Eesti–Vene kalandusläbirääkimistel olid jutuks vaid kalavarud

Novembri keskel veebi teel toiminud Eesti–Vene kalandusläbirääkimistel lepiti kokku, et tuleval aasta saavad Eesti kalurid koha, ahvenat ja latikat Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest püüda tänavusest rohkem, rääbist aga vähem. Tindipüük on endiselt keelatud.

Sõlmitud kokkulepped lähtuvad mõlema riigi teadlaste hinnangust piirijärvede kalavarudele. Piirkonna tähtsaima töönduskala – koha – viimaste aastate põlvkonnad on olnud vähearvukad ning varud madalseisus, kuid mullusega võrreldes siiski pisut paranenud. Seetõttu tohib tuleval aastal püüda koha 470 tonni ehk tänavusest 25 tonni rohkem. Veidi on paranenud ka järve tähtsuselt teise töönduskala – ahvena – varu, mistõttu tohib ahvenat püüda 895 tonni ehk 55 tonni rohkem kui tänavu. Latikal läheb piirijärvedes jätkuvalt hästi, teda tohib tuleval aastal püüda 735 tonni. Rääbist aga tohivad Eesti kalurid järgmisel aastal püüda vaid 10 tonni ehk 35 tonni vähem. Teadlaste hinnangul pole viimase viie aasta jooksul rääbisevaru täienemist Peipsi järves täheldatud ning kalade arvukus on vähenemas. Tindipüük on varu madalseisu tõttu jätkuvalt keelatud.

Eesti–Vene kalandusläbirääkimisi korraldavad pooled kordamööda. Sel aastal oli korraldajaks ja eesistujaks Eesti ja läbirääkimised leidsid taas aset veebi teel, nagu viimastel aastatel juba tavaks on saanud. Lisaks toimusid need tavalisest väiksemas mahus. „Kui eelnenud aastatel oli veebiformaadi põhjuseks koroonaviirus, siis seekord uuris läbirääkimiste interneti teel korraldamise võimaluste kohta esimesena Vene pool. Põhjuseks oli mõistagi sõda Ukrainas, segane olukord riigis ja mobilisatsioon, mistõttu oli ebaselge, kas ja kuidas nende delegatsioon üldse riigist välja oleks pääsenud,“ ütles Kalastajale Keskkonnaministeeriumi kalavarude peaspetsialist Margus Salundi.

Küll aga andis Eesti pool varakult teada, et seoses Venemaa sõjalise agressiooniga Ukrainas on Eesti valmis arutama üksnes neid küsimusi, mis puudutavad Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude heaperemehelikku majandamist. Laiemad probleemid ja teised teemad peavad ootama turbulentsete aegade möödumist. Tavaliselt kuulub mõlemalt poolt delegatsiooni kümmekond inimest ning Eestit esindavad Keskkonnaministeeriumi, Maaeluministeeriumi, Põllumajandus- ja Toiduameti ning Keskkonnaameti ametnikud ning kalateadlased. Seekord aga oli Eesti delegatsiooni esindatus tänu Ukraina sündmustele viidud Keskkonnaministeeriumi asekantsleri tasemelt Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna juhataja tasemele.

Kuna läbi räägiti ainult kalavarude teemal, piisas kokkulepete saavutamiseks vaid kolmest päevast. Tavaliselt kestavad läbirääkimised nädala, vahel isegi kauem – sõltuvalt sellest, kui palju küsimusi päevakorras on ja kui tuliseks vaidluseks läheb. „Näiteks möödunud aastal kulus hulk aega peenesilmaliste nootadega püüdmise probleemistikule. Eesti polnud nimelt nõus Vene poole soovitud peenesilmaliste nootadega püüdmise mahuga, mistõttu teostati täiendavaid uuringuid ning noodapüügi režiim lepiti lõplikult kokku hiljem,“ ütles Margus Salundi. „Eesti pool seisab alati väga selgelt järve huvide eest ja ka meie kalurid mõistavad, et kui püügirežiim väga vabaks lasta, ei pruugi järgnevatel aastatel olla enam midagi püüda.“

Olümpiapüügi asemel individuaalkvoodid

Suurim muudatus, mis 2023. aastal kutselist kalapüüki Peipsil, Lämmi- ja Pihkva järvel puudutab, on see, et senise n-ö olümpiapüügi asemel hakkavad kehtima individuaalkvoodid. Kui seni toimus meil püük „kes ees, see mees“ põhimõttel kuni kvoodi täitumiseni ja iga kalur oli sunnitud püüdma võimalikult kiiresti ja nii palju kui suudab, siis oktoobri lõpus kiitis Riigikogu heaks Kalapüügiseaduse muudatused, millega kehtestatakse püügiõiguse omanikele individuaalkvoot (s.t konkreetne lubatud väljapüügimaht) püügivahendite kohta. Aastasaagi kehtestamine püügivahendi kohta võimaldab jaotada püügi koormust ühtlasemalt kogu püügihooaja vältel ning annab kalurile stabiilsuse saak määratud koguses välja püüda.

Individuaalkvootide aluseks said eelmiste aastate deklareeritud püügimahud. Selleks võeti n-ö ajaloolised saagid püügivahendite lõikes, vaadati, kui suur on protsentuaalselt ühe või teise kalaliigi osakaal nendes ning vastavalt sellele jagati kvoot kõigi püügivahendite peale ära. Ettevõttel, kel on vastavad püügivahendid olemas, on õigus kvooti nendele püügivahenditele määratud ulatuses kasutada.

Individuaalkvootide rakendamine suurendab ettevõtjate kindlustunnet oma majandustegevuse planeerimisel, võimaldab kalurile paindlikku püügiaega ning Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude jätkusuutlikumat majandamist. Samuti parandab see värske kala kättesaadavust tarbijale pikema perioodi jooksul, tagab jätkusuutlikud sissetulekud kaluritele ja firmadele ning riigi- ja kohalike maksude parema laekumise. Lisaks võimaldavad Kalapüügiseaduse muudatused järelvalvemeetmete tõhustamist.

Individuaalkvootide süsteemi võimalikeks kaotajateks on väiksemad turuosalised, kel on vähe püügivahendeid. Neil võib tekkida olukord, kus tänu püügivahendite väikesele arvule pole võimalik mingeid kalaliike piisavalt palju püüda. Samas saab kalur nüüd ise valida endale sobiva püügivahendi ning aja, millal ta sellega püüda soovib. Uue süsteemi rakendumisel ei pea enam mõtlema sellele, et näiteks kohapüügiga tuleb kohe talvel ruttu algust teha, sest muidu püütakse kvoot välja, vaid kõiki kalu saab individuaalse kvoodi piires püüda ka hiljem.

Summaarne väljapüük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest olümpiapüügi individuaalkvootidega asendamise tulemusena ei muutu.