Väikesadamate reostus väärib suuremat tähelepanu

On aasta 2015, olen Rootsis, Bohus-Malmöni sadamas ja teen kevadisi põhjatöid äsja ostetud purjepaadil. Nii nagu ikka, kerge lihv ja paar kihti vaske sisaldavat mürkvärvi – tavapärane kevadine rutiin pea igale paadimehele. Ainult selle vahega, et pärast pean maksma 25 eurot keskkonnatasu ning maha lihvitud vana värvi tolm pestakse spetsiaalsesse kogumismahutisse, mitte üle kaiserva merre. Pea kümme aastat on möödunud, aga siin Eestis on väikesadamatest pärinev reostus endiselt nii paadimeestele kui sadamapidajatele võõras teema.

Kalameest puudutab väikelaevadest pärinev toksiline reostus siiski ka: esiteks on väga suur kattuvus kalameeste ja paadisõitjate seas, teiseks on sadamad populaarseks kalastuskohaks (olgugi, et enamasti pole sadamates ametlikult kala püüda lubatud) ja seal püütud ning mürkvärvidega kokku puutunud kalad pannakse õhtul südamerahuga pere toidulauale. Olgugi, et üldiselt pole vaja kala süües selle toksiliste ainete sisalduse pärast muretseda, siis fakt on, et iga üksiku kala keemiliste ainete sisaldust laboris mõõta ei jõua ning teadmine, mis piirkondades kalad mürkidega tihedamalt kokku puutuvad, tuleb tervisele kindlasti kasuks. Kolmandaks, sadamates leiduvad toksilised ained mõjutavad nii kala toiduobjektide kui ka kalade endi elu ja tervist ning üks õige kalamees tunneb ikka huvi veekeskkonna seisundi vastu.

Selle artikli raames räägime peamiselt merest ja meresadamatest, kuid probleem eksisteerib kindlasti ka siseveesadamates. Kui vaadata suurt pilti, siis merre jõuavad toksilised ained kolme peamist teed kaudu: jõgede sissevoolud, laevaliiklus ning sadenemine atmosfäärist. Jõgede reostus pärineb nii põllumajandusest kui asulatest, laevaliikluse puhul peamiselt tuhandete suurte kaubalaevade ja sadamate tegevusest ning atmosfääri kaudu võib Läänemerre kanduda toksilisi ained ka kaugemal asuvatest riikidest. Sellegipoolest ei saa õhureostusest rääkides alati näpuga piiri taha näidata: ka näiteks äsjane HELCOM-i (Läänemere merekeskkonna kaitse komisjoni) aruanne toob välja, et paljukardetud dioksiinide oluliseks allikaks on kodustes tingimustes prügi põletavad kohalikud majapidamised. Seega võib oluline osa keskkonnareostusest pärineda ka üksikisikute väikesemahulistest tegevustest. Väikelaevaliiklus reostuse allikana on senistest mere seisundi hinnangutest enamasti välja jäetud. Tõsi, väikelaevadest pärinev reostus on teistsugune (ka kasutusel olevate keemiliste ainete poolest), kuid siiski vee-elustiku elu mõjutav.

Milline reostus pärineb väikelaevadelt?

Suhtumine, et mida väiksem paat, seda vähem reostab, on tõene vaid teatud maani. Tõsi, tavaline aerupaat ei saasta heitgaaside ega põhjavärvidega, kuid olen omaenda Bella paadi näitel näinud, kuidas paadist ämbriga vihmavett välja visates hulbivad seal sees ka lahti koorunud värvitükikesed. Suuremate mootorpaatidega kaasnevad nii heitgaasid kui õlide-kütuste lekked ning merel seilates ja püsivalt sadamas seistes ka paadipõhja kattev mürkvärv. Lisaks kasutatakse kõikide paatide (eriti aga purjelaevade) juures hulgaliselt erinevatest kunstmaterjalidest otsasid, millest eraldub suures koguses kiulist mikroplasti.

Eelnevatest üheks kõige toksilisemaks ongi laevapõhjasid katvad mürkvärvid. Ilma elusorganismidele mürgise värvita kattub paadipõhi kiirelt vetikate, tõruvähkide, käsnade ja karpidega ning kõike seda läbi vee kaasas vedades väheneb oluliselt paadi liikumiskiirus ja suureneb kütusekulu. Väikelaevadel kasutatavad mürkvärvid sisaldavad kas vase- või tsingiühendeid, suured laevad traditsiooniliselt väga toksilist ja elusorganismide hormonaalsüsteemi häirivat tributüültina (TBT). Olgugi, et väikelaevadel on TBT kasutamine juba mõnikümmend aastat ning suurtel laevadel alates 2008. aastast keelatud, leitakse ainet merekeskkonnast ka pärast keelustamist – suures osas just sadamate läheduses olevatest põhjasetetest. Aine laguneb veekeskkonnas väga aeglaselt ning võib soodsate keskkonnatingimustega säilida mitukümmend aastat – iga kord kui sadamaid süvendatakse või setted mingil muul põhjusel liiguvad, eraldub ainet tagasi vette. Seepärast tuleks ettevaatusega suhtuda sadama süvendamisel eemaldatud sette taasladustamisse looduslikku keskkonda, mis põhjustab setetesse aastakümnetega akumuleerunud toksiliste ainete taassisenemise veesambasse, aineringetesse ning toiduahelatesse.

Norras läbi viidud uuringust selgus, et 59% purjelaevadest ning 48% mootorpaatidest olid toodetud enne 1990. aastat ning enamikul neist leidus põhjavärvis endiselt keelatud saasteaineid, kaasa arvatud tributüültina. Loomulikult on toksilised ka kaasaegsed ja lubatud värvid, sest loogiliselt võttes peab ju üks mürkvärv ka mürgine olema. Vase- ja tsingiosakesed satuvad merekeskkonda lekkides otse paadipõhjast, aga ka paadipõhja hooldustöödest. Rootsis tehtud uuringute järgi lekib viiekuuse hooaja tulemusena vette 80–90% väikelaevade põhjavärvist.

Mürkvärvidega tehtud eksperimendid näitavad, et vaskoksiidid põhjustavad kalade ninas olevate haistmisrakkude katkemist. Kalade jaoks on haistmine pimedas ja häguses veekeskkonnas sama oluline kui inimesel nägemine. Häiritud haistmistundlikkus tähendab seda, et kalad ei leia enam üles sööki ega isegi vastassugupoole esindajaid. Iga kalamees mõistab ise, mis kalavarudega juhtub, kui emased ja isased üksteist üles ei leia.

Üheks lihtsamini mõistetavaks reostuse tüübiks on paadimootorite heitgaasid, õlide ja kütuste lekked. Väikelaevade mootorite heitgaasidest tulenev reostus võib kujuneda tõsiseks probleemiks just tiheda laevaliiklusega piirkondades. Rasvlahustuvad naftasaadused kogunevad rasvarikastes kudedes ja membraanilipiidides, kahjustades mitmeid kalade organeid nagu maks, neerud ja aju. Olgugi, et naftast pärinevad ained on mürgised, on elusorganismidel siiski evolutsiooniliselt tekkinud nende ainete toksilisuse vähendamiseks mitmed kaitsekohastumused. Sarnaselt alkoholiga suudab maks vähemalt osaliselt naftast pärinevate ühendite toksilisust vähendada. Aga sarnaselt alkoholiga kaasnevad korduvate ja pikaajaliste kokkupuudete tulemusel sellega igasugused tervisehädad ja haigused kuni maksavähini välja (jah, ka kalad põevad vähki). Lisaks naftaproduktidele sisaldavad heitgaasid ka keskkonnale kahjulikke lämmastik-, väävel- ja süsinikoksiide.

Viimase väikelaevade reostuse tüübina tasub välja tuua valdavalt purjelaevade purjedest ja otstest pärinevad mikroplasti osakesed. Peamiselt sisaldavad tänapäevased köied ja võrgud polüetüleeni (PE), polüpropüleeni (PP) või nailonit. Otste kasutamisega kaasneval hõõrdumisel muutub plast rabedaks ja praguneb, mis viib mikroplasti kiudude moodustumiseni. Vette jõudnud mikroplasti osakesed võivad mereelustikku sattuda söömise teel, lõpuste või naha kaudu ning tekitavad organismides rakusisest stressi ja põletikke. Planktoni ja kalamaimude seedetrakti blokeerides raskendavad plastiosakesed toitumist ja ainevahetust, põhjustavad suremust ja vähendavad kasvukiirust. Teadlaste hiljutised uuringud kirpvähkidega näitasid, et isegi väikesed mikroplasti kogused vähendavad vähikeste ujumiskiirust. See tähendab, et just mikroplasti söönud ja seeläbi aeglasemalt ujuvad vähikesed satuvad eelistatud kalade toidulauale – nii siseneb plast toiduahelasse ja võib jõuda ka inimeste toidulauale.

Kuidas on lood Eesti väikelaevasadamatega?

Väikelaevade kasutajate arv Eestis on aasta aastalt kasvanud, rajatakse uusi sadamaid ning lisatakse ujuvkaisid olemasolevatele, plaanitud on ka mitmete sadamate renoveerimistööd. Sellegipoolest on hetkel sadamates krooniline kohtade puudus, sest paadiomanike arv on aina kasvanud. MTÜ Väikesadamate Kompetentsikeskuse sõnul on sadamate arendamisel fookus sadamalt kui rahvusvahelise tähtsusega turismiatraktsioonilt nihkunud pigem kohalikule kasutajale suunatud kodusadamale. Lisaks sadamatele endile on kasvanud ka seal hoitavate laevade mõõtmed (mäletate – suuremad laevad, rohkem reostust) ning lisandunud on mitmesugused riigiametite laevad – politsei, inspektsiooni jmt kaatrid.

Samal ajal on rahvusvaheline väikelaevanduse ringkond hakanud aktiivsemalt tähelepanu pöörama meresõiduharrastusega kaasnevatele keskkonnamõjudele. Rahvusvaheliste purjeregattidega kaasneb üha sagedamini ka temaatiline keskkonnaprogramm. Euroopa Liidu sadamate toetusmeetmed seavad raha andmisel eelduseks mitmesuguste rohekriteeriumite täitmise. Ka esimesed Eesti jahtklubid (nt Kärdla) on juba oma uuendustööde käigus sisse viinud muudatusi nt sadeveega merre kanduva mürkvärvi hulga vähendamiseks. Kindlasti lisandub selliseid näiteid lähiajal veelgi. Sel on oluline mõju Eesti väikesadamate jätkusuutlikule arengule ja selle tulemusena suureneb loodetavasti ka Eesti konkurentsivõime teadlike merd mööda saabuvate külastajate silmis.

Mida teha, et väikelaevadest pärinevat reostuse koormust vähendada?

Purjetajad (ja ilmselt ka mootorpaadimehed) teavad, et pane paadi põhja alla milline mürkvärv iganes, kui sa ikka hooaja jooksul merd ei künna, on sügisel habe põhja all. Siit loogiline järeldus: mürkvärv on poolik lahendus nii ehk naa, milleks seda üldse edasi kasutada. Välismaistes sadamates olen kohanud erinevaid lahendusi – lihtsaimad ja levinuimad on mootorpaatide põhjapesulad, kus ujuva treileri peale sõites puhastavad harjad paadipõhja kõigest sinna kinnitunud elust. Purjekatel on see keerulisem tänu erinevatele põhja- ja kiilutüüpidele, kuid ka purjekatele on välja töötatud mitmesuguseid veealuseid robotpesusüsteeme. Samuti käib aktiivne arendustöö ökoloogiliste ja mitte-mürgiste põhjavärvide arendamisel ning mitmeid neist saab juba ka paadipoodidest (enamasti siiski veel välismaistest veebipoodidest) osta. Näiteks Hempeli Silic One moodustab paadipõhjale mittemürgise geelikihi, mis takistab elusorganismide kinnitumist ning Coppercoat nimeline värv sisaldab küll vaske, kuid väidetavalt ei eraldu värvist ümbritsevasse vette kahjulikke vaseühendeid.

Üheks kõige lihtsamini tehtavaks ja kindlat positiivset mõju omavaks lahenduseks oleks kevadiste paadihooldusplatside sademevee kogujate ehitamine. Sadade kui mitte tuhandete paadipõhjade kevadine lihvimistolm jõuab praegu koos vihmaveega sinnasamasse sadama akvatooriumi. Piisaks sellestki, kui kõvakattega staapliplatsi servas oleks vee äravool juhitud kogumismahutisse ning suur hulk asjatut toksilist reostust jääks olemata.

Mina arvan, et merekeskkonnale säästlikumad lahendused on ka Eestis õige pea kasutusele tulemas, sest meresõitjad on reeglina keskkonnast lugupidav rahvas. Näited varasemast annavad alust loota, et nii ka juhtub. On ju mõne aastakümnega muutunud nii mõnedki vanad põhimõtted –  prügi ei visata enam üle parda, sadamad võtavad vastu reovett, sadamates on mugavaks ja reostust vähendavaks tankimiseks spetsiaalsed paaditanklad, paadimootorid muutuvad ökonoomsemaks jne. Usun, et õige pea saab merd sõita juba nii, et selle tulemusena kalade suguelu pea peale ei pöörata.

Äsja alguse saanud Tartu Ülikooli projekt „Eesti väikesadamatest lähtuv reostuskoormus, selle mõju vee-elustikule ja meetmed mõjude vähendamiseks“ kaardistab väikesadamatest pärinevat toksilist reostust ja aitab leida lahendusi selle vähendamiseks. Töö viiakse läbi koostöös MTÜ Väikesadamate Kompetentsikeskuse ja Eesti Jahtklubide Liiduga. Projekti toetab Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Projekti käigus on plaanis on koguda 12 väikesadamast pinnase ja veeproove toksiliste ainete analüüsimiseks ning läbi viia laborieksperiment.