Sul on selgroogu öelda alkoholile „ei“

Pealkirjas nimetatud tunnuslause all korraldab Päästeamet tänavu kevadel ja suvel alkoholi ja riskikäitumise seoseid rõhutava veeohutuse kampaania, mis on ellu kutsutud selleks, et vähendada vee peal viibimisega seotud õnnetuste arvu. Päästeameti sõnum on lihtne – kui oled auto või paadi roolis, ei mingit alkoholi!

Kuigi Päästeamet on viimastel aastatel veeõnnetuste ennetamiseks kõvasti vaeva näinud, näitab statistika, et õnnetuste arv on jätkuvalt kasvuteel. 2019. aastal hukkus veeõnnetustes 36 inimest, neist joobes oli 23. Aasta hiljem, 2020. aastal uppus 58 inimest, neist joobes 31.

Mis siis ajab eestlasi jooma? Viimase aasta kontekstis võiks arvata, et üks põhjuseid on koroona ning sellest tulenev stress ja ebakindlus tuleviku ees. Oma osa on aga kindlasti ka sellel, et eestlased on end ikka kõvadeks meesteks pidanud – kõva mees kannab palju ja võtab alati põhjani. Mere ja paadisõidu kontekstis tuleb kohe meelde ka üks eestlaste vana meretraditsioon, kui sadamast paadi või laevaga merele jõudes valatakse pudelist esmalt sorts Neptunile, seejärel võtab punnsuutäie kapten ning tema järel kogu ülejäänud meeskond. (Sellisel traditsioonil on tegelikult ka oma väike joomist pärssiv mõju, sest ega keegi kaptenist rohkem lonksata ei julge ning see hoiab ära laevas salaja joomise. Paraku ajab niisugune lonksamine hamba ikka verele.) Kuna alkoholiga seotud õnnetuste arv on viimaste aastate statistikale tuginedes kasvuteel, on tagumine aeg oma suhtumist alkoholi ja alkoholiga seotud traditsioonidesse muuta. Vähemalt ses osas, mis puudutab veekogudel viibimist ning paadiga liiklemist.

Alustuseks võiks tolle „ kõigepealt Neptunile, seejärel kaptenile ja lõpuks meeskonnale“ rituaali asendada hoopis traditsiooniga võtta pärast edukalt lõppenud meresõitu Neptuni ja kapteni terviseks sadamakõrtsis, nagu seda teevad purjetajad hooajal toimuvate kolmapäevaste võistlussõitude järel. Teiseks tuleb Päästeameti hinnangul tõsta paadis reisijate teadlikkust – kui me autosõidu puhul peame normaalseks, et purjus juhti rooli ei lase, siis kapteni oleku kohta märkuste tegemine nii iseenesestmõistetav ei ole. Lisaks peaksid kaasreisijad olema kursis sellega, millised navigatsiooniseadmed ja ohutusvarustus paadis kindlasti olema peab ning kas paak on täis.

Vana tõde on see, et paadiga vee peale minnes tuleks jätta sadamasse info, kuhu ja kui kauaks minnakse. Sama infot peaks jagama ka paari tuttavaga, et juhul, kui õigeks ajaks tagasi ei olda, teaks keegi teie pärast muret tunda.

Alkoholi tarbimise juures ei saa kuidagi märkimata jätta ka tegevuse majanduslikku poolt – nimelt kipuvad napsisena asjad liigagi kergesti ära kaduma või katki minema. Ma ei räägi siin ainult paadiga kividesse sõitmisest, vaid ka väiksematest äpardustest, näiteks telefoni üle parda pillamisest, veiniklaasi ümberajamisest, riiete määrimisest, kalastusvarustuse lõhkumisest jne. Mina ei söanda juba ammu isegi niisama kalal olles napsitada, sest minu kõige kallimad riided on just kalastusriided. Varustuse (ritvade, rullide jne) hindadest ma üldse ei räägi – äkki keegi kodustest juhtub neid ridu lugema. Kõigele lisaks erinevad paljud alkoholi mõju all tehtud otsused kardinaalselt nendest, mis tehtud kaine peaga.

Omaette teemade ring on seotud päästevestiga. Seadus täna paadis päästevesti kandmist ei nõua, aga Päästeamet soovitab tungivalt päästevesti kogu paadisõidu vältel seljas hoida. Reaalses elus teeb otsuse, kellel ja millal peab vest seljas olema, aluse kapten. Päästeametil on aga siinkohal soovitus – proovige turvalises keskkonnas, kus teised inimesed teid vajadusel kohe päästevahenditega aidata saavad, üle pea ulatuvas vees olles endale iseseisvalt päästevest selga panna. Kui olete selle järgi proovinud, otsustage, kas teil peab vest paadiga sõitmise ajal seljas olema või mitte.

Teine päästevestiga seotud mure on see, et tihtipeale ei käi kapteni võim ülemeelikus tujus seltskonnast lihtsalt üle ja käsk päästevestid selga panna läheb kurtidele kõrvadele. Veel hullem olukord on aga siis, kui kapten ei julgegi seltskonnale asjakohaseid juhtnööre või käske jagada, sest ei taha nannipunni staatusesse jääda. Sellisest valehäbist peab iga kapten üle olema. Eeltoodut arvestades võiks väikelaevajuhi kursustel harjutada lisaks paadi juhtimisele ka kaptenina käskude jagamist. Seda, kuidas teised paadisolijad oma pilli järgi tantsima panna, peaks õpetama ilmselt mõni psühholoog.

Kuna alkohol mõjub erinevatele inimestele erinevalt, on Päästeameti kampaania sõnum nii täna kui ka tulevikus kõigile veesõpradele üks – vee ääres ja vee peal olemise traditsioone tuleb muuta ning alkoholi tarbimine nendes kohtades lõpetada. Kuna vesi nalja ei mõista, on veega seotud tegevustes alkoholi osas aktsepteeritav üksnes nulltolerants. Päästeameti poolt on võetud kasutusele lausa uus mõiste – turvalisuse kultuur, mis tähendab kõigi riskide võimaluste piires maandamist. Alkohol sellega kuidagi kokku ei klapi. Turvalisuse kultuur on otseselt seotud eludega ning eludega ei mängita.

Hoidke selgroogu ja öelge alkoholile „ei“!