Connect with us

Kudeala

Haapsalu külje all paranesid kalade kudevõimalused

Avaldatud

kuupäeval

Tekst: Imre Taal, Ralf Mae

2018. ja 2019. aastal läbiviidud ihtüoloogilised, topo-geodeetilised ja ehitusgeoloogilised uuringud näitasid, et Saunja lahe ja Riimi mere ning Saaremõisa lahe koelmualade vahelised roostunud rändeteed oleks nii vajalik kui ka tehniliselt võimalik kalade regulaarseks liikumiseks taastada. 2021. aastal kaevatigi Saunja lahte, Riimi merd ja Saaremõisa lahte ühendavad osaliselt kinnikasvanud ühendused lahti. Kevadel toimunud seirepüügid näitasid TÜ Eesti Mereinstituudi teadlastele, et kalad on avatud rändeteed väga kiiresti omaks võtnud ning kasutavad neid aktiivselt.

Tööde objekt ja vajadus

Saunja lahe, Riimi mere ja Saaremõisa laht asuvad Haapsalu külje all ning laias mõistes on tegemist Haapsalu lahe siselahtedega. Samas võib nii Riimi merd kui Saaremõisa lahte tänapäeval käsitleda juba ka merest eraldunud rannikulõugastena.

Haapsalu lahe idapoolsed osad, sh Tagalahe, Tahu lahe ja Saunja lahe süsteem koos sinna suubuvate Taebla jõe, Võnnu oja ja Salajõega on ajalooliselt olnud üheks olulisemaks mageveekalade (särg, säinas, ahven, haug jt) kude- ja noorjärkude kasvualaks Väinameres. Viimastel kümnenditel oli aga probleemiks Saunja lahe, Riimi mere ja Saaremõisa lahe vaheliste kitsaste veealade (nn silmade) intensiivne roostumine, mis takistas oluliselt kalade rännet (eriti madala merevee taseme ning Salajõe vähese kevadise vooluhulga puhul) ajaloolistele koelmualadele.

Kohalike kalameeste andmeil on Saaremõisa lahte suubuv Salajõgi olnud ajalooliselt Saunja lahe süsteemis hea särje ja olulisim säina kudejõgi. Paraku täheldati arvestatavat säina kuderännet Salajõkke viimati eelmise sajandi lõpus. Seda on kinnitanud ka Mereinstituudi kalateadlaste poolt 2015. aastal avaldatud teadusartikkel, milles näidati, et Saunja lahe süsteemi jõgedes sündinud säina kudekoondis oli 2012. ja 2013. aastal enamjaolt vanem kui 15 aastat. Ka särje kudemine Salajões oli kohalike elanike teatel olnud viimase 15 aasta jooksul ebaregulaarne – enamikel aastatel kala arvukalt jõkke ei tõusnud. Ehkki kalade liikumine Saunja lahest Riimi merre ja Saaremõisa lahte ning sealt edasi Salajõe süsteemi ei olnud täielikult takistatud, viitas kõik sellele, et ebasoodsa merevee seisu või jõest tuleneva vähese kevadise suurvee korral ei suuda poolsiirdekalad läbi tugevalt roostunud piirkondade Salajõkke jõuda. Nii Saunja lahe ja Riimi mere kui ka Riimi mere ja Saaremõisa lahe vahelistes nn silmades hajus vesi roostumise tagajärjel laiale alale ning konkreetne kaladele lihtsasti läbitav voolusäng valdavalt puudus.

Saunja laht, Riimi meri ja Saaremõisa laht enne rändeteede avamist. Aerofoto: Maa-amet

Lisaks võisid Riimi meri ja Saaremõisa laht muutuda ebasobivate asjaolude koosmõjul potentsiaalseks ökolõksuks. Nimelt esines võimalus, et kevadel, mil üldine merevee tase kalade kuderände ajal järsult langeb ning samal ajal on ka Salajõe vooluhulk tagasihoidlik, ei pääse kuderändel kalad enam läbi osaliselt ummistunud rändeteid pidi koelmualadelt tagasi Saunja lahte ning jäävad suurel hulgal madalatesse lahtedesse lõksu. Seesuguse ökolõksu realiseerumisel suureneks soojadel ning sademetevaestel suvekuudel kindlasti kalade looduslik suremus.

Saunja lahe kalastikku oli varasemalt seiratud 1993., 2001., 2003. ning viimati 2018. ja 2019. aastal. Sarnaselt teistele Väinamere magedaveelistele lahtedele (nt Matsalu laht) muutus Saunja lahe kalastiku koosseis ja arvukus sesoonselt. Nagu arvata, oli kalade arvukus suurim kevadisel kudeajal. Riimi mere ja Saaremõisa lahe kalastikku enne 2018.–2019. aasta seiret süstemaatiliselt uuritud polnud. Riimi meres on Mereinstituudi kalateadlased teinud 2015. aastal vaid kaks pistelist katsepüüki projekti „Poolsiirdekalade kudealad Väinameres ja Liivi lahe põhjaosas: seisund ja kvaliteedi parandamise võimalused“ raames.

2018.–2019. aasta seirepüükide ajal erines Saunja lahe kalastik statistiliselt olulisel määral Riimi mere ja Saaremõisa lahe kalastikust. Seetõttu oli alust arvata, et Saunja lahe ja Riimi mere ning Riimi mere ja Saaremõisa lahe vahelised roostunud silmad takistasid olulisel määral kalade liikumist koelmualadele. Oli selge, et intensiivse roostumise jätkudes muutuvad Saunja lahe ja Riimi mere ning Riimi mere ja Saaremõisa lahe vahelised kinnikasvavad piirkonnad siirdekaladele järjest halvemini läbitavateks.

Seevastu Saaremõisa lahest Salajõe süsteemi ei olnud kalade liikumine kindlasti takistatud, kuna jõe alamjooksu roostikus paiknev sügavam voolusoon oli veel 2018. aastal paadiga suhteliselt lihtsasti läbitav. Otoliidi mikrokeemia uuringud näitasid, et piirkonna siirdehaugid kasutavad võimalusel koelmualana raskesti ligipääsetavat Riimi merd ja Saaremõisa lahte. See kinnitas veelgi, et roostunud rändeteed oleks vajalik muuta kaladele igasuguse merevee tasemega läbitavaks.

2019. aastal TÜ Eesti Mereinstituudis valminud eeluuring Saunja lahe ja Riimi mere ning Salajõe–Kärbla peakraavi süsteemi vahelise osaliselt kinni kasvanud kalade rändetee avamiseks kinnitas, et topo-geodeetiliste uuringute põhjal on kalade rändetee taasavamine Saunja lahe ja Riimi mere ning Riimi mere ja Saaremõisa lahe vahel tehniliselt teostatav.

Tehtud tööd

Saunja lahe ja Riimi mere ning Riimi mere ja Saaremõisa lahe vaheliste kalade rändeteede taastamist teostas 2021. aasta suvel maaparandus- ja kaevetööde ettevõte OÜ Nivoo, kelle vastutulelikkus erinevate tekkinud probleemide lahendamisel jättis koostööst Eesti Mereinstituudiga ainult meeldivad mälestused.

Topo-geodeetilised eeluuringud näitasid, et Saunja lahe veepeegel asub Riimi mere veepeeglist üle 20 cm võrra madalamal, seevastu Riimi mere ja Saaremõisa lahe veepeeglite looduslik kõrgus on sisuliselt võrdne. Nimetatud olukord on tingitud sellest, et Saunja lahe ja Riimi mere vahelises nn silmas paikneb looduslik kõrgendik, mis takistab veetaseme langust Riimi meres ja Saaremõisa lahes isegi siis, kui veetase Saunja lahes alaneb. Seega eemaldati platoo piirkonnas rändenõva trassilt eelkõige vaid muda, pillirooturvas ja taimestik, kuna platoo täielikul läbikaevamisel olnuks võimalik Riimi meri ja Saaremõisa laht veest tühjaks lasta. Saunja lahe ning Riimi mere vaheline rändenõva oli planeeritud suures enamuses mööda ajaloolist kalade liikumise rada ning see puhastatigi vanas asukohas. Eelpool mainitud loodusliku kõrgendiku tõttu meenutab Saunja lahe ja Riimi mere vaheline rändenõva madala merevee seisu korral kärestikulist jõesängi (vt foto).

Riimi mere ja Saaremõisa lahe vaheline osaliste veepeeglitega ala oli tugevasti mudastunud, mistõttu oli otstarbekas kaevata vanast ühendusteest ida poole mineraalmaa servale täiesti uus kanal ehk rändenõva (vt foto). Nimetatud muudatus oli pikas perspektiivis vajalik, et rändenõva ei hakkaks ümbritseva muda tõttu kinni vajuma. Lisaks on uues asupaigas seda tulevikus lihtsam hooldada, kuna hooldus tähendab eelkõige roo piiramist rändenõvas. Ajaloolisele ühendusteele kaevatud rändenõva regulaarne hooldus olnuks võrrelduna mineraalmaa servale rajatud rändenõvaga oluliselt kallim (ujuvekskavaatoriga opereerimine maksab lihtsa rooniitmisega võrreldes märksa rohkem) ning ka häiring ümbritsevale keskkonnale oleks suurem. Lisaks vajunuks Riimi mere ja Saaremõisa lahe vahel tugevalt mudastunud piirkonnas paiknev ajalooline rändetee tõenäoliselt suhteliselt kiiresti uuesti setteid täis. Seevastu hetkel realiseerunud rändenõva puhul on põhjust loota, et tänu regulaarse karjatamise positiivsele mõjule ei roostu see väga intensiivselt.

Rändenõvadest väljakaevatud pinnas laotati õhukese kihina nõva kõrval olevatele aladele laiali. Nõva kõrvale loodud pinnase paigutusala kujundati nii, et see ei moodustaks nõva kõrvale ühtlast veetõkkevalli, vaid sellesse jäeti vahed, mis võimaldavad pinnaveel kõrval olevatelt aladelt nõvasse valguda ning ka kaladel oleks võimalus kevadel luhale kudema minna.

Olukord pärast rändeteede avamist

2022. aasta kevadel Riimi meres ja Saaremõisa lahes läbi viidud järelseire näitas, et kalad on avatud rändeteed kohe kasutusele võtnud. Püükides domineeris ahven, kuid suhteliselt arvukalt olid esindatud ka särg ja haug ning esines ka säinaid. Lisaks laekus erinevate kohalike inimeste käest teavet, et Saaremõisa lahte suubuvas Salajões nähti üle 20 aasta taas säinaid. Ka olevat harrastuskalamehed üle pika aja Salajõest tabanud särgi.

Fotod: Lauri Saks (1,3) ja Imre Taal (2)

Ehkki ühel aastal kogutud andmete puhul ei saa täielikult välistada antud konkreetse soodsa aasta mõju, võib edasise suhtes olla siiski mõõdukalt optimistlik. Seega on lootust, et kui varem pääsesid siirdekalad nn silmadest läbi n-ö suure jõuga ja vaid soodsa merevee seisuga aastatel, siis edaspidi toimuvad kevadised kuderänded nii Riimi merre, Saaremõisa lahte kui ka Salajõkke regulaarselt ning probleemideta. Lisaks on ülimalt tõenäoline, et vastavatud rändeteed lihtsustavad edaspidi ka talvist lutsu rännet Salajõkke. Seega on nii Haapsalu kandi kutselistel kaluritel kui harrastuskalastajatel edaspidi põhjust rõõmustada – eeldatavasti on tulevikus kala Väinameres rohkem.

Ehkki kalad liiguvad Saunja lahe, Riimi mere ning Saaremõisa lahe süstemis aastaringselt, muutub piirkonna kalastiku arvukus ja koosseis sesoonselt ning kõnealuse piirkonna olulisus kaladele seisneb eelkõige ikkagi koelmualana. Samas tulenevalt Saunja lahe süsteemis kehtivatest erinevatest püügipiirangutest toimib nimetatud piirkond kaladele ka n-ö refuugiumina. See tähendab seda, et näiteks kalade ülepüügi olukorras Haapsalu lahe või ka Väinamere piirkonnas suudavad piiramatust püügisurvest puutumata refuugiumites elavad kalad oma iga-aastase järglaskonnaga eelpool mainitud suurema piirkonna halba kalanduslikku olukorda vähemalt leevendada.

Saunja lahe süsteemis läbiviidud tööde tagajärjel suurenes vabade veesilmade ja soppide hulk ning elupaiga üldine mosaiiksus. Sellest tulenevalt on lootust, et elupaiga kvaliteet paranes lisaks kaladele ka ülejäänud veega seotud elustikule. Puristid võivad siinkohal ju mõelda, et milleks sekkuda, las loodus toimetab omasoodu, küll kalad muutunud oludega kohanevad, ent ilmselgelt kasvavad siis kalade traditsioonilised rändeteed kiiremini lõplikult kinni, meie aga kaotame siirdekalade arvukuses. Antud juhtumi puhul oleks Saaremõisa lahe ja Riimi mere kalastik piisava aja möödudes koosnenud tõenäoliselt üksnes kogrest, hõbekogrest ja linaskist. Pealegi on kanalite roostumine ja mudastumine ju mitte puhtalt looduslik protsess, vaid osaliselt ka inimese poolt – peamiselt põllumajanduslike väetiste kasutamisest – põhjustatud.

Teadlaste sõnul oli Saunja lahe ja Riimi mere, Saaremõisa lahe ning Salajõe–Kärbla peakraavi süsteemi vahelise osaliselt kinnikasvanud kalade rändetee taasavamine edukas ning näitas, et sellised tööd on väärt ette võtmist ka teistes analoogsetes madalaveelistes kudelahtedes. Juba samas piirkonnas tasuks edaspidi uurida Saaremõisa lahe ning Sutlepa mere vahelise Eertsami silma võimalikku taasavamist kaladele. Nimelt võib ajaloolistelt kaartidelt välja lugeda, et alles eelmisel sajandil olid nimetatud veekogude veepeeglid tõenäoliselt veel omavahel ühenduses.

Riimi silmale viimast lihvi andmas. Foto: Imre Taal

Käesoleva artikli peamiseks alustekstiks olnud eeluuring („Eeluuring Saunja lahe ja Riimi mere ning Salajõe–Kärbla peakraavi süsteemi vahelise osaliselt kinni kasvanud kalade rändetee taasavamiseks“ (hange nr 191481, osa 6)) koostati Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi ning Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ koostöös. Lisaks aitasid eeluuringu edenemisele nii jõu kui ka nõuga kaasa mitmed vabatahtlikud. Projekti rahastati Euroopa Liidu Merendus- ja Kalandusfondist.

Kutselise kalastaja rubriiki toetavad: EMKF Rakenduskava, Euroopa Merenduse-ja Kalandusfond ja Kalanduse teabekeskus
Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga