Lugeja küsib

Veekogu ääres püügivahenditega viibimine on teatavasti võrdsustatud kalapüügiga. Kui ma soovin liikuda läbi kalastuskaardi alla kuuluva nn forellipiirkonna jõelõigu, et alustada püüki sealt, kus kalastuskaardi alune lõik lõpeb, siis kuidas ma pean juhul, kui ei soovi kalastuskaarti osta, seal käituma? Kui mu spinning on pooleks lahti võetud ja lanti otsas pole, kas sellise püügiriistaga mööda jõe kaldal kulgevat matkarada liikumine on samuti võrdsustatav kalapüügiga?

Kui kalastaja liigub püügikohta mööda rada, mis ei ole jõe kallas, tema spinning on pooleks lahti võetud ning lant eemaldatud, siis Keskkonnaameti järelevalveametnikud sellest probleemi ei tee.

Kui liigutakse mööda jõekallast olenemata sellest, kuidas püügivahend on seatud (kas püügikorras või mitte), siis on tõenäoline, et sellise kalastaja kohta alustatakse menetlus. Niisuguseid kohti ei ole palju, kuid igaks juhuks tasub sellega siiski arvestada ja võimalusel kasutada püügikohta jõudmiseks teisi teid.

11. veebruaril jooksis õhtusest Aktuaalsest Kaamerast läbi uudis, et sel aastal harrastuskalamees – nii harrastusvõrgu- ja spinningumees kui trollija – Saaremaa–Hiiumaa ja Liivi lahe piirkonnast rasvauimega lõhet enam maale tuua ei tohi. Tabatud rasvauimega lõhed tuleb vabastada kas elusalt või surnult ning nende kaldale toomist trahvitakse. Lõigatud rasvauimega kalu, mis on kasvanduses ettekasvatatud ja merre asustatud, tohib ära võtta vaid ühe isendi ööpäevas. (Kutselistel kaluritel on piiriks viis lõhet ööpäevas, olenemata sellest, kas need on looduslikult paljunenud või asustatud.) Sellega seoses tekkis mul hulk küsimusi.

1. Kuna Soome lahte see piirang ei puuduta, siis kus täpselt lõpeb Liivi laht ja algab Soome laht? Kus lõpeb uudises mainitud Saaremaa–Hiiumaa piirkond?

2. Kas Soome lahest püütud kalu on võimalik eelnevalt nimetatud piiranguteta Liivi lahe piirkonnas asuvas sadamas maha tuua? Kuidas ma pean seda tõestama, et kalad on püütud Soome lahelt?

3. Kui kaugel nt Kalana sadamast lõpeb nn Hiiumaa piirkond? Kui kaugele läänesuunas ma pean paadiga sõitma, et tohin lõhevõrgu muretult sisse lasta või landid paadi järgi lohisema visata, ilma et peaksin mõtlema lõigatud või lõikamata rasvauimedele ning tabatud kalade arvule? Ja kas ma sealt püütud kalad tohin Kalana sadamas maale tuua?

4. Kui on kehtestatud piirang, siis peaks olema üheselt selged ka kriteeriumid, mille alusel piirangualuseid kalu ülejäänutest eristada. Teatavasti võib mõnekiloste lõhede ja meriforellide välimuse põhjal üksteisest eristamine olla problemaatiline või lausa võimatu ka kogenud kalameestele ja kalateadlastele. Kui vaatamata kõigile pingutustele ei suudeta kindlaks teha, kumma liigiga on tegu, siis mida sellises olukorras teha? Ma olen ju kalapüügi eest maksnud, minu jaoks ei ole suure kala n-ö igaks juhuks tagasi viskamine variant.

5. Kuidas see surnud lõhede võrgust tagasi viskamine klapib kokku igal sammul rõhutatava rohelise maailmavaatega? Ma saan aru, et nt ahven on masskala, viskad mõrrast 2/3 tagasi, jäävad ellu, ei jää, vahet pole, tulevad uued asemele. Aga no lõhet, kes on mõõtmetelt ikkagi suur või väga suur kala, surnult tagasi loopima hakata? Pidu katku ajal?

6. Mida ma pean tegema siis, kui mul harrastusvõrgumehena on hommikul võrgus kolm ilma rasvauimeta lõhet ja kõik on surnud? Kas ma pean kaks surnult tagasi viskama?

7. Kas sarnased piirangud kehtivad ka meie naabermaades Lätis, Soomes ja Rootsis?

1. Kõige paremini saab veealadest aru juuresoleva pildi järgi. Sellel kujutatud suured püügiruudud on järgnevad: 32 tähistab Soome lahte; 29 Hiiumaa rannikuala ja Väinamerd; 28.2 (28-2) Läänemere avaosa ja Saaremaa läänerannikut ja 28.1 (28-1) Liivi lahte. Kõnealune püügipiirang puudutab kogu Läänemere avaosa, mis Eesti puhul tähendab püügiruute 29, 28-1 ja 28-2. Antud juhul tuleb tähele panna ka seda, et Liivi lahe ja Soome lahe vahele jääb veel jupike püügiruudust 29. Suurte püügiruutudega on võimalik tutvuda ka Kalapüügieeskirja lisas 6 (https://www.riigiteataja.ee/aktilisa/1221/2202/0033/VV_65m_lisa6.pdf#), kus on lisaks püügiruutudele kajastatud nende piirid geograafiliste koordinaatidega.

2. Kui kalastaja suudab mõnes Liivi lahe sadamas järelevalvet teostavale ametnikule tõestada, et ta püüdis kalad Soome lahest, ei tohiks tal probleeme tekkida. Omaette küsimus on see, kui mõistlik on sõita paadiga Liivi lahest Soome lahte kas võrguga püüdma või lanti järele vedama. Kalastajad liiguvad küll üsna pikki vahemaid, aga antud juhul tundub selline tegevus pisut ebamõistlik (jäädes siiski iga kalastaja enda otsustada).

3. Keskkonnaministri määruse nr 52 „Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil 2022. aastal“ (edaspidi Püügivõimaluste määrus) alusel tohib võrguga lõhet püüda ainult Eesti veealade piires. Veealad maakondade lõikes on näidatud Püügivõimaluste määruse lisas nr 1.

Loodusliku kala maaletoomise piirang ei kehti ainult Eestis. See lepiti kokku 10.–11. oktoobril 2021. aastal Luksemburgis toimunud EL põllumajandus- ja kalanduse nõukogus, kus pika arutelu käigus jõuti kompromissile, et harrastuskalastajad võivad päevas kaldale tuua ühe lõigatud rasvauimega lõhe. Rahvusvahelise Mereuurimisnõukogu (ICES) teadusettepaneku järgi poleks tohtinud harrastajad üldse Läänemere avaosas (püügiruudud 29, 28-1, 28-2) lõhet püüda, mistõttu saavutatud kokkulepe on isegi päris hea. Kehtestatud harrastuskalapüügipiiranguid Eesti ei toetanud.

Kui vaadata Kalana sadama paiknemist kaardilt, siis tundub, et ainuke lähim koht lõhepüügiks oleks Soome laht. Samas peab kindlasti ka Soome lahe puhul arvestama seda, et landi vedamisel võib päevas kaasa võtta maksimaalselt kaks lõhet, ainult selle erisusega, et ei ole täpsustatud, kas kala peab olema rasvauimega või rasvauimeta.

Samuti kehtivad Soome lahes teatud piirangud ka võrgupüügile. Ajavahemikul 01.12–31.03 ei ole lubatud madalamas kui 3-meetrises vees kasutada nakkevõrke, mille silmasuurus on väiksem kui 110 mm.

4. Kirjanduse alusel on üldiselt võimalik lõhet ja meriforelli eristada lisaks välistele tunnustele juba eeskätt selle põhjal, et lõhe, kes tavaliselt püünisesse jääb, kaalub üldjoontes üle 5 kg. Nõustume, et on ka üle 5 kg kaaluvaid meriforelle, aga sellise meriforelli tabamine on siiski oluliselt vähem tõenäoline kui sellise kaaluga lõhe tabamine. Kui püügi käigus tekib siiski kahtlus, kas tegemist on lõhe või meriforelliga, on mõistlikum selline isend tagasi vette lasta.

5. Surnud lõhe tagasiheite kohustus ei ole siseriiklikult algatatud nõue. Nõustume, et selline tegevus ei ole mõistlik, aga meede on vastu võetud Euroopa Liidu poolt ning me peame seda täitma, sest see on meile otsekohalduv.

6. Kui harrastusliku võrgupüügi käigus (jutt käib endiselt piirangualusest piirkonnast) tabatakse korraga kolm lõigatud rasvauimega lõhet, tuleb neist antud juhul kaks tükki vette tagasi heita olenemata sellest, kas nad on elus või surnud.

7. Harrastuskalastajaid puudutavad sätted on kirjeldatud Nõukogu määruses (EL) 2021/1888 27. oktoobrist 2021, millega määratakse 2022. aastaks kindlaks teatavate Läänemere kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning muudetakse määrust (EL) 2021/92 teatavate püügivõimaluste kohta teistes vetes artiklis 9, mille järgi on lõhe harrastuskalapüük piirkondades 22–31 (puudutab lisaks Eestile ka Lätit, Soomet, Rootsit) keelatud, välja arvatud teatud eranditega. Nõukogu määrusest tulenevad erandid on järgmised:

• lubatud on endale jätta üks lõhe päevas, kellel on rasvauim ära lõigatud;
• lubatud on piiranguteta lõhe harrastuskalapüük 1. maist 31. augustini laiuskraadist 59°30’N põhja pool piirkondades, mis asuvad kuni nelja meremiili kaugusel lähtejoontest (rannajoonest);
• lubatud on ka püüa ja vabasta (C&R) püük.

Määruse terviktekst on leitav aadressilt https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32021R1888&from=ET. Harrastuskalapüüki puudutav on kirjas artiklis 9.

Küsimus Emajõe paadilautrite kohta. Kalastajas nr 100 rubriigis „Lugeja küsib“ oli kirjas, et „Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §38 lõike 5 järgi võib kalda omanik või valdaja kallasrada tõkestada kohaliku omavalitsuse üksuse või Põllumajandus- ja Toiduameti kirjalikul nõusolekul ja põhjendatud vajaduse korral, kuid ta peab tagama tõkkest üle- või läbipääsu kallasrada mööda liikumiseks.“ Loogiliselt kuuluvad siia alla ka majade hoovidesse ulatuvad ületamatud paadilautrid Emajõel, mis mitmel pool mööda kallasrada liikumise võimatuks muudavad. Mida on reaalselt ette võetud nende maaomanikega, kes aastaid järjepanu seadust rikuvad? Kõnealune kallasradade ja kraavide probleem on olnud aktuaalne juba aastaid ja puudutab lisaks Emajõele aina enam ka teisi siseveekogusid.

Paadikanal sulgeb kallasraja, sest seda loetakse ehitiseks, mitte veekogu osaks. See ei tähenda veel automaatselt rikkumist: keskkonnaseadustiku üldosa seadus lubab kallasraja sulgemise muu hulgas ülekaaluka erahuvi korral. Küll aga peab maaomanik sellisel juhul kallasraja tähistama ning võimaldama takistusest möödapääsu. Kallasrajal liikuja jalavaev suureneb, kuid kui paadikanalist on võimalik ümbert ringi minna, pole seadust rikutud.

Teine lugu on siis, kui paadikanal on rajatud ebaseaduslikult. Sel juhul tuleks kanalit käsitleda kui õigusvastast kallasraja sulgemist või tõkestamist ning põhimõtteliselt saab Keskkonnaameti järelevalve nõuda niisuguse takistuse eemaldamist, s.t kanali kinniajamist. Sellised juhtumid pole küll sagedased, kuid ebaseaduslikult rajatud paadikanali kinni ajamist on siiski ette tulnud.

Küsimus mere mõistes alamõõduliste ahvenate ning Hiiumaal asuvate Orjaku ja Laisna kanalite kohta. Mõlema puhul on tegemist kahe merelahe vahele kaevatud kunstliku kanaliga ehk loogiliselt võttes peaksid mõlemad olema justkui mere osad. Mis veekogud Laisna ja Orjaku kanal seaduse mõistes on? Kas Orjakus ja Laisnas ahvenaid püüdes tuleb arvestada meres kehtiva ahvena alammõõduga või mitte?

Puulaiu kraavi (Orjaku kanali) näol on tegemist mereosaga, kuna see ühendab Väinamerd ja Käina lahte, mis on keskkonnaregistris arvel samuti mereosana. Kuna Puulaiu kraav on mereosa, kehtivad seal kalapüügieeskirja kontekstis mere nõuded, sh kalade alammõõdud.

Laisna kanal asub Käina lahe ja Vaemla lahe vahel, mis keskkonnaregistri andmetel on mereosad ning Maa-ametis on kanal arvele võetud samuti mereosana. See tähendab, et ka Laisna kanalil kalastades kehtivad seal mere nõuded.

Varasemalt oli Laisna kanal arvel vooluveekoguna, mis tähendas, et seda vaadeldi kui siseveekogu, kuid kuna kanal asub kahe mereosa vahel ning sel puuduvad muud sissevoolud (lisajõed, kraavid), ei olnud õige seda siseveekoguna ka arvel hoida.

Segane olukord või seadusküsimus, millest ise aru ei saa? Saada probleemi lühike kirjeldus Kalastajale (ajakiri@kalastaja.ee) ja proovime asjast üheskoos sotti saada!