripäradest hoiustada kasvõi Lasnamäe korrusmaja rõdul.

Et käesolev artikkel ainult kiiduloona ei tunduks, toon objektiivsuse mõttes välja ka mõned nüansid, mis Vaellani mootorkelgu juures minu arvates paremini võiks olla. Enamikel mootorsaanidel on suuskade ninades aasad, millest saab kraavi sõitnud ja sinna kinni jäänud saani nina soovitud sõidusuunda tõsta. Vaellanil selliseid aasasid pole, aga seda ilmselt jällegi kaalu pärast – kelgul on kerged plastsuusad, mis ei pruugi tõstmist välja kannatada. Samuti puudub Vaellani nina-aas, millest saani vajadusel tõsta. Kui aku on tühi, saab Vaellani kelgu mootori teoreetiliselt käima tõmmata nöörist, samas lülitub süüde sisse läbi elektroonilise ploki. See tähendab, et täiesti tühja akuga saani mootorit käima ikkagi ei saa, sest puudub võimalus süüdet mehaaniliselt sisse lülitada. Selline võimalus võiks iseenesest olla.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Vaellani mootorkelguga pääseb talvel motoriseeritult vähese raha eest kohtadesse, kuhu jalgsi minna ei jaksa, ei viitsi või ei suuda. Vaellan on tubli abimees nii kalastajale, jahimehele kui lihtsalt metsas või looduses liikujale. Kui kasutada kelku põhiliselt üksi ja paksemas lumes, soovitame soetada pikema lindiga variandi. Kui aga sõidate peamiselt mööda sissetallatud radu ning esmatähtsad on mootorkelgu mõõtmed, ostke lühikese lindiga variant.

Sellest, milleks Vaellani suvine ratastega versioon võimeline on, kirjutame juba mõnes järgmises Kalastaja numbris, kui oleme vastavad katsetused läbi viinud.

Vaellani esindaja Eestis: melit.ee/

MELIT AP OÜ

Nelgi tee 23, Viimsi vald 74001

Tel: +372 555 46297

melit.ee • info@melit.ee

E–R 10–17 (muul ajal kokkuleppel).