Hülged, kalavarude ja kalanduse tulukuse vähendajad

Viimastel kümnenditel stabiilselt kasvanud hüljeste arvukus Läänemeres on toonud kaasa surve kalavarudele ning kalanduse tulususe kahanemise. Kalateadlased on näidanud, et hülged söövad osasid liike juba rohkem kui kalurid püüavad, hülgekaitsjad aga on seisukohal, et hülgeid pole veel piisavalt palju ning et arvukuse piir – keskkonna kandevõime – on veel saavutamata. Kalastaja vestles Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi direktori Markus Vetemaaga.

Eestis on kaks liiki hüljest – viiger ja hall. Neile, kelle jaoks hülgeteema on päris uus – kummast me hülgeprobleemi kontekstis põhiliselt räägime?

Kui me räägime probleemsest hülgest, mõtleme hallhüljest. Viigerhüljes on väiksem, sööb rohkem räime ja nt merikilki ning ehkki Soomes põhjustab ka tema tuska, ei mõjuta ta oluliselt näiteks lõhe-, forelli-, haugi- ja kohavaru. Muide, sadakond aastat tagasi domineeris Läänemeres just viiger, keda oli 200 000–300 000 isendit. Hallhülgeid oli toona 100 000. Aga möödunud sajandi keskpaigas toimunud merekeskkonna saastamine tabas viigerhüljest oluliselt valusamalt ning praegu on neid hallhülgest palju vähem.

Kui palju Eestis tänase seisuga hülgeid loendatud on?

Täna me räägime Eestis umbes 5500 hallhülgest. Loendusandmed on ses mõttes olulised, et hülgekvoodiks on Eesti 1% arvukusest. Teisalt ei ole hallhülge puhul eriti mõtet rääkida, kui palju neid just Eestis on, sest märgistamistega on näidatud, et hüljes on väga laialt liikuv liik – täna on ta meil Pärnus, homme Rootsis ja ülehomme Turu külje all. Hülged on mõnes mõttes nagu inimesed – mõni on väga kodulembene, elab terve elu Saaremaal ega käigi ära, teine sõidab kogu aeg mööda ilma ringi. Geneetiliselt on Läänemere hallhülged üks ja sama asurkond, keda selles meres on täna u 60 000.

Mille järel hülged liiguvad?

Nagu iga teise looma panevad ka hülge liikuma peamiselt toitumine ja sigimine. Igapäevaselt eelistavad nad olla seal, kus on palju süüa, sigimise ajaks aga liikuda kohta, kus on selleks parimad tingimused. Erinevad hülged lahendavad selle probleemi erinevalt – näiteks võib olla nii, et hüljes, kes enamuse aastast toitub Pärnu lahes, läheb sigima Soome või Rootsi randa, sest ta on võib-olla seal sündinud, ja vastupidi. Kui viigerhüljes vajab edukaks poegimiseks kindlasti jääd, siis hallhüljes saab hakkama ka väikestel kivilaidudel. Kuna Eestis on poegimiseks sobilikke saari suhteliselt vähe, on statistilises mõttes jää peal poegade ellujäämus palju parem. Suurtes kolooniates, kus ühel väikesel laiul on koos mitusada hüljest, on suremus oluliselt suurem – seal levivad haigused, esineb kisklust ja vanad loomad võivad võõra poja ka surnuks trampida. Kui meil oleks tuhandeid poegimiseks sobilikke saari nagu nt Soomes, siis hülged hajuksid ning probleemi poleks.

Täna on hüljeste arvukus viimaste aastakümnete suurim. Kust neid äkitselt nii palju on tulnud?

Kui me vaatame hüljeste arvukuse graafikut viimaste aastakümnete lõikes, siis see on suhteliselt ühtlaselt kasvanud 6–7% aastas. Kui 1970ndate aastate madalseisu ajal oli Läänemeres alles vaid 3000–4000 hallhüljest, siis tänaseks on sellest stabiilse kasvu tingimustes saanud 60 000 isendit. Kasvu põhjus on väga lihtne, nagu ikka looduses – kui süüa on piisavalt ja kiskja (hülge puhul inimene) arvukust ei piira, siis suurenebki isendite hulk nii kaua, kuni keskkonna kandevõime on saavutatud.

Hüljeste puhul on keskkonna kandevõime väga oluline mõiste. Hülgekaitsjad nimelt ütlevad, et hüljeste arvukus peakski seni kasvama, kuni keskkonna kandevõime on käes. Samas me peame meeles pidama, et hüljeste puhul me räägime kandevõime all peamiselt toidust – ujumisruumist ja sigimiskohtadest Läänemeres ju erilist puudust pole. Siin aga tuleb mängu veel üks liik, kes kala toiduks tarvitab – inimene. Kui me otsustame, et tahame ka kala püüda ja süüa, jääb hüljestele selle võrra vähem. Teisalt võime ka otsustada, et hüljes, vaeseke, muud teha ju ei saa, kui kala süüa, lõpetame meie püügi üldse ära. Viimasel juhul on keskkonna kandevõime hallhülge puhul kindlasti 100 000 isendit, nagu see kunagi oli, aga siis inimesele kala eriti ei jääks ja püünised oleks ka kõik puruks. Kuhu see piir nüüd sättida?

Kuival maal metsloomade arvukust ju jälgitakse ning vajadusel suurendatakse või vähendatakse kütitavate loomade hulka.

Ma tõmbaks paralleeli nt põtradega, kelle puhul oleme otsustanud, et kui nende hulk läheb üle optimaalse arvu, siis hakatakse rohkem küttima. Mitte selle pärast, et nad metsadesse ära ei mahuks, vaid et nad hakkavad metsanoorendikele kahju tegema. Bioloogiliselt põtrade populatsioon ju kuidagi ohus ei ole – meil on piisav hulk loomi, et kindlustada liigi hea keskkonnaseisund, aga me ei taha, et arvukus kasvaks mingist numbrist kõrgemaks. Analoogne asi on metssigade, huntide, karude jt suurte imetajatega.

Hüljes on aga ainus suur imetaja, kellesse me miskipärast suhtume teistmoodi. Neid on suurusjärgus kümme korda rohkem kui näiteks hunte või karusid, aga hüljeste osas on võetud täiesti erinev seisukoht – me ei pane nende arvukusele mingit optimaalset ülemist piiri, ehkki põtradele, metskitsedele, metssigadele, huntidele, ilvestele jt ulukitele sotsiaalmajanduslikku aspekti arvestades seda tehakse. Hülgeuurijad keelduvad sellist arvu nimetamast ning ütlevad, et arvukus peab saavutama keskkonna kandevõime. Kui aga küsida, et mis see on, tuleb vastus, et ei tea – pole võimalik välja arvutada. Tõesti ei ole, sõltub ju meie enda kalapüügist… Kokkuvõttes peame me saavutama numbri, mida me ei tea!

Kuulus Rootsi hülgeuurija Tero Härkönen kunagi arvutas, et Läänemere hallhüljeste populatsiooni geneetilise mitmekesisuse säilimiseks tuleb saavutada arvukus 10 000. Siis oli neid palju vähem, praegu on kuus korda rohkem.

Hülged mõjutavad konkreetselt kalavaru.

Hüljeste toitumist on Läänemeres päris palju uuritud ja pilt on eri merealade, aastaaegade ning suurte ja väikeste hüljeste lõikes väga erinev. Hüljes on generalist ja sööb seda, mida parasjagu võtta on ja mida ta püüda suudab. Loomulikult on tal omad lemmikud, nt pehmed kalad – tursk, siig, forell, lõhe jt, ning kalad, keda ta väga ei taha, nt lest. Kui mingi kala kaob ära, süüakse seda, mida on. Ilmselt kõige rohkem söövad hülged räime.

Kas on mingid liigid, kellele hülged avaldavad tugevamat mõju?

Mõne kalaliigi puhul on mõju tühine, teiste puhul tuntav ja osadel juhtudel täiesti võrreldav inimesega. On selge, et näiteks räimevarule hülged olulist mõju ei avalda. Kui praegu on räimega Läänemeres halvasti, siis vaadatakse esmajoones ikkagi inimese ja suurte traallaevade poole. Samal ajal näiteks meriforelli ja siia osas on Soomest teada, et hülged söövad juba rohkem kui inimene püüab. Loomulikult ei ole hülgel keelatud siiga või forelli süüa, aga ei maksa rääkida, et kui palju see vaene loomake ikka mõjutab. Väga tugevasti mõjutab.

Siin tuleb nüüd inimestel otsustada, kuhu piir seada. Ühest küljest oleme vist kõik nõus, et kõige tähtsam on liigi hea seisund – olulisem kui see, et inimesed saaks merest oma toidukala kätte. Aga hallhülge seisund on ju väga hea, sellega mingit probleemi pole! Täna hüljeste arv kasvab ja muidugi suureneb ka nende poolt söödav kogus. Kui me tahame, et hallhülgeid oleks Läänemeres taas 100 000, siis peame ise püügi lõpetama, sest kala ei jätku ja ega püünistest ka midagi järgi ei jääks. Maa peal me jälgime, et kõigi loomade puhul oleks tagatud nende hea seisund ja me ei nõua, et neid saaks palju rohkem kui täna. Meres millegipärast tahame või siis vähemalt ei tee midagi, et see teisiti läheks.

Hülged mõjutavad kalapüüki – lõhuvad püüniseid ja varastavad võrgust kalu. Minu Hiiumaa tuttavad räägivad, et kui siiavõrku lasevad, jäävad ise võrgu juurde passima, muidu on pärast ainult räbalad alles.

See on juba aastaid nii. Kui Saaremaa kalurid augustis Vilsandi kanti siiavõrku tulevad laskma, teevad nad seda pärast lõunat ja jäävad võrkude juurde valvama. Võrgud võetakse välja pärast päikese loojumist, sest hommikuks oleks ainult räbalad alles ja ei mingit siiga.

Nakkevõrkude kaitsmiseks hüljeste vastu täna realistlik meetod puudub. Aitab vaid hülgepeleti, paraku on selle mõjuraadius ca 200 m (osadel andmetel ka vähem), nii et püügile pandava võrguliini pikkus saab olla 300–400 m. Ühelt poolt polegi justkui eriti hull, teisalt aga on tegemist sadu kilosid kaaluva seadmega, mille paigaldamine on töömahukas ja hind 12000 eurot. Selline asi, et lähen lasen õhtul ilusa ilmaga 4–5 võrku ja panen sinna üksiti ka hülgepeleti, pole lihtsalt võimalik.

Hülged on targad loomad. Kihnus õppisid nad kuuldavasti ära niisuguse asja, et passisid sadamasuu lähedal ja kui paat merele võrku laskma läks, ujusid järgi, et siis võrgust kala näpata. Aga kihnlased mõtlesid välja sellise nipi, et algul väljus sadamast pettepaat, mis hülged sadamasuu eest kaasa meelitas, ning alles siis mindi teise paadiga võrku laskma  Olgu sellega kuidas on, aga endistviisi kala püüda pole enam võimalik, see on kaluritele ammu selge.

Aga mõrrad?