Kalapüügi võimalikkusest Gran Canarial

Aasta algul puhkasime Gran Canarial ja kirgliku kalamehena tekkis reisi ajal mõistagi soov ka kala püüda.

Gran Canarial pakutakse turistidele kalapüügiks peamiselt organiseeritud kommertslikke paadireise, aga neid me kasutada ei soovinud – kala seal pigem ei saada ning tegeletakse rohkem molutamise ning õlle ja kokteilide libistamisega. Seega otsisin internetist kohalike inimeste kontakte, kellega koos kalaretk ette võtta. Näiteks Instagramis on selliseid mehi palju, aga kontakti on nendega väga raske saada, sest kirjutades keegi üldiselt ei vasta. Hiljem selgus ka põhjus – kohalike kalameeste inglise keel on puudulik või üldse olematu. Mõnede meestega, kes olid nõus meiega kalale tulema, õnnestus kokku leppida isegi ajad ja kohad, kuid reaalseks püügiks nendega kordagi ei läinud. Alati tuli neil midagi vahele või oli mingi muu põhjus, miks kalaretk katki jäi.
Nii saabus meie viimane reisipäev Gran Canarial ning lootus kohalikku kala tabada oli sisuliselt kadunud. Olime käinud randades, piltilusatel matkaradadel ja isegi langeva joa all end jahutanud, kuid unistus kala püüda oli vaatamata kõigile pingutustele täitumata.
Viimasel hommikul läksin muulile jalutama ja minu suureks üllatuseks passisid selle taga kalamehed. Esmalt sain jutule Läti Salmo kaupluste juhatajatega, kes loopisid usinasti lanti, aga kala ei paistnud saavat. Seejärel liikusin edasi muuli tippu, kus üks kohalik kalamees mitme ridvaga (seaduse järgi on Gran Canarial lubatud kasutada kaht püügivahendit kuni kolme konksuga) püüdis. Selle põgusa aja jooksul, kui ma tema tegevust uudistasin, jõudis ta välja tõmmata mõned suured kuldvöötahvenad. Püügiks kasutas ta tavalist neljameetrist rulliõnge, mille rakendus koosnes ujukist, tinast ning kahest pika lipsu otsas olevast konksust. Söödaks läksid suurte, 7 cm pikkuste krevettide tükid.
Järgmisel korral, kui mees õnge taas välja tõstis (konksusööt oli nahka pandud), küsisin inglise keeles, kas võiksin tema ridvaga korraks õnne proovida. Selle peale ulataski Ipolino mulle õnge. Kuna olen elu jooksul ujukõngega väga palju püüdnud, polnud sellega toimetamine minu jaoks mingi probleem. Veel enne aga, kui ma rakenduse vette jõudsin heita, viskas mees sööta. Selleks kasutas ta pikemat kärbsepiitsa meenutavat seadeldist, mis oli kinnitatud ämbri külge. Peibutussöödaks näis olevat ämbritäis vees immutatud tavalist saia. Uskumatu, aga see toimis ülihästi!

Kohe, kui sööt vette kukkus, kalad aktiveerusid ning kork tõmmati hetkega vee alla. Esimese haakimisega tabasin kuldvöötahvena. Ipolino võttis selle otsast ja pani konksule uue sööda. Edasi saime kiire tempoga püüdes ja koostööd tehes kümneid kalu, vahepeal tuli sekka ka duubleid. Kogusime need veega täidetud ning aeraatoriga varustatud ämbrisse. Sellel oli oma põhjus – nimelt kasutas Ipolino neid 100–150-grammiseid tegelasi suuremate kalade püügil elussöödana. Lisaks püügis olevatele ritvadele olid tal selleks kaasas veel mõned sarnase pikkuse, ent oluliselt jämedama nööriga varustatud latid. Nende söödaks me väiksemad kalad siis rakendasimegi. Selleks oli mitu süsteemi – üks oli ogadega varras ning teine varras, mille küljes olid kolmikud. Ipolino inglise keel oli väga kehv, aga nii palju sain siiski aru, et ühega püütakse kalmaare ja kaheksajalgu, teisega aga tuuni.
Edasi läkski püük nii, et mina õngitsesin söödakala, Ipolino aga keskendus elussöödaga püüdmisele. Aeg-ajalt nägin, kuidas elussöödaõnge ujuk vee alla kadus, kuid haakides ei jäänud kedagi otsa. Vahel oli söödaks kasutatud kaladelt küll tükke küljest hammustatud, ent see oli ka kõik.
Minul aga tuli väikeseid kalu peaaegu ketti. Lisaks kuldvöötahvenatele sain kätte ka mitmeid eriskummalise välimusega tegelasi. Osad olid peaaegu süsimustad, ent erksate siniste uimedega. Need ütles Ipolino olevat Canary damsel’id (lad Similiparma lurida, eesti k Kanaari korallkala). Mõned tabatud kalad nägid jällegi välja sellised, nagu nad oleks püütud kuskilt akvaariumist. Ütlen ausalt – kõiki kalu ei julgenud ma isegi katsuda, kätte võtmisest rääkimata. Kui kohalik mees eemalt õpetas, et viska tagasi, siis eeldasin, et nende katsumine pole ohtlik. Kõigil tabatud kaladel olid väikesed hambad ning seljauimedel teravad ogad, mistõttu tuli neid vabastades olla ettevaatlik. Üks huvitavamaid tegelasi, kes kätte õnnestus saada, oli umbes 10 cm pikkune jässakas kala, kes hakkas pärast kättesaamist naljakalt paisuma. Algul, kui ma selle veest välja tõstsin, oli tema kõht ainult kergelt punnis, aga läks siis kiiresti järjest suuremaks ning suuremaks, kuni lõpuks nägi kala välja nagu väike tennisepall. Tegemist oli kerakalaga, kelle näppimine võib väga vastikult lõppeda.
Ühe järjekordse haakimise ajal tundsin, et nüüd on otsas midagi kobedamat. Kui eelmised kalad olid olnud suhteliselt väikesed ja tulnud veest välja erilist vastupanu avaldamata, siis see tõmbas mõneks ajaks isegi rullisiduri kärisema. Pärast väikest võitlust tõstsin muuli peale silma järgi nii 300–400-grammise makrelli, milliseid olen varem tabanud Norra fjordidest. Ipolino oli üllatunud ning pani tabatud makrelli kohe söödaks. Varsti kaduski elussöödaõnge kork jälle vee alla ning haakides oli tunda, et nüüd on otsas midagi suuremat. Väga jõulist vastupanu see tegelane siiski ei avaldanud ning lähemale kerides ilmus nähtavale umbes kilone kalmaar, kes kahjuks viimasel hetkel juba jalgade ees konksu otsast plehku sai. Elussöödaga oli päeva peale üldse palju võtte, kuid kätte ei õnnestunud saada kedagi.
Nii me seal püüdsime, lõpetades alles õhtupimeduses. Ehkki kalad ei olnud teab mis suured, muutis õngitsemise põnevaks see, et kogu aeg toimus midagi ning kunagi ei teadnud, mis kala järgmiseks otsa võib tulla. Tihtipeale sõid väikesed kalad sööda konksu otsast niimoodi ära, et kork isegi ei liikunud.
Kaljude vahel toimetas ringi ka musti ja erksavärvilisi krabisid, kes olid väga ettevaatlikud. Neid me ei üritanud püüda, aga osad olid igavesti pirakad, oma 30–40 sentimeetrised.
Põgusa kalapüügi kokkuvõtteks võib öelda järgmist. Kuigi tavaliselt räägitakse nn turistilõksude kontekstis trollingupüügist kaatriga, kus päev otsa merel loksutakse, jooke libistatakse ning heal juhul ühe või kahe kala väljakerimises osaletakse, leiab vähemasti Gran Canarialt ka alternatiivseid võimalusi n-ö poolmetsikuks kalapüügiks. Kalastushuvilisel tasub sinna puhkama minnes kaasa võtta rulliõng, mis on varustatud veidi tugevama nööri või tamiiliga ning konksusöödaks kasutada krevette, mida müüakse kohalikus supermarketis. Seevastu spinningu ja landiga kalasaamine ei pruugi sealsetes vetes olla kõige lihtsam, nagu püüdjaid jälgides näha võis. Söödaga õngitsemine on oluliselt tulemuslikum! Veel tasub meeles pidada, et ehkki sadamates on näha väga palju eri liiki kalu, nii suuremad kui väiksemaid, siis kalapüük on seal keelatud.
Ilusat reisimist ning maailma kalavete avastamist!

Kalamehe esmaabikomplekt Gran Canarial
• 4–5-meetrine teleskoopritv soolase vee kindla rulliga;
• pealiiniiks nöör/tamiil tõmbetugevusega 7–8 kg;
• lipsutamiiliks 0,22–0,25 mm-st monofiili;
• valik pöörlaid, ujukeid, lõkse ja erineva suurusega tinasid nii tonkapüügiks kui õngitsemiseks;
• roostevabu konkse suuruses 8–12.
Spinningumehel maksab lisaks ridvale ja rullile kaasa võtta ka kalmaarilante ning jigisid koos peadega, aga arvestama peab suure landikaoga. Kaljude taga läheb vesi kiiresti sügavaks ning kivid on väga teravad.