Kui paat läheb ümber ja päästevesti seljas pole

Mis saab edasi? Küsimusele, kuidas sellises situatsioonis sündmused arenevad, otsisime vastust Revali Merekooli basseinis koos Raio ja Anu Piiroja, Ott Kiivikase ja Kanal 2 Reporteri saatejuhi Simon Suvistega. Et asjad käest ei läheks, juhendasid ja turvasid meid Revali Merekooli kogenud instruktorid Ragnar Klaamas ja Raivo Männik.

Katse

Katse stsenaarium näeb välja selline, et seltskond istub RIB paadis, merel on lainetus, mitu inimest tõuseb korraga püsti, nad kaotavad tasakaalu ja paat läheb ümber. (Kuigi esmapilgul võib tunduda, et ega RIB-i niisama lihtsalt ümber saa, siis tegelikult saab ikka küll.) Päästevesti kellelgi seljas pole, küll aga on need paadis kaasas.

Pärast aluse ümberminekut on seltskond vees ja vestid pilla-palla inimeste vahel laiali. Üks vest on jäänud ka paadi alla, aga selle saab Raio kerge vaevaga kätte. Otil õnnestub esimesena vest selga saada – kaugeltki mitte õigesti –, aga see hoiab teda nii palju pinnal, et Ott saab Anule appi minna. Simon on vesti selga saamisega hädas ja instruktor läheb talle appi.

Raio, kes tunneb end nagu kala vees, üritab samal ajal instruktori juhendamisel paati õigetpidi saada. Selleks on ta roninud paadi põhjale ning kallutab paadi poordi külge kinnitatud nööri abil oma keharaskusega paati küljele, et see end taas õigesse asendisse keeraks. Mingi aja pärast on kõigil vestid seljas ning paat õigetpidi.

Seejärel proovitakse instruktori juhendamisel paati ronida. Selleks tuleb ujudes väike hoog sisse võtta ja end poollibamisi paati tõmmata. Sealjuures on tähtis, et jalad oleksid kindlasti pinnal, mitte ei vajuks paadi alla. Teoorias on see lihtne, aga praktikas osutub kõik palju keerulisemaks. Väga heas füüsilises vormis Raiol ja Otil tuleb see välja esimese katsega, Anu saab paati kolmandal korral. Simon aga, kelle füüsis pole kaugeltki kehv, püüab ja püüab, aga asi ei taha kuidagi õnnestuda. Kaaslased tahavad talle juba appi minna, aga mees ei jäta jonni ja lõpuks õnnestub temalgi omal jõul paati saada.

Kõik see toimub soojas basseinis ja instruktorite valvsa pilgu all. Lisaks sellele, et vajadusel on abi kohe võtta, on olemas ka psühholoogiline kindlustunne – tegu on turvatud katsega ning kellegagi midagi juhtuda ei saa. Reaalses hädaolukorras aga lisandub külmale veele ja lainetele ka hirm ja paanika ning siis on mängureeglid hoopis teised.

Instruktorid õpetavad ka seda, kuidas kasutada nööri enda paati vinnamisel ja kuidas nööri abil veesolijat paati sikutada. Sel teemal aga pole mõtet siinkohal pikemalt peatuda, sest see on nagu õpiks kirjatüki abil köiel kõndimist.

Osalejad arvavad

Päeva lõpuks arvavad kõik peale Raio, et päästevest võiks vee peal viibides kogu aeg seljas olla. Anu lubab siitpeale kontrollida, et mees ilma vestita enam merele ei läheks, aga selle peale hakkab Raio naerma. Pärast katset küsin kõigilt osalenutelt toimunu kohta arvamust.

Simon Suviste: „Olukord oli üsna hirmus – ei olnud kõige meeldivam tunne. Lõpuks hakkas ka merehaigus vaikselt märku andma, aga ma olen veega üsna harjunud, mere ääres kasvanud ja oskan ujuda küll. Samas pole mul enam nii palju jõudu nagu varem – kõht on ette tulnud, aga käemusklid pole järgi jõudnud. Vahepeal tekkis juba kartus, et mis siis juhtub, kui ma ei jaksagi end üles vinnata. Eelmisel aastal, muide, mul oli üks selline kogemus. Õnneks olid sõbrad paadis, muidu ilmselt olekski Võrtsjärve jäänud. Olin täiesti kaine, aga lihtsalt ei jaksanud.

Tänasest päevast oli õppida palju, sest kõik need nipid, mida instruktorid näitasid, olid minu jaoks uued. Nööriga astme tekitamine oli väga hea ja seda soovitan teistelegi, kel võib-olla nii suurt biitsepsit ei ole. Päästevesti selgapanek – mis on iseenesest väga elementaarne asi – sai samuti selgeks.

Pärast toimunut ütlen, et ainult päästevestist minu arvates ei piisa ja niisugustest koolitustest on väga palju abi. Lisaks harivale momendile oli tänane ettevõtmine ka lõbus meeskonnatöö. Kui võimalik, tehke enne sõpradega kalale või merele minekut selline katse kindlasti läbi.“

Anu Piiroja: „Minu jaoks oli täna kõik uus – midagi sellist polnud ma varem katsetanud ega läbi elanud. Õppida oli siit väga palju. Üks asi on omada teoreetilisi teadmisi, teine aga kõiki neid asju reaalses olukorras rakendada. Kuigi ma teadsin, et kõik on turvaline, tuli väike hirm ikkagi sisse ja ma lõdisesin pärast veel tükk aega. Minul hakkas külm juba soojas basseinivees, aga kui samasugune sündmus peaks aset leidma merel, kus on külm vesi, oleks väga keeruline. Kõik inimesed, kes merel käivad, peaksid sellise olukorra eelnevalt vähemalt korra läbi mängima. Mina arvan, et pärast niisuguse õppepäeva läbimist on kõik nõus merel päästevesti kandma.“

Raio Piiroja: „Minul oli hirm ainult Anu pärast, ise ma mingit hirmu ei tundnud. Eks merel ole igasuguseid situatsioone ette tulnud ja päris uus see tänane olukord minu jaoks polnud. Küll aga õppisin juurde mitu uut nõksu, näiteks nööri abil paadile tuleku, mis osutus üllatavalt kergeks. Ise ma selle peale poleks tulnud. Inimesed, kes merel käivad, peaks sellised situatsioonid kontrollitud tingimustes läbi proovima, sest siis, kui neid oskusi reaalselt vaja läheb – ja üldjuhul läheb neid vaja vaid korra elus –, on palju lihtsam.

Kas päästevest peaks olema vee peal kohustuslik? Mina leian, et vastavalt ilmale ja olukorrale. Kui sa lähed tormisele merele või kihutama, siis on mõistlik vest kohe selga panna, aga kui veedad niisama vee peal aega ja ilm on sile, piisab sellest, kui päästevest on paadis kaasas.“

Ott Kiivikas: „Oli väga tore ja õpetlik päev ning ma tänan selle võimaluse eest. Tänu kogetule ei ole minul küll enam peas sellist mõtet, et las see päästevest olla ja hakkame toimetama alles siis, kui häda käes. Kui on vee peale minek, pane päästevest selga! Pealegi kui seda teha kuival maal, ei ole see mitte ainult korrektne tegevus, vaid on ka tunduvalt lihtsam kui vees olles.

Mingit hirmu ega paanikat mul täna polnud, sest olen oma ujumisoskuses kindel ja spetsialistid olid kõrval. Päris ohuolukorda on aga basseinis siiski keeruline imiteerida. Täna me olime kõik valmis, et paat kummuli läheb ja ootasime seda hetke, aga kui see päris elus juhtub, on segadust ja šokki palju rohkem. Alati ei pruugi sel hetkel olla ka ujumisriietes – pane endale sellised saapad ja teksad jalga, mida sa meie kliimas üldjuhul kannad, ja asi on kohe tunduvalt keerulisem.

Enda päästmisel on väga oluline ka füüsis. Kui meil olnuks siin kaks kehva füüsisega inimest ja neil nappinuks jõudu, et kolmas paati vinnata, tulnuks kolmandal hädalisel abi oodata vees. Turvalisuse mõttes võiks alati merel seltskonnas kaasas olla vähemalt üks kõva mees, kes vajadusel teisi aidata saab.“

Kokkuvõtteks

Selleks, et paadist vette kukkuda, ei pea paat ilmtingimata ümber minema – piisab ootamatust kiirendamisest, mitmekesi korraga püsti tõusmisest või lihtsalt mingite rumalate juhuste kokkulangemisest. Jutuks olnud õppepäeva, mille korraldamisele aitasid kaasa Revali Merekool, Päästeamet ning ajakirjad Paat&Merendus ja Kalastaja, eesmärgiks oli osalejatele ja pealtvaatajatele näidata, kui kiiresti võivad sündmused vee peal kontrolli alt väljuda ja kui keeruline on ilma päästevestita neid tagasi kontrolli alla saada. Enamik õppepäeval osalenuid oli päeva lõpus seisukohal, et päästevest peaks vee peal ikka seljas olema. Mina olen seda meelt, et vee peal vesti kandmine peaks tulema pigem läbi enda tõekspidamiste kui seaduse ranguse. Täna seaduses asjad tegelikult nii ka on, aga õigete tõekspidamiste kujundamisele tuleks panustada rohkem.