Forell
Kui juhus on pime
Öeldakse, et juhus olla pime. Kalajumala puudutusest sündinud juhtumised muudavad kalaretked meeldejäävaks.
Tonkaga, aga hoopis midagi muud kui vimb
Heaks näiteks sellest, kui pime võib üks juhus olla, on 2019. aasta märtsi eelviimane päev.
Talv oli olnud selline, nagu viimasel ajal kombeks – lühike ja muutlike ilmadega, mistõttu jääpüük oli märtsi teiseks pooleks juba unustatud. Jõeveed vulisesid kevadiselt ning lumest polnud enam jälgegi. Viimase jääpüügi olin teinud kuu alguses, siis aga lülitusin ümber Vigala jõel Rumba all põhjaõngega vimma otsimisele. Kuu eelviimase päeva varahommikul olingi järjekordsel katsel.
Rumba kant on kevadeti populaarne püügipaik ja seetõttu olin platsis juba enne päikesetõusu, et oma lemmikpüügikohas kellegagi maid ei peaks jagama. Autot parkides sain aru, et olen jõe ääres esimene ja nii vantsisin üle heinamaa tuttava õunapuu poole. Väljas oli mõnusalt karge kevadhommik koos imeliste päikesetõusu värvidega. Need on hetked, millest hilised ärkajad vaid und näevad. Ilus. Võrratu. Hingemattev. Maailm justkui seisaks paigal.
Viskasin põhjaõnged vette ning võtsin kalamehetoolil istet. Peagi toimus esimene kerge kellukese krõbistamine, aga lõppes samas. Mõni aeg hiljem, kui sööta kontrollisin, oli näha, et keegi oli selle kallal nagistanud. Arvatavasti särg. Vahetasin sööda ja heitsin tonka sisse tagasi.
Umbes samal ajal jõudis kohale esimene konkureeriv kalameeste ekipaaž ning kaks lõbusat vene meest tatsasid ilma varustuseta minu juurde maad uurima. Lobisesin nendega, ise aga piilusin silmanurgast keskmist ritva. Too käitus imelikult – tegi mõned kerged nõksatused, jäi minutiks-paariks liikumatult paigale, misjärel kõik kordus. Ridvapits liikus nii õrnalt, et sööda kallal toimetava tegelase haakimiseks polnud mingit reaalset võimalust. Läksin vaikselt ridva juurde ning korjasin kellukese igaks juhuks ära. Samal hetkel tegi keegi vee all sujuvama ja pikema tõmbe, aga kuna mina seisin ridvapitsi juures, magasin haakimise maha. Järgnes minutike vaikust, siis võpatas pits jälle kaks korda. Särg mis särg, olin kindel.
Vene mehed sättisid end peagi minekule, mina aga otsustasin konksul olevad ussid üle kontrollida. Nagu ikka, tegin ritva kätte võttes kontrollhaakimise ja tundsin kohe, et taskus on taga. Otsas! Hakkasin kala vaikselt enda poole sikutama, ritv kenasti paindes. Miski ei ennustanud, et otsas võiks olla keegi muu kui tavaline kevadine vimb. Korraga aga muutus kerimine poole raskemaks ning ootamatult võeti vee all suund vastaskalda poole. Sidur töötas kenasti, kala vedas esimese hooga välja nii viis meetrit tamiili, justkui tahaks öelda – kuhugi ma ei tule!
Kui sööst peatus, hakkasin kala vaikselt meelitama ja sain ta peagi taas enda poole liikuma. Aga vaevaliselt see toimus. Asi nägi välja nii, et mina kerisin kolme vändapöörde jagu tamiili poolile, kala aga vedas kohe kaks tagasi. Kas tõesti on säinas sel aastal nii kõrgele tõusnud, käis peast läbi. Vene mehed, kes olid auto poole kõndides juhusliku pilgu selja taha visanud, keerasid loomulikult kohe otsa ringi ning tulid asja kaema. Nagu sellistel puhkudel ikka, jagatakse kõrvalt rohkem õpetussõnu kui püüdja jõuab registreerida. Tee seda, tee toda.
Rumba all ei ole Vigala jõgi lai isegi kevadiselt kõrge veega ja peagi õnnestus mul kala omapoolse kaldarohu taha venitada. Seal tuli ta esimest korda veepinna lähedale, tekitades pinnal korraliku keerise. „Щука, щука,“ hüüdsid venelased üksteise võidu. „Oсторожно, тихонько!“*
Ma ei tea, mille põhjal nad haugi pakkusid. Kala polnud end pinnal ju isegi hetkekski näidanud.
Järgmise ringiga, kui kala uuesti kaldarohu taha sain ja too jälle pinda nõustus tulema, kõik kordus, ainult et nüüd käis eluka sabakolmnurk kenasti vee peal ära. Pilt sai kohe selgemaks – haug ei ole see kindlalt! On mingi punane kala, kas meriforell või isegi lõhe. Ilmselt siiski esimene.
Keerasin sidurit veelgi rohkem maha ja ergutasin kala kaldast viie meetri kaugusel edasi-tagasi ujuma. Anna aega, anna aega, vasardas peas. Venitasime niimoodi õige mitu minutit, enne kui kala esimest korda külge keeras. Lapimaa lõhepüügilt saadud kogemuste põhjal teadsin, et esimene märk kala väsimusest on alati petlik. Kui hakata selle peale saaki jõuga välja tõmbama, lõpeb see enamikel juhtudel halvasti.
Lasin kalal veel mõnda aega ringi ujuda ja alles siis, kui ta teist korda külge keeras, venitasin ta üle rohuääre enda jalgade ette. Selgus, et seegi üritus toimus veel pisut liiga vara – kui esimesel katsel kala käega haarama hakkasin, jagus punasel jõudu veel üheks sööstuks. Endist jõudu selles minekus aga enam polnud ning fiidri elastne tipp surmas sööstu kenasti ära. Teisel katsel sain haarde korralikult kätte ning hoolimata kala pekslemisest tõstsin ta kiiresti veest välja. Huh, käes! Olen kunagi ammu Väike-Emajõel tonkatades tabanud pooljuhuslikult kaks kilost jõeforelli, kuid praegune kala oli ikka hoopis teisest liigast.
Pärast kohustuslikku pildistamist suigutasin kala nuiaga, seejärel veristasin ning riputasin sabapidi puu külge verest tühjaks jooksma. Kodus läbiviidud kaalumine andis tulemuseks 2,9 kg ilma vereta. Olen tänaseks Kasari jõe harudel püüdnud 20 aastat, aga see oli minu esimene punane kala sellest jõest. Tõsi, olen paaril korral olnud tunnistajaks umbes kiloste forellide saamisele, aga nüüd oli tunne, nagu oleks võitnud lotoga jackpot’i!
Kui sul on kevadel vimba püüdes päikesetõusu ajaks puu otsas rippumas ilus kolmekilone meriforell, on su tähelepanu ja edasisele püügile keskendumine paratamatult häiritud. Nii ka minuga, mistap lahkusin püügilt juba enne lõunat. Selleks ajaks oli jõekallas kenasti rahvast täis ja kaaskalastajate imestunud pilkude all vantsisin meriforelli lõpustest hoides eemale pargitud auto poole.
2019. aasta mais võtsin kuuajalise puhkuse ning veetsin suurema osa sellest Edela-Soomes haugi ja koha püüdes. Vahel oli suvilas seltsiks ka teisi kalamehi, aga mai keskpaigaks olid kõik lahkunud ning järgmist seltskonda polnud veel peale tulnud. Nii olingi üksi jõe ääres, kus olin püüdnud rohkem kui kümme aastat ning mis tundub olevat selgem kui oma taskute sisu. Ja siis, kui oled täiesti kindel, et jõgi sind enam millegagi üllatada ei suuda, see tavaliselt juhtubki.
Hommik oli nagu hommik ikka. Ärkasin seitsme paiku, aga voodist välja tulla ei viitsinud. Vedelesin ja vahtisin tükk aega lage, enne kui end lõpuks kokku võtsin, üles tõusin ja kohvi tegin. Kiiret polnud kuhugi – päev ju pikk. Lõpuks sain end käima ja poole kümne paiku jõudsin jõele. Hommikune püügituhin oli kuidagi nii kadunud, et kohvi juues tabasin end mõttelt – äkki peaks üldse koju minema…
Ilm oli juba mitmendat päeva ilus ja päikeseline, minnes iga päevaga kraadi võrra soojemaks. Läänekaare tuul aga lõõtsutas piisavalt valjult, et suvist tunnet tekkida ei saaks, ning pani püügipiirkondi valima. Mere äärde avatud vee peale sellise tuulega igatahes asja polnud ja isegi jõe väikesel harul tegi lõiguti piisavalt lainet. Kuigi kaua paadiga kiiret sõitu teha ei kannatanud – juba esimese sirge poole peal hakkasid asjad lainetel hüppavas paadis laiali lendama. Keerasin gaasi maha – kui kiiresti ei saa, mis seal ikka, lähen vaikselt. Panin tindivärvi Jesse paadi taha lohisema ning tasakesi tiksudes kulgesin mööda haru allavoolu suurema jõe poole.
Esimene väheldane haug ei lasknud end kaua oodata – selles harus neist puudust pole. Kiirelt kala tagasi ja lant uuesti vette. Umbkaudu sirge keskel on üks huvitav koht, kus – kui uskuda kajaloodi poolt näidatavat pilti – paikneb jõe põhjas iseäralik „mäestik“. Selles paigas on väga sakiline põhjareljeef, kõikudes üles-alla rohkem kui meetri ulatuses. „Mägist“ ala ei ole pikalt, vast meetrit viiskümmend, aga enamasti tuleb sealt üle trollides hiljem landi päästmisega tegeleda.
Paat oli just kirjeldatud lõigule jõudnud, kui ritv, mida käes hoidsin, endast järsku märku andis. Võtt oli ootamatult terav ning latt ei jäänud pärast esimest lööki lihtsalt paindesse nagu tavaliselt, vaid peksles meeleheitlikult edasi. Samal ajal tõmmati rullilt kärts-kärts-kärts nööri jupikaupa välja. Kui mõni hetk hiljem siduri veidi maha jõudsin keerata, muutus katkendlik kärtsumine ühtlaseks sirinaks, mille kuulmine mõjub kalamehele kõrvadele alati meeldiva muusikana.
No mis pagana marutõbine haug see nüüd on, et niisugust närvivapustuse äärel tõmblemist on tarvis teha, mõtlesin. Suretasin paadimootori välja ning keskendusin kalale. Too sööstis paadi poole, nii et pinge nöörist mõneks ajaks kadus. Jõudsin juba mõelda, et näe, pudeneski otsast, kui kiire kerimise järel ritv taas looka tõmbus. Ei, veel on otsas! Korraga tuli kala paadist kümnekonna meetri kaugusel pinnale, keeras külge ning sööstis pekslemise saatel põhja suunas tagasi. Hõbedane helk, mis korraks läbi vee kätte paistis, andis tunnistust, et otsas pole haug, vaid kena meriforell. Pulss tõusis hetkega kaks korda kõrgemaks.
Järgnes uus sööst paadi suunas. Kala kippus otse mootorisse, aga kuidagi sain ta sealt ridvaotsa vee alla surudes eemale. Seejärel „istutas“ ta end paadi all põhja, ise ikka veel metsikult rabeledes. Peagi sain ta ka sealt uuesti liikuma. Veidi hiljem venitasin iheruse esimest korda veepinnale, kus teine käsi kahvaga juba ootas. Rumal otsus – ilmselgelt polnud kala veel väsinud. Hea, et landi kolmikud kahvavõrku ei takerdunud. Mõni aeg hiljem, kui järgmine võimalus avanes, läks paremini – forell polnud veel väsinud, aga tardus ootamatult paariks sekundiks paadi kõrval paigale. Kasutasin pakutud võimaluse kähku ära ja rabasin kala kiire liigutusega kahva. Seal möllas ta edasi, vett vahtu pekstes. Samal hetkel kukkus lant kala suust välja.
Madistasime jätkus veel ka paadis, enne kui kala nuiaga ära jõudsin suigutada. Kaalumine andis tulemuseks 4,3 kg, aga pikkuseks mõõtsin vaid 70 cm. Oli väga-väga paks, justkui nuumatud merikamamma. Puhastades leidsin tema neelust värske särje, mida polnud jõutud veel korralikult alla neelata. Välimuse poolest aga oli tegu imeilusa hõbedase iherusega, mille sarnast ma varem saanud ei olnud. Kala liha ülimalt ilus punane.
Kui kaaskalastajad Bonder ja Tõnu mõne aasta eest oma forelle saades muljetasid, et vastupanu osas haugidega võrreldes nagu erilist vahet polnudki, siis minu kala käitus justkui Duracelli turbojänes ega olnud nõus hetkekski rahunema. Väga visa vastane – haugidega võrreldes nagu öö ja päev!
Ehkki olin sellest jõest paar aastat varem ühe väikese meriforelli kobamisi saanud, tuli seekordne kala justkui pauk luuavarrest. Juhus on pime!
Tegemist on katkendiga Rain Erala raamatust „Aastaring kalavetel“, mis ilmub käesoleva aasta lõpus ning kuulub ka Kalastaja paketti.
