Liitiumioonaku vöörimootorile, II osa

Eelmises Kalastajas oli põgusalt juttu, kuidas toimetuse Cursus 550-le sai paigaldatud Motor Guide’i 55 lbs tõukejõuga elektriline vöörimootor ning selle toitmiseks soetatud OÜ Renovaarist 100 Ah-ne liitiumioonaku. Nende ridade kirjutamise ajaks on komplekt olnud aktiivses kasutuses kaks kuud ja seni jätkub põhiliselt kiidusõnu.

100 Ah-st liitiumioonakut ei ole mul veel kordagi ühe kalastuspäevaga tühjaks sõita õnnestunud, kuigi oleme seda teadlikult ja korduvalt üritanud. Oma osa võib olla kindlasti ka sellel, et sügisesed päevad on küllaltki lühikesed. Vöörimootoril on aku täituvust näitav indikaator, aga selle indikaatori ühtki pulka pole me veel maha saanud. Nii et mine tea – äkki aku kestabki igavesti. Tõenäoliselt pole me suutnud akust siiski piisavalt energiat välja lüpsta.

Millised on kõnealuse komplekti osas senised olulisemad tähelepanekud? Kui peaksin tänaste kogemuste pealt ostma uue vöörimootori ja selle paadile paigaldama, siis:

– ostaks üks number pikema varrega mudeli. Cursus 550-l saab kasutada ka seda kõige lühemat varianti, aga kui oled paadis üksi ja merel on lainetus, tõuseb propeller aeg-ajalt veest välja ja luristab õhku;

– paneks toiteahelale vahele massilüliti, sest Motor Guide’i vöörimootorit täielikult välja lülitada ei saa. Mootori korpusel jääb vilkuma sinine tuli, mis minu arusaama kohaselt tarbib energiat, see aga tähendab, et paati koos mootoriga ei julge päris südamerahus laetud akudega kuuri alla talvituma lükata, sest varem või hiljem vilgutab see tuli aku tühjaks. Kuigi akud tühjenevad seistes ka iseenesest, häirib see sinine vilkuv tuli mind sedavõrd, et hoian kodus paadil pidevalt juhet järgi.

Kuigi suures pildis on emotsioonid positiivsed, leidub ka asju, mis mulle nii väga ei meeldi.

Esiteks oli uue mootori töökorda seadmine üsna keerukas. Selleks, et seda kasutada saaks, tuli mootorile kõigepealt pult selgeks õpetada. Meie ise selle kallal pusida ei tahtnud ja palusime asja korda ajada mootoreid müüva ettevõtte esindajal Ollel. Järgnevalt tuli mootorile selgeks õpetada ilmakaared. Selleks kõigeks kulus kogenud mehel tubli tund.

Esmapilgul tundus, et asi sai korda ja ankrufunktsioon töötas laitmatult. Hilisema kasutamise käigus selgus, et siiski mitte päris. Kui soovisid ankrupaika muuta näiteks meetri jagu paremale, tuli kasutusjuhendi järgi puldil vajutada ühe korra parempoolset noolt. Meie vöörimootor liigutab paadi sellise tegevuse tulemusena aga hoopis meetri jagu vasakule ehk kõik toimib peegelpildis. Olen sellega vaikselt ära harjunud, aga tegelikult sooviks tulevikus siiski selle asja korda saada.

Teiseks mureks on see, et kuigi mootor peaks välja tõstetuna ja lukustatuna end täielikult välja lülitama, hakkas mingil hetkel propeller ka lukustatud asendis iseenesest pöörlema ning mootor püüdis rabeleda vasakule ja paremale, nagu tahaks sõidusuunda valida. Puldilt M tähte vajutades rahunes mootor küll maha ja pärast seda pole enam ise uuesti tööle hakanud, aga selline omapäi toimetamine paneb mind aina rohkem massilüliti peale mõtlema. Kui mootor ise garaažis tööle hakkab, võib see tundide kaupa veest väljas vuristades paadi põlema panna. Kui aga mootor pikka aega jõude seisab ja elektrit taga pole, on teada üksikuid juhtumeid, kui mootorile peab uuesti pulti tutvustama ja ilmakaari õpetama hakkama. Enamasti see siiski nii ei ole.

Järgmine asi, mis mind veidi häirib, on see, et vöörimootorit ei saa juhtida mootori enda pealt, vaid üksnes puldiga. Teoreetiliselt on küll olemas ka teine võimalus – läbi Lowrance’i plotteri, aga sel juhul peab kõnealune seade paadis võtta olema. Kuna aga toimetuse paadil on varasemast peal Garmini plotter ja hetkel seda vahetada plaanis ei ole, jääbki ainsaks võimaluseks pult. Kahel korral aga olen puldi autosse unustanud ja see on mul meelde tulnud alles siis, kui hulk maad püügikohani juba läbitud. Et püügipäev autosse või koju ununenud puldi pärast nässu ei läheks, maksab alati ka tavaline ankur paadis varuks hoida.

Kui mootoril olev indikaator annavad aku laetusest aimu, siis pult patareide tühjenemist ei näita ehk kui puldi patareid vee peal tühjaks saavad, on vöörimootori kasutamisega lõpp. Igaks juhuks võiks varupatareid paadis peidus olla.

Õppimist vajab ka täisautomaatne Victroni 15A liitiumioonaku funktsiooniga ilmastikukindel akulaadija, aga seda ainult juhul, kui on soov kasutada kõiki võimalusi, mida kõnealune laadija pakub. Toimetuse Cursus 550-l on nimetatud laadija pingi all peidus ja laeb ainult vöörimootori liitiumioonakut. Mehaanik Koit paigaldas ja seadistas selle nii, et aku laadimiseks tuleb see ühendada vaid vooluvõrku ja kõik muu toimub iseenesest ehk aku võib juhtme otsas olla piiramata aja. Laadija laeb aku täis, seejärel kontrollib pisteliselt aku olukorda ning vajadusel laeb juurde. Meie laadijaga seni ühtegi probleemi olnud ei ole.

Kui on soov kasutada kõnealust laadijat mitmeks otstarbeks, on võimalik selle laadimisvoolu tugevust muuta. Kõige lihtsam variant on hoida sõrme viis sekundit režiimivaliku nupul, misjärel hakkab laadijal olev sinine indikaatortuli põlemise asemel vilkuma. See tähendab, et laadija töötab nüüd poole võimsusega. Selline funktsioon on vajalik juhul, kui laetakse väiksemaid pliiakusid. Rohkem võimalusi pakub laadija läbi mobiiliäpi seadistamisel, aga selle teeme enne, kui asjast kirjutama hakkame, endale kõigepealt selgeks.

Kokkuvõttes olen uue lahendusega siiski paksult rahul ja Lämmijärvel Vene piiri ääres ahvenaid rebides tabasin end mõttelt, miks ma seda komplekti küll varem polnud soetanud. Võrreldes päev läbi vanakooli ankruköie paati kiskumisega on vöörimootori poolt pakutav ankrufunktsioon ikka täiesti geniaalne ja avab ägedaks kalapüügiks hulga uusi võimalusi või muudab olemasolevad märkimisväärselt mugavamaks. Kui kaasaegse tehnika kasutamisega kaasnev it-keerukus välja arvata, on emotsioonid suures plaanis väga positiivsed. Julgen liitiumioonakust ja vöörimootorist koosnevat komplekti kõhklemata soovitada igaühele, kes minult antud teema kohta nõu tuleb küsima!