Harrastuspüük
Norras annad sõrme, aga kaotad terve käe
Põhja-Norra on koht, kus käies annad kalakuradile alustuseks sõrme, aga lõpuks kaotad terve käe. Ikka hoopis teine püük ja teised kalad kui Eestis! Kuna kevadel olid piirid koroona tõttu kinni ja mitmel kaaslasel jäid ära planeeritud püügid Soomes ja Rootsis, ootasime selle aasta Norra-reisi eriti pikisilmi.
Kui suvi oli koroonarindel üldjoontes rahulik, siis augusti lõpus muutus seis jälle ärevaks, sest nakatunute arv pööras tõusule. Mingil hetkel tekkis ka meil küsimus, kas ikka saame 1. septembril Norra poole teele asuda või peame koos koolilastega Eestisse jääma. Õnneks piire kinni ei pandud ning startides teadsime, et vähemalt Norrasse saame me küll. Kuidas tagasi, see polnud reisi alguses aga sugugi selge. Kas peame istuma karantiinis või saame puhtalt läbi, pidi selguma tagasiteel olles.
Norra reisi kõige tüütum osa on sõitmine – algul kaks tundi laevaga Helsingisse, seejärel umbes 20 tundi autoga. Autos magamine on nagu on, s.t pole just kõige mugavam. Meie oleme oma reisidel panustanud mugavusse – me ei võta rendist kunagi kõige odavamat väikebussi ega lao seda laeni täis, vaid sõidame kahe bussiga, mõlemas vaid kuus inimest. Nii on kõigil mugav ning ruumi piisavalt. Lisaks on alati kaasas ka üks järelhaagis, kuhu pakime mugavalt kõik asjad.
2. septembri lõuna paiku jõudsime lõpuks Andorjasse. Ilm oli ilus; tegime kiire söögi ja kiirustasime merele – suured kalad ootavad! Kuna oleme käinud aastaid ühes ja samas kohas, on piirkond ning sealsed püügipaigad meile varasemast tuttavad.
Esimene püügipäev läheb alati n-ö soojenduseks – siis vaatame, mis kala antud ajal liigub ja kust midagi võiks saada. Põhjus, miks me eelistame Norras käia kevade asemel augusti lõpus ja septembri alguses, on see, et tahame püüda makrelli, mis on vaieldamatult üks minu Norra lemmikkalu. Seekord esimese päeva õhtuks julgustavat infot ei olnud ning tundus, et reisist ei tule midagi head. Kala ei olnud või ei õnnestunud meil parvesid üles leida; paigus, kust eelmistel aastatel on väga hästi makrelli tulnud, valitses vaikus. Ka kajalood näitas enamiku ajast tühja vett; vaid paaris kohas juhtusime 1–3-kilostele saidadele, aga kes neid ikka püüda viitsib. Sellised kilosed poisid sobivad pigem paltusepüügil söödaks, aga hiidlesta peale me kunagi spetsiaalselt välja pole läinud. Õhtul vaatasime ilmateadet ja kuna lubas peaaegu tuulevaikset ilma, otsustasime järgmisel päeval püüda ahvenat.
Hommikul sõitsime alustuseks saarest umbes 15 km kaugusel asuvasse ahvenakohta, kust olime eelmisel aastal väga ilusaid kalu saanud. Mõned kohalikud olid seal juba ees ning püük käis. Esiotsa ei saanud me kalale päris täpselt pihta, aga umbes tunni aja pärast leidime punased punnsilmad lõpuks üles.
Tavaliselt oleme paadis kolmekesi ning meil on kaks elektri- ning üks käsitsi kerimisega rull. Ahvenapüük on paras trenn, sest antud paigas asub kala 150–260 meetri sügavusel. Seekord läks nii, et tavalise rulliga püüdja jäi „elektrikutele“ ainult ca 1/3 kogusega alla, samas olid tema kalad suuremad ning korraga tõmbas ta kõige rohkem välja seitse meriahvenat. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et kui meie rakendusel oli 6–7 pipart, siis tema oma oli kokku ca 12 meetrit pikk ning sellel paiknes 15 pipart. Nii sügavalt ahvenat püüdes kehtib seesama mis meilgi parve peal lustides – kui tunned, et kala on otsas, ära hakka kohe välja kerima, vaid oota, kuni neid rohkem otsa tuleb. Ka meriahven on parvekala. Õhtuks olid kastid kuhjaga ja isu korralikult täis püütud. Süda oli rahul ja võis minna rõõmsal meelel kaldale saaki puhastama.
Kolmandal päeval otsustasime, et meriahvenatest selleks korraks aitab ja proovime ikkagi makrellid üles leida, ühtlasi käime läbi suurte turskade kohalt ning vaatame üle paltusemadaliku. Teel saime ühelt kohalikult mehelt infot kala võimaliku paiknemise kohta ja võtsimegi suuna sinna. Esimesena jäi teele aga paltusekoht, kus keset 200 meetri sügavust ala asub 40–70 meetrine madalik. Püüdsime saare juurest mõned saidad, et katsetada surnud kala rakendusega. Paltusemadalikul triiv puudus ja nii sügavalt trollimisega meil kogemusi polnud, aga üritasime siiski. Peab ütlema, et eriti sellest asjast midagi välja ei tulnud, minul õnnestus saada vaid üks pikk võrgujupp ja üks 8–9-kilone tursk.
Edasi suundusime üle-eelmise aasta suurte turskade kohale, aga seal oli all vaid väike saida, mis meile jätkuvalt huvi ei pakkunud. Ka kohaliku mehe poolt soovitatud paigast me makrelli ei leidnud ning liikusime kala otsides järjest suure ookeani poole. Lõpuks õnnestus meil üks väike makrelliparv siiski leida, aga pärast kaht triivi asendus makrell jällegi saidaga. Nii palju oli sellest siiski kasu, et saime aimu, mis kõrgusel makrell võiks olla ning proovisime lähedusest leida võimalikult sarnase põhjareljeefiga kohta. See taktiga õigustas end – kohe, kui järgmise sarnase põhjaga koha leidsime, oli seal olemas ka kala. Tunnike tööd ning vajalik kogus makrelli oligi koos.
Õhtu lõppes taas fileerimismajas; selgus, et meie paatkonnal oli kahe päevaga 20 kg kala koos. Teistel paatidel sama hästi ei läinud, neil kala leida ei olnud õnnestunud. Andsime neile koordinaadid, et mingu ja proovigu järgmisel päeval meie kohast makrelli ning tegime neile valmis ka ahvenapüügi rakendused, millistega olime eelmisel päeval edukalt kala saanud.
Kuna mina olen Norras käinud juba kaheksa korda ja püük kippus liiga „tööks“ kätte minema, otsustasin, et naudin ühe päeva Põhja-Norra ilu niisama ning veele ei lähe. Magasin end hommikul väsitavast sõidust ning eelnenud püügipäevadest korralikult välja ning ärgates avastasin, et ilm on täiesti tuulevaikne. Väljas oli 11 kraadi sooja ning terrassil sai hommikuse tee kõrvale päikest võtta – luksus missugune. Kui kamraadid vastu õhtut merelt tagasi jõudsid, selgus, meie paatkond aitas teistel ahvenat püüda, aga võtt oli tunduvalt kehvem kui paar päeva tagasi. Triiv puudus täielikult ning selleks, et kala saada, oli vaja talle n-ö pähe istuda. Ainus asi, mis mul päevast kripeldama jäi, oli see, et teised nägid vaala – minul pole see kaheksa aasta jooksul veel õnnestunud. Küllap olnuks ilus vaatepilt.
Õhtul tegime plaane, mida viimasel päeval püüda. Kuna meie paadil oli kvoot täis ning otseselt polnud kala enam juurde vaja, anti mulle vaba voli otsustada. Pakkusin välja, et vaatame hommikul ilma ning üritame paltust püüda.
Hommikused ilmaolud olid ideaalsed; esimese asjana püüdsime saare juurest surnud kala rakenduse söödaks mõned saidad. Lasime rakendused alla ja oh imet! – lõpuks oli makrell saare juurde jõudnud. Teavitasime sellest ka teisi paate – tulge ja püüdke, viimane päev ju, saate oma lubatud kalakogused kah täis. Saime kiiresti pool kasti eri suuruses makrelli ning sõitsime paltust otsima.
Nagu ma ennist ütlesin, polnud me keegi varem spetsiaalselt paltust püüdnud. Aastaid tagasi olin küll saanud ühe 8-kilose, aga see oli juhus. Kui püük algas, ütles sõber paadis kuldsed sõnad: „Mina saan täna kaks paltust ja teine sõber ühe, aga sina, Marko, jääd ilma!“ Vastasin, et noh, vaatame. Niisama lihtsalt ma juba alla ei anna!
Püük algas ideaalse triiviga ja kuna eelnevatel päevadel oli juba omajagu rakendusi põhja jäetud, otsustasin proovida Balzeri uut 2020. aasta surnud kala rakenduse mudelit, mille tinaraskus käis kalale otse kurku. Kohe esimeste triividega sain kätte ühe 10-kilose molva, aga see polnud kala, mida me jahtisime. Vahepeal liitus meiega ka teine paatkond ning lülitus samuti püügile.
Ühe järjekordse triivi ajal jäi sõbral rakendus põhja kinni; hetk hiljem aga hakkas põhi liikuma. Oi, see oli mõnus tunne! Kuni kaaslane kala üles vintsis, märkisin koha plotterisse, et järgmiste triivide ajal oleks mingi orientiir ees. Kala tuli üles suhteliselt kergesti, siis aga tegi kaks pikka sööstu. Teine paatkond oli üllatanud, kuidas me nii ruttu ihaldatud paltuse kätte saime ning liikus meie kõrvale; meie omalt poolt jagasime infot, millega saime ja kuidas püüdsime.
Nii me oma triive tegime, kuni ühel hetkel olime taas täpselt sama joone peal, kus ennist paltust saades. Jõudsin sõbrale veel öelda, et näe, siit see eelmine kala tuli, kui tema umbes kümme sekundit hiljem vastas – mul on otsas! Kala oli umbes sama suur nagu eelmine ning püüdjal oli nägu laia naeru täis. Tuletasin talle meelde, et tema päevalimiit – kaks paltust – on nüüd täis.
Kuna tundus, et paltus tahab pigem sellist rakendust, kus söödakala hõljub vabalt, valmistasin endale Mikado õlaga rakendusest sarnase asja. Algul läks see põhja vajudes mitu korda keerdu, aga lõpuks sain aru, kuidas seda nii alla lasta, et kõik sassi ei läheks.
Jätkasime sobivas sügavuses triivide tegemist, kuni ühel hetkel oli ka minul kala otsas. Kui sellest teist paati raadiosaatja teel teavitasime, kumas kaaslaste hääletoonist juba läbi annus kadedust – nemad polnud veel ühtegi kätte saanud. Mõni sekund hiljem läks ka kaaslasel äkitselt kerimine raskeks, aga kui enda kala pinnale sain, selgus, et siiski ei olnud kaks paltust, vaid minu oma oli uimepidi sõbra rakenduse külge kinni ujunud. Kui kala minna tahtis, andis tema järgi ja mina väsitasin. Õnneks lõppes kõik hästi ja saime ka minu kala paati.
Päeva tulemuseks jäigi kolm paltust, minu kala oli viimane. Hommikul meiega kaasa tulnud kamraadide paat vahetus vahepeal teise vastu ja ka neil oli üks kontakt, aga kätte seda kala saada ei õnnestunud. Meil oli päeva jooksul veel umbes viis võtmist, aga otsa need ei jäänud. Kokkuvõttes jäime päevaga siiski rahule.
Kui õhtul kaldal kalu puhastasime, tuli asja uudistama kohalik mees ning õpetas, mida kõike annab paltusest teha, nii et ainult sisikond raisku läheks. Supp, suitsupõsed, filee jne – absoluutselt kõik peale soolikate annab söögiks ära kasutada!
Kuna meil oli limiit täis püütud, aga teised paadid polnud sellega hakkama saanud, võisime ka kolme paltuse fileed seaduslikult üle piiri tuua. Meie hiidlestad olid suhteliselt ühes mõõdus – sõbra omad kaalusid 14,5 ja 15,3 kg, minu oma 16,4 kg. Enda Norra rekordit, milleks on 20,5-kilone tursk, mul seekord üle püüda ei õnnestunud, aga õnnelik olin ikkagi. Lõpuks ometi sain spetsiaalselt paltust püüda ja ning selle juures edukalt omaenda teooriat rakendada!
Tagasitee sujus viperusteta. Õnneks lasti meid üle Soome piiri ning edasine sõit kulges juba kiirelt. Tallinnas visin paltuse ja makrellid külmsuitsutusse ning võin kinnitada, et külmsuitsu paltus viib ikka keele alla küll!
Kui kellelgi tekkis seda reisikirja lugedes soov samuti Põhja-Norrasse kalale minna, saan aidata reisi korraldamisega. Sinu ülesandeks on vaid enda punt kokku panna ning lähme koos kalale! Nii ei pea sa ise midagi orgunnima, pead vaevama ega sebima, vaid saad rahulikult kala püüda. Võta julgelt minuga ühendust (tel 53 325 055) ja leiame koos sobiva lahenduse!
