Aimar Rakko: harrastajate hääl peaks rohkem kõlama!

Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja Aimar Rakko (44) on mees, kellele ma helistan siis, kui ise mõnd määrust või seadust üles ei leia. Aimar on õppinud Tartu Ülikoolis hüdrobioloogiat ja Maaülikoolis magistriõppes vetikateadust ning töötanud keskkonnaametis alates 2000. aastast, puutudes pea veerand sajandi jooksul igapäevaselt kokku kalade ja kalastuse temaatikaga. Nii et just õige inimene, kellele kõiksuguseid vee-elustikku puudutavaid küsimusi esitada.

Kui ma sinu nime guugeldasin ja tausta uurisin, tulid esimese asjana välja sinu kommentaarid stiilis „ärge silitage karupoega“ või „ärge tooge metsloomi koju“. Kas inimesed on 30 iseseisvusaastaga tõepoolest muutunud nii rumalaks, et lähevad metsas karu paitama või tassivad kitsetalle tuppa?

Eks kuigi palju tehti sedasorti asju ka varem, lihtsalt info ei jõudnud meieni. Tänapäeval on ju kõikvõimas sotsiaalmeedia, mis inimeste tegevusi võimendab. Vanasti tassisid maainimesed endale samuti kitsetallesid koju ja mõni lausa pidas metskitse, teine tõi koju metsseapõrsa ja kasvatas üles. Aga kui 30 aastat tagasi oskas maainimene loomaga käituda, mõistis tema ohtusid ja tajus, millal tuleb olla ettevaatlik ja mitte torkida, siis tänapäeval elavad inimesed valdavalt linnas ning neil puudub loomadega toimetamise praktika. Linnainimeste loomakogemus piirdub enamasti vaid kasside ja koertega, kes on sageli nii pisikesed, et mahuvad taskusse – nende käitumise põhjal on ohtusid raske tajuda ja siis on asjad lihtsad juhtuma. Nii peamegi tänapäeval levitama sõnumit, et loomalaps võib metsas olla küll armas ja nunnu, aga sulle võib ta hoopis ohtlik olla. Ja et ta ei pruugi sinu abi üldse vajada – tassid ta endale koju, aga ema jääb põõsa taha ootama.

Räägime alustuseks sinu tööst. Sa oled vee-elustiku spetsialist. Ütle, kuhu konnad on kadunud?

Ma ei ütleks, et konnad kuhugi kadunud on, kohati on neid isegi juurde tulnud. Küll aga on konnade elupaigad vahepeal kadunud olnud – me oleme põlised tiigid ja lombid lasknud rohtu kasvada või muutnud konnade elupaigad neile muul viisil ebasobivaks, näiteks lasknud vee luhtadelt, kus konnad kevadel kudeajal pladistada tahaks, kraavide abil liiga kiiresti alla. Viimasel ajal aga on aina enam hakatud teadvustama elupaikade taastamise vajadust ja mitmel pool sellega ka algust tehtud – näiteks Piirissaarel on Dragonlife’i projekti raames kaevatud konnadele eraldiseisvaid tiike.

Põhjus, miks ma konnade kohta küsisin, on see, et ma käisin varasematel aastatel kevadeti kindlates kohtades konnade kudemist pildistamas ja kanalites oli neid mustmiljon. Selline möll käis, omaenese häält polnud kuulda. Nüüd pole seal enam ühtegi. Ka jõgede-järvede ääres on konni vähemaks jäänud, harva, kui mõnda näed.

Ma ei välista, et osades piirkondades on toiduahela n-ö pealt tarbimine ehk konnade ärasöömine hüppeliselt kasvanud. Liigid, kes konnadest toituvad, on arvukamaks muutunud. Näiteks kui vaadata viimase paarikümne aasta lõikes valge toonekure arvukust, siis see on kasvanud kordades ning on muutumas juba probleemiks. Valge toonekurg on küll kolmanda kategooria kaitsealune liik, aga seda on ka konnad, mõned lausa teise ja esimese kategooria omad. Samuti on juurde tulnud nt saarmaid. Nii et võib vabalt olla, et osades piirkondades on konnad lihtsalt nahka pandud. Ja muidugi ei saa välistada ka väetiste ja taimekaitsevahendite mõju.

Aga kas kala on juurde tulnud või vähemaks jäänud?

Sõltub sellest, millal vaadata. Kalavaru ju kõigub – kord kasvab, siis kahaneb. See on looduses täiesti loomulik protsess. Aga hästi laias plaanis ma arvan, et kalavaru seis on meil ikkagi paremuse poole liikunud. Me oleme väga palju investeerinud jõgede taastamisse, võtnud maha paise, loonud elupaiku jne. Ehkki vahepeal kiputakse ütlema, et kala ei ole ja võib õnged nurka tõsta, siis mina nii ei arva. Eks see, kui palju kala saadakse, sõltub ka kalamehest, samuti püügiajast ja -kohast. Pigem on kujunemas probleemiks see, et erakinnistute tõttu ei pääse enam veekogudele ligi.

Eestis seisab mets kaladest selgelt eespool – kui puit on vaja metsast kätte saada, siis tõmmatakse kuivenduskraavid sisse ja kalad ei huvita kedagi. Massiivne kraavitamine ületab juba paljukirutud Vene aja maaparanduse mahtu. Kuidas sina seda näed?

Ma ei ole sellega päris nõus, et keegi kalade eest ei seisa. Kui meile tulevad metsateatised, siis me nõuame, et vähemalt lõhejõgedel jääks põõsa- ja puurinne 10 meetri ulatuses jõe äärde alles. Me ei luba seda maha võtta. Samas kuivendamine on meil olnud läbi aegade oluline tegevus, sellest ei saa üle ega ümber. Küsimus on pigem selles, et mis saab siis, kui mets on maha võetud – kas need kraavid jäävad alles ja kannavad edaspidi setteid jõgedesse või aetakse need uuesti kinni, nagu RMK nt Endlas tegi. Metsa kuivendamine iseenesest ei ole keelatud, aga kaitsealadel toimuvat me jälgime tähelepanelikumalt ja paljude tegevuste jaoks nõusolekut ei anna.

Kui Emajõkke tõmmatakse mõned suured kraavid sisse, pole kahju ilmselt kuigi suur. Samas kui juhtida sama mastaabiga kraavid mõnda väikesesse forellijõkke, piisab paarist korralikust suurveest, et koelmud oleksid setetest ummistunud ning kasvaksid paari aastaga kinni. Ühel hetkel võib sealt kraavist jõkke voolata sama palju vett kui on selle forellijõe tavaline vooluhulk. Sealt saab alguse terve kalavarusid vähendav ahel.

Selline probleem tõepoolest eksisteerib. Viimasel ajal me oleme palunud nendele vanadele kraavidele, mille puhastamiseks luba taotletakse, teha ette ülevooluga settetiigid. Aga see on hetkel alles nii uuenduslik asi, et neid on jõutud teha väga vähe.

Euroopast rahastust saanud keskkonnaprojektidest on meil kõige enam kasutatud kaht punkti – kaldapuistu mosaiiksuse kujundamist ja voolutõkete kõrvaldamist vooluveekogudest. Esimese alt raiutakse meil jõekaldad lagedaks, teise alt kistakse jõgedest välja sinna kukkunud puud. Tulemuseks on rikutud elupaikadega ning olematute varjepaikadega jõgi. Mida sina sellisest rehepaplusest arvad?

Sageli näib olevat probleemiks teadmatus, samuti ei saada päris täpselt aru, mida soovitakse saavutada. Kas selleks on looduslik veekogu, mis pole silmale eriti ilus vaadata, aga kus kaladel on hea elada, või soovitakse esteetilist ilu? Mina võrdleksin seda korrastatud toaga – toolid on kenasti laua all, laud korras ja tolm riiulitelt võetud. Sageli üritatakse looduses teha sedasama, aga loodus ei ole korrastatud süsteem. Looduses ongi asjad pilla-palla laiali, selle nimi on mitmekesisus. Vettekukkunud puud ainult suurendavad mitmekesisust – ühelt poolt on nad kaladele varjepaigad, teisalt voolutõkestid, mis rahustavad voolu ja mille juurde tekivad kaladele puhkealad, n-ö refuugiumid. Kolmandaks on nad substraadiks põhjaloomadele, kes sinna koevad ja kes on omakorda toiduks kaladele. Kui me kõik puud jõest välja kisume, saame esteetiliselt ilusa, aga elutu jõe. Selline jõgi on nagu kõrb – pildi pealt kena vaadata, aga elada seal ei tahaks.

Miks meil kalade asustamine nii keeruliseks on tehtud? Isegi haugi on väga raske asustada, rääkimata nt jõeforellist.

Asustamise kord kehtib praegusel kujul juba umbes 15 aastat. Pigem on küsimus selles, kas me ilmtingimata peame kala asustama. Entusiaste on ju igasuguseid – osad tahaks asustada võõrliike, teised panna 2-hektarilisse järve angerjat, kolmandad sooviks lasta veekogusse juurde kalu, mille asurkond on seal niigi heas seisus jne. Igasuguse kala asustamine eeldab seda, et tal peab olema veekogus elupaiku ja toitu. Samuti tuleb alati läbi mõelda, millist probleemi me üritame oma tegevusega lahendada – asustada ei saa ju lihtsalt asustamise pärast, sest loodus pole kalakasvatus. Mina võrdleks kalade asustamist rohu võtmisega – rohtu ei võeta niisama, vaid ainult siis, kui on mingi häda. Seetõttu on iga asustamise juures vajalik ka n-ö tohtri tõend ehk ihtüoloogi eksperthinnang või konkreetse kalaliigi või veekogu majandamiskava.

Samas kõik naaberriigid asustavad ja üsna julgesti – Soome, Rootsi, Taani, Läti… On nad siis nii haiged?

No meie asustame ju samuti – Võrtsjärve angerjat, merre ja Peipsisse siiga, jõgedesse lõhet, Emajõkke tõugjat, Lõuna-Eestisse koha jne. Aga näiteks jõgedesse lõhe asustamise lõpp paistab – looduslik asurkond peab ise peale tulema, lõpmatuseni asustada pole mõtet. Kui asurkond ise taastuma ei hakka, siis käputäie kalameeste nimel miljoneid eurosid jõgedesse panna pole mõtet. Lõhede asustamise ainus mõte on see, et ajada sugukari nii suureks, et need kalad suudaksid ise looduslikku asurkonda üleval hoida. Aga see peab toimuma paralleelselt jõgede taastamisega – kaladel peab olema ligipääs kudealadele ning võimalus seal kudeda. Kui seda pole, puudub asustamisel jällegi mõte.

Karpkala on meie järvedes elanud praeguseks tublisti üle 100 aasta, ta ei peaks enam võõrliikide alla kvalifitseerumagi. Nüüd äkki on leitud, et karp on siiski üks äärmiselt ohtlik võõrliik, keda mingi hinna eest loodusesse asustada ei tohi. Isegi mitte karjääridesse ja paisjärvedesse.

Meie oleme seisukohal, et karpi võiks ikkagi asustada ja mingi ajani me seda ka tegime. Aga siis sekkus ministeerium ja teatas, et looduskaitseseadus keelab võõrliikide loodusesse laskmise. Sisuliselt käib vaidlus selle üle, kas karpkala on meil naturaliseerunud või mitte. Kust see piir jookseb? Viimased seisukohad on, et osadesse paisjärvedesse ja karjääridesse, kus karp varasemast juba olemas, võiks neid siiski juurde lasta, et seal sportlikku püüki võimaldada. Mina isiklikult leian, et tehisjärved ja karjäärid võiksid olla asustamiseks täiesti avatud ja seal võiks ka karbipüügivõistlusi korraldada.

Asustamise kontekstis kaks sõna ka Umbusi jõest. Olen lugenud põhjendusi, et sinna ei saavat reostuse järgselt forelli asustada seetõttu, et sealsetel kaladel olla unikaalne geneetiline baas ja asustamine rikuks selle. Mis ei vasta tõele, sest analoogne õnnetus on Umbusil juba kolmas ja kõik eelmised korrad on kalad uuesti sisse toodud.

Mina siin mingit geneetilist probleemi küll ei näe. Miks me otsustasime Umbusil kudealade variandi kasuks, oli see, et asustamine oleks võtnud täpselt sama palju aega. Selleks tuleks alguses sugukalad kinni püüda, mari inkubeerida, kevadel see kooruks ja järgmisel sügisel saaks midagi jõkke lasta. Rein Järvekülje hinnangul aga on jões vähe kudesubstraate ning nende juurde tekitamine aitaks taastootmist kiirendada. Kalad on reostuse all kannatanud lõigul juba tagasi, aga neid on vähe. Kudealade rajamise kasuks räägib ka see, et tegemist on pikaajalisema lahendusega, mis soodustab taastootmist ka järgnevatel aastatel, samas kui asustamine oleks ainult ühekordne.

Räägime kaitsealadest ja seal kehtivatest reeglitest, millest vähemasti osa on sinu leib. Emajõe ääres on sellega keskmine hullumaja – millal võib, kus võib, mida võib jne. Kas piiranguid ja regulatsioone on saanud liiga palju? Kas tavalisel kalamehel – eriti veel sellisel, kes end arvutiasjanduses koduselt ei tunne – on üldse võimalik nendest ülevaadet omada, et seadusi rikkumata vee ääres liikuda ja kala püüda?

Sa pead silmas Alam-Pedjat? Selle kaitse-eeskiri koostati omal ajal töögruppide poolt, kes vaatasid asja hästi linnukeskselt. Alam-Pedja kaitse-eeskirja koostamise juures olid kalanduse ekspertideks ornitoloogid, kes ütlesid, kuidas kalapüük peaks korraldatud olema. Tol hetkel nad ei ilmselt mõelnud üldse, et Emajõgi on avalik laevatatav veekogu, millel on ka 10-meetrine kallasrada. Kui teha asju väikestes töögruppides ning huvigruppidega läbi arutamata, siis tulemus ongi selline.

Muide, meil on ka niisuguseid kaitse-eeskirju, kuhu on sisse kirjutatud eeskirja koostanud inimesele teada olnud harrastuspüügivahendid. Umbes nii, et midagi sai kirja, aga kuna rohkem meelde ei tulnud, on pooled välja jäänud. Näiteks Alatskivi paisjärvel ei tohi täna püüda sikutiga, sest seda kaitse-eeskirjas lihtsalt pole! Õnneks on tänapäeval planeerimine läinud palju avalikumaks ning selliste jaburduste vältimiseks kuulatakse rohkem huvigruppide arvamusi.

Aga miks neid jaburdusi ära ei muudeta?

Kaitse-eeskirja muutmine on avalik ja pikk protsess, mis võtab minimaalselt kaks aastat. Sisuliselt on see sama keeruline kui uue tegemine ja esmalt peaks keegi selle muutmiseks huvi üles näitama. Ehkki kalamehel võib olla mingil veekogul ebamugav liikuda ja püüda, siis ainult selle pärast keegi kaitse-eeskirja muutma ei hakka. Ka keskkonnaametil on olnud palju muudatusettepanekuid, aga enamasti jäävad need ministeeriumisse toppama ning paremaid aegu ootama. See näitab, et kui kaitsealadel mingeid piiranguid kehtestada, tuleb need hoolega läbi mõelda ja huvigruppide vahel selgeks vaielda. Viimasel ajal on siin asjad siiski paremuse poole liikunud – viimane positiivne näide oli Matsalu, mille kaitse-eeskirja, muide, muudeti üle kümne aasta. Aga harrastuskalameeste elu muutus seal nüüd oluliselt lihtsamaks.

Eesti on e-riik, miks pole tehtud sellist lihtsasti leitavat ja kasutatavat veebilehte, kus kõik need piirangud peal on? Näiteks klikid veekogul või selle osal ja hüppab lahti info, mis selles kohas piirangute ja kitsenduste mõttes toimub.

Keskkonnaportaalis on liikumispiirangute kohta selline kaart olemas, aga kalastusega seotud kitsendusi seal pole. Kalapüügipiirangute rakendus on olemas Kalanduse teabekeskusel, aga nagu ma olen kuulnud, ei ole see päris täpne ega sisalda kõiki piiranguid. Ma tean, et ühe suure GPS-positsioneerimisega koond-kaardirakenduse tegemine on töös, aga kuna see on väga mahukas asi, läheb sellega veel aega.

Miks saarmaid ei tohi küttida? Hetkel on saarmas kaitsealune liik, aga kõik siseveed on neid täis, trügivad juba isegi linnadesse. Türil käis saarmas regulaarselt keset linna tiigist kala varastamas. Miks saarmaid nii kiivalt kaitstakse?

Saarma arvukus läks üksvahe väga alla, teda kütiti karusnaha pärast, tema looduslike elupaikade olukord halvenes ja seetõttu pandi ta kähku kaitse alla. See on hästi tüüpiline, et kui mingi liik satub kehva seisu, kehtestame me talle kiiresti kaitsvad piirangud, samas oleme väga visad neid piiranguid leevendama või kaotama, kui soodne seis taastub. Analoogne asi on ka näiteks kormoranide või hanedega, kelle asurkonnad ka kunagi vaat et hävimisohus olid, aga kes on piirangute tõttu jõudsalt taastunud ning kellest on samuti saanud probleem.

Saarma kaitsemeetmete leevendamine on pigem poliitiline otsus. Saarmas on täna kolmanda kategooria kaitsealune liik, aga minister saab ta lisada spetsiaalsesse määrusesse (kus on juba sees hallhüljes ja valgepõsk-lagle), mis võimaldab küttimist. Kuna aga saarmas ei põhjusta põllumajandusele kahjusid ning kalakasvatuste kahjud makstakse kinni, pole ühiskondlik surve tema küttimiseks eriti suur. Samas on saarmas nii arvukas, et paneb ökosüsteemi teised osalejad kohati tugeva surve alla. Nüüd on siin kokkuleppe koht, et kas me tahame võtta looduslikust süsteemist mingi osa saarmast selle pärast välja, et inimesele jääb liiga vähe kala? Ja kes oleks üldse pädev ütlema, kui palju kala peaks kuuluma loodusele ja kui palju inimesele?

Mida sa säina ja vimma püügikoguste limiteerimisest arvad? Vimb oleks kõvema kaitse all kui näiteks latikas, rääkimata angerjast, kes on reaalselt ohustatud liik, aga kelle harrastuslikku püüki sisevetes midagi peale alammõõdu ei kaitse.

Vimma ja säina puhul peaks vaatama, mis eesmärgil neid kalu püütakse. Antud juhul on mõlemad kevadised hooajakalad, mida ka soolatakse ja suitsutatakse, aga millest enamus siiski kuivatatakse. Mina nende limiteerimisel mõtet ei näe. Miks ma pean käima kolm või neli korda jõe ääres, kui ma võiks selle koguse ühe korraga välja püüda ja räästa alla riputada? Igasugune limiidi seadmine peab täitma mingit eesmärki, näiteks et pärast saab neid kalu rohkem. Mina praegusel hetkel küll ei tea, et säina ja vimmaga probleeme oleks ja et neid peaks kuidagi eriliselt säästma. Ma ei saa nende liikide kavandatavatest püügikoguste limiteerimisest päris hästi aru. See tundub rohkem emotsiooni pealt planeeritav asi – jõe ääres on nii palju rahvast, küll nad nüüd alles rebivad kala välja! Tegelikult ei rebi – kala saavad heal juhul kümnest mehest kaks.

Kas Ahja jõel olev Saesaare pais läheb maha?

Hetkel veel otsust tehtud ei ole. Ökoloogilisest aspektist on Saesaare kindlasti väärtuslikum jõelise elupaigana, sest paisutusega Natura väärtust taastada pole võimalik. Paisude puhul on alati kaks asja – üks on kalade liikumine, teine aga Natura elupaikade kriteeriumid, mis on palju rangemad. Natura elupaikade puhul me peame taastama ja tagama nende esinduslikkuse, ilma järve jõeks tegemata see aga võimalik ei ole. Elektritootmise maht Saesaarel on mikroskoopiline, tänapäevases mõistes seda ei olegi.

Räägime sinust kui kalamehest kah. Kui raskesti nakatunud kalameheks sa end ise pead?

Ma arvan, et ma olen pigem kergelt nakatunud ning hullu kalastuspalavikku ei põe – käed värisema ei hakka, kui pole tükk aega otsa vette saanud. Samas ma käin kalal väga hea meelega. Minu lapsed on samuti suured kalahuvilised ja kui võimalik, siis käingi koos poistega.

Kui vanalt ja kelle kõrval alustasid?

Ma olen Vändrast pärit ja pisiku sain külge juba kooliajal. Meie suguvõsas eriti kalamehi polnud ja ainus, kes sellega tegeles, oli tädimees. Temaga sai poisikesena ikka kaasas käidud ja vaadatud, kuidas ta Suurejõelt särge püüab. Hiljem hakkasin käima juba koos klassikaaslastega, püüdsime Vändra või Pärnu jõel Suurejõe ja Vihtra vahel. Põhiliselt saime õngega särge, viidikat ja ahvenat. Turba üritasime kah püüda, seda oli seal üsna palju, aga oskustest jäi puudu.

Millega sa praegu põhiliselt püüad?

Tonka, spinningu, õnge ja kirbuõngega. Kevadeti sõidame enne keeldu paadiga Praagale ja püüame tonkaga latikat. Suvel püüan põhiliselt spinninguga haugi ja käin lastega õngitsemas, talvel kirbutan Peipsil ahvenat.

Kus sa püüdmas käid?

Põhiliselt ikka kodu lähedal – Emajõel ja Peipsil, aga vahel juhtume ka mujale – näiteks mais saime poisiga Pärnu jõelt Kurgjalt 3-kilose haugi. Küsisin poisilt, et mida me teeme sellega, kas viime vanaemale kotletiks või laseme tagasi, poiss vastas, et laseme parem tagasi. Lasimegi.

Ma käin palju kaasas ka kutseliste kaluritega ning teadlastega seirepüükidel, nii traalimas kui võrku laskmas. Mingil hetkel on siis kala nii palju käes, et saagi pärast landiloopimine ei tundu eriti arukas tegevus. Samas kui on lihtsalt soov puhata ja ilusat loodust nautida, siis on teine asi. Näiteks koroonaajal sai lastega väga palju kalal käidud.

Mitu korda aastas kalale jõuad?

Harrastuslike vahenditega umbes 15 korda. Teist sama palju tuleb seirepüüke.

Milline näeb välja sinu aastaring kalavetel?

Mingit kindlat rutiini mul pigem ei ole, kõik oleneb olukorrast. Kolm asja vast siiski on, mis aastast aastasse korduvad – kevadel käime lastega õngitsemas, augustis sõpradega vähki püüdmas ning talvel Peipsil ahvenal. Suve lõpus üritan käia ka sõpradega Emajõel ööpüügil, see mulle samuti väga meeldib. Viskame tonkad sisse, istume lõkke ääres, keedame suppi ja ajame juttu.

1. mail sa haugi püüdma ei torma?

Ei torma, suudan võtta täiesti rahulikult. Haugi jõuab hiljem kah püüda.

Milline on Aimar Rakko ideaalne kalaretk?

Kalaretk peab pakkuma emotsioone, samas nende allikad võivad olla väga erinevad. Minu jaoks on kalapüük eeskätt looduses viibimine ja selle nautimine, eriti just kevadel – jää on läinud, päike paistab, loodus tärkab ja linnud laulavad. Eks kala on muidugi kah oluline, aga seda saab ka poest või turult osta, kokkuvõttes pealegi odavamaltki. Kui keegi lastest on kah kaasas, on eriti tore, sest siis saan ka talle emotsioone pakkuda. Lapse vahetu rõõm, kui õnnestub mõni ilus kala kätte saada, on positiivne elamus ka isale.

Kui oluline on sulle üldse suure kala saamine?

Mina trofeekütt ei ole, ei kala- ega jahimehena. Mõnel hakkavad käed värisema, kui seitsmeharuliste sarvedega pulli näeb, aga mind jätab see täiesti külmaks. Minu jaoks on tähtis, et laupäev on minu päev, aga see, kas me saame selle looma või kala kätte või mitte, on teisejärguline. Ma võin tonkat valvates või kütiliinis seistes vaadata tund aega puulatvu ja omi mõtteid mõelda – see on täielik enesepuhastus.

Üks juhus mulle siiski meenub, kui korralik hasart sisse tuli. See oli Norras, kui käisime ookeanil turska püüdmas – vot siis läks küll võistluseks, kes saab suurima tursa või paltuse. Eestist mulle midagi sellist ei meenu.

Kus ja kui palju sa välismaal kalastanud oled?

Ma olen käinud Norras Lofootidel ja Islandil, mõlemas kohas merel. Islandil osalesin ühes programmis, kus tuli püüda võimalikult palju kala – tursad märgistasime, kilttursad aga fileerisime ja sõime ära. Üks ilus merihunt läks paadi kõrval otsast, oli juba peaaegu käes. Norras käisime sõpradega ja sinna plaanin sel sügisel jälle minna. Mulle Norra väga meeldib – kala on seal palju ja Lofootide loodus väga ilus.

Kui palju sa kala sööd? Oled sa suur kalasõber?

Olen. Kui on valida, kas liha või kala, võtan alati kala. Mulle väga maitseb meritint, eriti praetuna, aga ka grillituna. Tuulehaugi praen ja suitsutan, räime söön aastaringselt. Sisevete kaladest maitseb mulle suitsulatikas, seda söövad lapsed kah meeleldi. Praehaug on väga hea. Ja muidugi koha – kohast paremat praekala ei ole!

Kas mõni kala jääb sinust puutumata kah?

Soolaheeringas. Ma ei tea, mis värk mul sellega on, võib-olla mingi lapsepõlvetrauma.

Mis sind Eesti harrastuskalapüügi juures enim häirib?

Eestis on umbes 75 000 kalameest, kellel puudub ühine eesmärk, keskne juhtimine ja organisatsioon. Seetõttu pole kalameestest riigile ka partnerit, kes ütleks, mida nad tahavad. Harrastajate hääl peaks rohkem kõlama. Meie klubid on killustunud ja nõrgad, sageli koosnevad need piltlikult öeldes nimest, ühest mehest ja koerast. Ja ega hetkel pole ka põhjust, miks kalamees peaks klubisse astuma ja liikmemaksu maksma.

Kui kuldkala võiks täita ühe sinu soovi, siis mis see võiks olla?

Kui Norrast saaks kätte ühe korraliku paltuse, vot see oleks küll äge!

Fotod Aimar Rakko erakogust