Persoon
Alan Priidel võttis õnge kätte juba kolmeselt
Alan Priidel (35) on viimaste aastate Eesti üks edukamaid kalasportlaseid, kes võtnud Salmo Feeder Teami ühe liikmena fiiderdamisvõistluste auhinnalaualt peaaegu kõik, mis võtta annab ning osalenud ka kahel kirbutamise MM-il. Igapäevaselt Salmo turundusosakonnas leiba teeniv mees naudib ühtviisi nii võistlusolukorras vabanevat adrenaliini kui ka rahulikku öist kalapüüki koos heade sõpradega.
Ma alustan asjaga, mis võib tulevikus harrastuspüügi korralduse täielikult pea peale keerata. Erki Savisaar tahab tuua majad veepiirist praeguse 200 meetri asemel 20, sisevetel 10 meetri kaugusele. Mida sina sellisest ettepanekust arvad?
Eks igaüks taha elada nii, et astub toauksest välja ja saab kohe kala püüdma hakata, aga ühiskonna seisukohalt laiemalt on see lolluse tipp. Sellest võidavad üksikud rikkad, aga enamus inimesi ju kaotab. Kui aus olla, siis ma ei arva eriti midagi praegusestki olukorrast. Võtame kasvõi selle, mis minu kodukoha juures Luunja vallas toimub – kaevatud on suured kraavid ja aiad otsapidi vette ehitatud, nii et sa ei pääse kraavist enam üle ega ümber. Selliseid näiteid on igal pool, seadust rikutakse kõige nahaalsemal kujul, aga ükski järelvalveorgan ei tee midagi.
Minu arvates viib see kõigile avatud kallasradade süsteemi kadumisele, sest ükski maaomanik ei taha, et tema akende all ritvadega mehed tolgendaksid. Sealt järgmine samm on kallasradade süsteemi „kaasajastamine“, millega veekogude kallasradade vaba kasutamine, mis on Eesti harrastuskalapüügi üks alustalasid, praegusel kujul kaob. Kui reaalseks sa seda stsenaariumi hindad?
Kui see noore Savisaare ettepanek läbi läheb, võib veekogude ääres vaba liikumise ära unustada. See on kindel.
Meie sinuga oleme õnneks pärit ajast, kui veekogude äärde pääsemine ei olnud probleemne. Kui vanalt sina kalal käima hakkasid?
Ega ma seda täpselt mäletagi, mis tähendab, et ma pidin väga väike olema. Ajal, mil mul tekkisid esimesed mälestused, käisin ma juba onu ja vanaisaga kalal. Ema sõnul võisin ma olla umbes kolmene, kui esimest korda õnge kätte võtsin.
Kus ja millega te püüdsite?
Mu vanaisa elas 150 meetri kaugusel Emajõest ja poisipõlves püüdsime kõigega, mida andis valmis ehitada. Minu esimene õngeritv oli sarapuust, sellega sai hulga kala välja püütud. Mäletan, et kui ma juba natuke suurem olin, polnud poodides midagi saada – letid olidki täiesti tühjad. Kord seisime vanaisaga üle mõistuse kaua õues poejärjekorras, et vorsti osta. Olid ikka ajad! Tänapäeval lähed poodi ja ohkad, et miks see valik nii suur peab olema.
Oma esimest kala mäletad?
Ei mäleta, aga ma arvan, et see oli Ihaste kooperatiivmajade veevõtutiigist pärit koger. Need olid üsna rumalad kalad, võtsid kogu aeg. Päris väiksena olin pidevalt õngega nende tiikide ääres.
Poistel on ikka keegi, kes nad õige rajaotsa peale aitab. Kellega sina kalal käima hakkasid ja kes sind lapsena õpetas?
Minul näitasid onu ja vanaisa põhilised asjad kätte, näiteks kuidas mingeid sõlmi tehakse ja rakendust kokku pannakse, aga edasi tuli ise pusida. Kui ma juba suurem olin, neil enam väga palju aega polnud, siis sai ise käidud ja oldud. Hommikul läksime sõpradega kalale, õhtul tulime tagasi. Vahepeal tuli vanaema jõe äärde ja hüüdis mind võpsikust tuppa sööma. Praegu mõtlen vahel lausa hirmuga tagasi – laps ja veekogu ääres, kõike võib juhtuda – aga meil läks õnneks. Puu otsast sai mõned korrad päris valusalt alla kukutud, samas veejumal meid hoidis.
Oled sa mõelnud, mis just kalapüük, mitte aga näiteks jaht?
Jahi ma proovisin ära, ma ei suuda looma lasta. Võtsin sihikule küll, aga päästikule ei vajutanud. Ma isegi ei oska öelda, mis kalapüügis teisiti on, et seal elude võtmine ei häiri. Aga kui sa küsid, miks just kalapüük, siis vastus on lihtne – sel ajal käisid kõik poisid kalal!
Millega sulle praegu kõige rohkem püüda meeldib?
Ikka topsiõngega. Aga lisaks fiiderdamisele käin meelsasti ka õngitsemas – kevadised teivi- ja särjepüügid kuuluvad kindlalt minu lemmikute hulka. Varem meeldis mulle väga ka kirbutamine, aga viimasel ajal on see end kuidagi ammendanud.
Milline näeb välja sinu aastaring kalavetel?
Talvel püüan kindlasti Peipsil ja Lämmijärvel landiga ahvenat, haugi ja koha. Kevadel, kohe, kui jõed jääst vabanevad, tuleb käsiõngega teivi- ja särjepüük, seejärel juba Emajõel latika fiiderdamine, mis kestab suveni. Maist alates lisandub ka angerjapüük tonkaga, juuni keskel algab kohapüük jigiga, mis läheb sujuvalt üle kalatükiga püügiks. Sügisel algab taas latika fiiderdamine, lisaks võtan siis kätte microjigiridva ja püüan ahvenat. Sügiseti käin sageli ka viidikat püüdmas, mu ema tahab seda, tal on eriline retsept viidikate valmistamiseks. Viidikas on päris maitsev kala, kui on hästi tehtud. Hilissügisel käin jõudumööda ka lutsu tonkatamas, kui kohti teada, saab päris ilusaid kalu.
Sinu rekordid?
Ega mul väga suuri kalu ette näidata olegi. Pärnu jõest olen saanud 2,915 kg-se latika. Emajõest on trehvanud kolm täpselt 3,5 kg-st koha. Iga kord olen lootnud, et nüüd on uus rekord, aga ei. Suurim angerjas on jällegi päris hea, 1,4 kg – seda annab üle püüda. Samas haug on vaid 4,95 kg ja ahven natuke alla 800 g. Nii et ei midagi erilist!
-
Alani rekordangerjas – 1,4 kg. -
3,5 – kilose Emajõe spinningukohaga.
Kui oluline on sulle üldse suure kala saamine?
Pigem ei ole. Võistlusvälise kalapüügi juures hindan ma kõige enam protsessi ning rahu ja vaikust – siis saab segamatult omi mõtteid mõelda. Päris ilma kalata ma jään väga harva, aga suur kala on boonuseks. Sellist asja, et nüüd lähen spetsiaalselt suurt püüdma, minul ei ole. Koha on võib-olla ainsaks erandiks – suurt koha tahan ma saada küll. Samas ma lähen ikkagi koha, mitte spetsiaalselt suurt koha püüdma.
Kas mõni levinud püügikala on sinust puutumata kah jäänud?
Lõhe, tuulehaug ja meriforell. Ma tean, et meriforelli käiakse Tartust põhjarannikul püüdmas küll, aga mina ei viitsi nii pikka maad maha sõita, et kohapeal avastada, et midagi ei ikka ei klapi.
Jõeforelli oled püüdnud?
Kui noorem olin, püüdsin jõeforelli päris palju, käisin põhiliselt Võhandul ja Ahjal. Suvel viis vanem vend mu õhtul autoga jõe äärde, järgmisel päeva lõuna paiku tuli järgi. Mul omal siis veel lube ega autot ei olnud. Juunis on pimedat aega vaid paar tundi, siis püüdsin öö läbi ja sain päris ilusaid kalu. Aga kord kukkusin niimoodi vette, et oleksin äärepealt ära uppunud. Kahlamispüksid olid jalas ja õhk jäi sisse, ei saanud jalgu kuidagi põhja. Elu käis silme eest läbi. Pärast seda müüsin jõekavarustuse maha ja sinna see püük jäi.
Kui paljudel kordadel sa üldse ilma kalata jääd?
Fiidriga on päris nulli peale jääda raske, aga võimalik. Minuga on seda juhtunud kaks korda. Käisime talvel latikat proovimas, aga oli nii totaalne null, et isegi ühtegi võttu ei saanud. Samas võib talv pakkuda ka üllatusi – kord istusime Verevi sirgel viis tundi ilma ühegi kontaktita, no nii igav kui üldse võimalik, aga siis hakkas äkki võtma ja latikat tuli ketti.
Sa oled üks neist õnnelikest, kes tööle minnes läheb tegelema ka oma hobiga ehk kalapüük on üks osa sinu tööst. Kui palju sa aastas kalale jõuad?
Möödunud aastal lugesin spetsiaalselt kokku, tuli 94 päeva. Kevadel käisime 3–4 korda nädalas ikka fiiderdamas, aga oli ka viieseid nädalaid. Sel aastal nii palju pole saanud.
Millal viimati käisid?
Eile. Püüdsin Tartu linna all lutsu, aga seekord suuri ei trehvanud. Avastan jõudumööda linna vahel uusi kohti, vahel läheb pihta, vahel mitte. Praegu läheb vara pimedaks kah, ega palju istuda ei jõua.
Hilissügisesse ja talve algusesse jääb üks sihitu aeg, kus eriti midagi nagu püüda pole. Jääd veel pole, vaba vee äärde pori sisse enam külmetama ei kutsu. Mida sina siis teed?
Valmistun uueks võistlushooajaks – seon lipse, korrastan varustust jne. 300–400 lipsu on vaja kevadeks siduda, et pinalid korralikult täis oleksid. See võtab omajagu aega.
Jõudsimegi võistluste juurde. Sa oled viimastel aastatel üks enim tiitlitega pärjatud kalasportlaseid.
Fiidris küll. Möödunud talvel olin kirbutamise reitingusarjas kolmas, fiiderdamise Eesti meistrivõistluste individuaalarvestuses hõbe. Meeskondlikult polnud möödunud aastal ainsatki fiidrivõistlust, kus mina ja Denis poleks poodiumil olnud. Sel aastal olime Eesti meistrivõistlustel meeskondlikult esimesed, individuaalselt olin mina esimene ja Denis teine. Lisaks sel aastal veel etappide poodiumikohad. Neid tiitleid on kogunenud, jah.
Mis selle edukuse taga on? See, et sa Salmos töötad, ei tähenda ju, et sul on seetõttu teistest parem varustus, sest neid asju saab ju igast poest osta. Peab olema veel midagi.
Minu edu peasüüdlane on hea sõber, kelle ma mõned aastad tagasi leidsin – Denis Mežennõi. Hakkasime koos kalal käima, sealt see algas. Me utsitame teineteist heas mõttes kogu aeg tagant, mõtleme pidevalt, mida annaks teistmoodi ja paremini teha, kuidas mingit retsepti täiustada, jagame kogemusi, katsetame jne. Meil mõlemal on asja vastu väga tõsine huvi ja ilmselt on midagi ka looduse poolt antud.
Mida sa võistlemises leiad? Tahad olla esimene, saada osavamaks, ennast teistega võrrelda? Muidu sinna ju ei minda.
Mulle meeldib väga võistluste meeleolu ja õhkkond, seda pole võimalik mujal kogeda. Muidugi on oluline ka võrdlemise ja enese proovilepanemise moment – võistlustele ei lähe ju keegi selleks, et viimaseks jääda. Kogu aeg ei saa siiski esimene olla, vahepeal tuleb ette ka põrumisi. Nendest õpitakse.
Oled võistlustel ilma kalata kah jäänud?
Kui aastaid tagasi toimusid Tamulal kirbutamise Eesti meistrivõistlused, sain teisel päeval loosiga kõige viletsama sektori. Seal oli nii vähe kala, et sektori võit võetigi umbes kolme kalaga. Tookord õnnestus mul nullile jääda. Aga lohutuseks jäid ka paljud teised tippmehed minuga samas sektoris kalata.
Sind ja veel mõnd võistluspüüdjat saadab Emajõel maine, et tegemist on mingite ebareaalsete tegelastega, kes tõmbavad meesterivis sumba latikat täis isegi siis, kui teistel üldse ei võta. Mis on sellise edu saladus?
Ma arvan, et enamik mehi on fiidri mõistest valesti aru saanud. Fiiderdamine on aktiivne püük! Kui sa viskad oma söödaga täidetud korvi suvaliselt jõkke ja ootad välja kerimisega 10–15 minutit, teed sa ilmselgelt asju väga valesti. Püügi algul peaks söötmise ja rakenduse ümberviskamise intervall olema 1–2 minutit, hiljem, kui korralik söödaplats on valmis ja kala kohal, võib seda natuke suurendada. Teiseks muidugi kogemused – mida rohkem sa käid ja erinevates oludes püüad, seda põhjalikumad on sinu teadmised nii rakenduste, söötade, püügitaktika jmt osas. Väga oluline edutegur on ka loodimine, s.t kuhu sa söödaplatsi teed, kui kaugelt püüad, kus asuvad astangud jne. Enamik mehi sellega ei tegele, visatakse rakendused sisse, istutakse tugitooli ja jäädakse ootama. Selliste meeste üle püüdmiseks ei pea meister olema.
Kui kaua läheb aega, et sinu tasemele jõuda? Mida selleks tegema peab?
Mina hakkasin fiidriga püüdma viis aastat tagasi. Põhilised asjad tuleb muidugi õigesti teha, aga kõige olulisem on minu arvates mõtlemine ja püügitehnika. Kõik saab alguse peast. Ja „töötunde“ pole kunagi liiga palju! Mina olen retseptide timmimise käigus Emajõkke loopinud päris palju sööta ja katsetamisele kulutanud arvestatava hulga raha.
On sul Emajõe ääres vahel sellist tunnet kah olnud, et nüüd on küll targem asjad kokku panna ja vaikselt ära minna, muidu viskavad, kuradid, veel vette?
Jah, on. Kord lubati isegi tappa anda. Mõni inimene on lihtsalt nii kade, et näe, mina ei saa, aga teine mees muudkui rebib! Lähen ütlen talle sitasti!
Sa oled Eesti meister fiiderdamises, aga MM-il oled osalenud hoopis kirbutamises. Ja lausa kahel korral.
Kolm aastat tagasi Bulgaarias olin koondises Denisi treenerina, möödunud aastal Soomes võistlejana. Treenerina on pisut lihtsam – algul osaled sektori ümbruse kaardistamisel, treeningpüükidel ja taktikate paikapanekul, võistluste ajal aga vaatad, et sinu võistleja rumalusi ei teeks (nt et lipp oleks kogu aeg püsti, kui võistleja hakkab püüdma – liputa püüdmine tähendab hoiatust ehk kollast kaarti, kahe kollasega aga võetakse võistleja maha) ja samal ajal jälgid teisi, andes oma mehele infot – kes kust midagi saab, kus nullitatakse jne. Bulgaarias ei läinud meil liiga hästi, olime riigina teise kümne alguses.
Soomes olin võistleja, seal tulime esimese kümne lõppu, aga minu sooritus jäi kahjuks alla keskmise. Närvid ei pidanud vastu. MM-i adrenaliin on hoopis midagi muud kui Eesti võistlustel – käed värisevad kohati nii palju, et isegi matõlli ei saa konksu otsa panna. Kui sa vaatad osalejaid, siis kõik uued näod on oma esimesel MM-il suhteliselt halvasti esinenud – pinge on meeletu, põletakse läbi. Teisel aastal püüab enamus juba oma taseme välja.
Mille poolest kirbutamise MM-il püük erineb tavalisest kalapüügist? Mida seal teisiti tehakse?
Adrenaliinist ja pingest oli juba juttu. Lisaks peab MM-il olema väga hea füüsiline vorm, sest liikumist – sageli sügavas lumes või lobjakas maksimaalse kiirusega sumpamist – on palju. Seal hakati saama, selge, kähku sinna kõrvale! Võtt lõppes, ruttu jooksuga oma aukudele tagasi jne. Lisaks niisama jooksmine, puurimine, kala otsimine – Soomes Denis jooksutas mu päris läbi ja viimased kaks tundi olin sõna otseses mõttes täiesti võhmal. Osad koondise mehed hakkavad juba sügisel trenni tegema, et end MM-i ajaks vormi viia.
Muidugi võib minna ka nii, et puurid kohe oma esimese augu kalale n-ö pähe ja istudki kogu võistlusaja ühe koha peal, aga seda juhtub harva. Erinev on ka varustus – MM-il on sul kastis vähemalt 20 valmis rakendatud ritva igaks olukorraks. Lisaks järgitakse kogu püügi ajal varem paika pandud taktikat. Tavapüügil nii peeneks ei minda, pole vajadust.
Räägi natuke MM-i meeskonnataktikast – kuidas tiimiga treeningutel püügiala kaardistatakse, taktikat paika pannakse jne.
Eeltöö algab alati juba kodus – uuritakse Google’i kaarte, üritatakse võistlusveekogu kohta internetist infot hankida jne. Rikkamad koondised käivad ja kaardistavad juba suvel kogu veekogu ära. Nii palju siseinfot võistluspaiga kohta ikka liigub. Kui siis enne võistlust sektorid maha märgitakse, seisavad mehed GPS-idega nurkadesse ja kohe on teada, mis sees toimub.
Meie teeme treeningute ajal umbes sama asja kajaloodiga – puurime iga natukese aja tagant auke ja joonistame selle põhjal sügavuskaardid. Võistluseelsed treeningud käivad ümber sektorite – tehakse selgeks sügavused, põhja iseloom ja kala paiknemine. Selle info põhjal saab teha järeldusi sektorite sees toimuva kohta. Info (mis kala kus paiknes, kui sügaval jne) kantakse kaartidele ja vastavalt sellele pannakse paika võistlustaktika. Ehk et kui mingist piirkonnast väljaspool sektorit tuleb treeningu ajal hästi särge, on plaan A saada võistluse ajaks sektorisse püügikoht võimalikult selle ala lähedale.
Eraldi teema on nn söödaluure – ühelt poolt proovitakse paika saada enda retseptid (mis värvi sööt, kui peen fraktsioon, lõhnad, maitsed jne), teisalt püütakse ära aimata konkurentide retsepte. Selleks ei peljata ära isegi jääaugu ääres oleva või vees hulpiva sööda maitsmist.
Mis on põhilised vead, millega MM-il alt minnakse?
Kõige sagedasem on ikkagi vale püügitaktika ja see ei sõltu alati üldsegi püüdjast. Me kõik teame, kuidas kalapüügiga on – öösel ilm muutub ja eilsed plaanid täna enam ei tööta. Veel minnakse alt söötadega – lihtsalt ei õnnestu leida parimat kombinatsiooni või ei reageeri kala võistluspäeval valitud söödale nii, nagu oodatud. Või siis just õnnestub leida parim sööt, aga tuleb võistlus… ja see ei tööta.
Ma tean, et päris palju kasutatakse konkurentidele n-ö legaalset kärukeeramist.
Üks asi, mida päris palju tehakse, on n-ö ära puurimine. Kui keegi hakkab hästi kala saama, minnakse temast lubatud kaugusele, puuritakse auk jäässe ja roobitsetakse puuriga hästi kaua ja põhjalikult üles-alla, et teiselt mehelt kala alt ära hirmutada. Kui see ei aita, lastakse ülevalt (s.t mitte toosiga) jääauku ports sääsevastseid. Üldiselt on talvel teise mehe püüki üsna raske ära rikkuda, aga vahel see siiski õnnestub.
Millest meie meestel puudu jääb, et tipptasemel pjedestaalile tulla? Üksikuid sähvatusi sektorivõitude näol on olnud, aga kokkuvõttes pole koondisele kõrget kohta tulnud.
Meie talved on viimastel aastatel väga nadid. Need mehed, kes meie reitingusarja tipus on, oskavad tegelikult ju kõik püüda, aga suurvõistluste kogemusi napib. Sageli on pisiasjad need, mis määravad.
Kui suur on MM-il õnne osa?
Tulemusi vaadates tundub, et kohati päris suur. Näiteks puurib keskpärane või algaja püüdja esimese augu kohe kalale pähe ja loobibki sealt sektorivõidu välja. Selliseid asju on juhtunud.
Mis on lätlastel see miski, et nad meile ikka ja jälle ära teevad? Ükskõik, mis ala vaatad, ikka on nad meist eespool.
Ma ei kujuta ette, mis see on. Võib-olla on neis rohkem vene verd. Öeldakse ju, et venelane sünnib, õng käes. Lätis on kalastuselu üldse aktiivsem ja kalameeste organiseeritus paremal tasemel.
Kõlab vägisi sedamoodi, et kui sa tahad tipptasemel tulemusi teha, siis sa peadki ainult kalapüügiga tegelema. See peab olema su põhitöö või sellega otseselt seotud. Tavalise palgatöö kõrvalt ei jää lihtsalt kõigiks nendeks treeninguteks jm ettevalmistavateks tegevusteks piisavalt aega. Ka kõik Läti n-ö staarid on tulnud ju kalastusvaldkonnast.
Just. Nende elu ongi kalapüük, ühel või teisel moel. Samas jagavad nad küllaltki meelsasti infot – asi, mida meil naljalt ei kohta. Lätlased lihtsalt on suurema kogemustepagasiga.
Eestlased on üldse rohkem küüned enda poole rahvas. Varjavad infot sama kiivalt nagu kommunist oma punaminevikku ja enne reedavad kodumaa kui kalakoha.
Kui sa vaatad Eesti venekeelseid foorumeid, kasvõi näiteks rybolov.ee-d, siis venelased on väga avatud, sõbralikud ja üksteise suhtes lugupidavad. Nad räägivad kõik detailselt lahti, kus käidi, millega püüti ja mida saadi. Kui sa eestikeelses foorumis või Facebooki gruppides räägid püügist sama detailselt, hakkab tulema sellist sõimu ja pori, et sul kaob igasugune tahtmine edaspidi üldse sõna võtta. Mina olengi selle pärast internetis teiste õpetamise ära lõpetanud. Eestlane sööb hommikuks teise eestlase ära!
Mis sa meie kalavarude olukorrast arvad? On meil kala, mida püüda?
On ikka. Tahad ahvenat, lähed ja saad. Tahad latikat – aga palun. Tuleb suvel kohaisu – kui vähegi võttu on, midagi ikka kotti saab. Minu põhiliste püügikaladega midagi hullu lahti ei ole.
Kui palju sa välismaal kalastanud oled?
Ma olen pikalt elanud ja töötanud Põhja-Norras Narviki lähedal, seal sai vabal ajal palju kalal käidud. Põhiliselt püüdsime erinevaid tursalisi. Lisaks erinevad võistlused, mis on piiri taga toimunud. Neid ikka on.
Milline on Alan Priideli ideaalne kalaretk?
Mulle väga meeldib rahulik öine püük, nii kevadel, kui loodus on tärkamas, kui ka sügisel. Lõkke ja heade sõpradega, kus ei pea mõtlema, kuidas teistest rohkem kala saada. Sellistest käikudest tunnen ma viimasel ajal kõige enam puudust. Isegi kala ei pea tingimata saama!
Kalad sinu köögis. Kui suur kalasööja sa oled?
Pigem ei ole väga suur. Enamuse latikatest lasen ma tagasi, kui üldse midagi kaasa võtan, siis viin emale. Aastas korra või paar, tavaliselt kevadel, lasen latikaid suitsutada. Kaladest maitseb mulle kõige rohkem praekoha, teine suur lemmik on suitsuangerjas. Kumbagi neist pole reeglina sedavõrd palju käes, et saaks isu nii täis süüa, et enam ei taha.
Mis sind meie harrastuskalapüügi juures häirib?
Suurim murekoht on jätkuvalt prügistamine. Inimeste suhtumine on täiesti arusaamatu ja ajuvaba – oma peibutussöödad, ussid jmt jõutakse veekogu äärde tassida, aga pakendeid ja karpe ära viia enam ei jaksata ning poetatakse see rämpsuhunnik põõsa alla. Kevadeti Emajõe ääres toimuv ajab mind konkreetselt vihaseks.
Teine asi, mis mind häirib, on paatide rohkus Emajõel. Liiklust on liiga palju ning kord on käest ära. See ei ole enam minu lapsepõlve Emajõgi… Pakun, et jõel valitsev anarhia kestab seni, kuni mõne tähtsa tegelase võsuke õnnetusse satub. Siis hakatakse asjaga tegelema. Näiteks paadist ööpüüki me igasuguste hullude tõttu enam teha ei julge, viimane kord jäi ainult kriipsujagu suurest õnnetusest puudu.
Alan, kui kuldkala täidaks ühe sinu soovi, siis mis see võiks olla?
Et tervis püsiks võimalikult kaua korras ja laseks kalal käia!
Alan Priidel ja Denis Mežennõi on kolm aastat vedanud traditsiooniliselt hooaja lõpus Emajõel toimuvat fiidrivõistlust Heategu, mille kogu tulu läheb Lastefondile. Selle ajaga on heategevuseks annetatud pea 3700 eurot. 2021. aasta kohta leiab Lastefondi Facebooki lehelt järgneva postituse.
„Meil näkkas, kui Salmo Fishing Estonia pani sel aastal taas kord ette korraldada heategevuslik kalapüügivõistlus raskelt haigete laste heaks. Seekord kogusid kalamehed laste aitamiseks lausa 1672,85 eurot. 05. oktoobri pärastlõunal käisime Emajõe kaldal annetust vastu võtmas ja tuleb tõdeda, et need kalamehed on ikka ütlemata toredad! Raha suunatakse Lastefondi teraapialastele, kes seda hetkel kõige enam vajavad, sest teraapia annab tulemusi vaid järjepideval käimisel, mida riiklike vahendite abil alati saavutada ei ole võimalik.
