Talvine topsiõng

Kas topsiõngega on võimalik püüda ka talvel? Millised eelised see püüdjale kaaskalastajate ees annab? Millist varustust on vaja ja kui palju see maksab? Nendest ja paljudest teistest momentidest annab ülevaate Jaan Grents.

Mitte kuigi ammu – nii 15 aastat tagasi – jõudsid meie turule esimesed topsiõnged ja söödakorvid ning levima hakkas täiesti uus püügiviis. Praeguseks on fiiderdamine meie jõgedel üks populaarsemaid distsipliine ning Eesti võistluspüüdjad on teinud tugevaid etteasteid ka MM-il. Mõned aastad tagasi hakkasid kalamehed seda püügiviisi kasutama ka talvel jää alt püüdes ning topsiõng sai juurde hulga uusi fänne. Sõites talvel üle Pärnu linna vahel asuvate sildade, võib näha, et jõgi on küllaltki tihedalt talviseid kalastustelke täis tipitud ning nende all tegeletakse enamjaolt just selle püügiviisiga. Järgnevalt räägingi talvisest fiiderdamisest lähemalt.

Kus ja mida

Topsiõng on eeskätt n-ö valge kala püügiriist ja ses osas talvine püük suvisest ei erine. Meie vetes püütakse talvise topsiõngega põhiliselt särge, vimba, nurgu, latikat, turba ja säinast. Ahven tuleb vahel otsa n-ö kaaskalana ning seda keegi spetsiaalselt fiiderdama ei lähe. Ahvenapüügiks on teised riistad. Pärnu jõe alamjooksul lööb vahel üllatuskaladena otsa ka siirdesiiga.

Talvine topsiõng on efektiivne peamiselt jõgedel. Järvedel mina sel püügiviisil nt kirbuõnge ees mingit eelist ei näe, pigem vastupidi – püük on aeglasem ja vähem fokuseeritud. Olen talvist fiiderdamist järvedel ise proovinud ja alati midagi ka saanud, aga pean ütlema, et kirbuõng koos traditsioonilise pealtsöötmisega on seisvas vees kordades efektiivsem. Sama kehtib ka jõgedel asuvate vanajõesonnide, suurte paunade jmt kohta, kus vool puudub ja vesi sisuliselt seisab.

Kõige paremaid tulemusi annab talvine fiider sellistel jõgedel või jõelõikudel, kus esineb mõõdukas kuni kiiremapoolne vool. Põhjus on lihtne – söödaplatsile viidud peibutussööt meelitab vooluga kaasa kandudes kala alla ka kaugemalt ning pikema lipsu otsas asuv söödastatud konks liigub voolu toimel söödakorvist natuke kaugemale allavoolu, just sinna, kuhu kogunevad kalad.

Mina olen talvisel ajal fiiderdanud peamiselt Pärnu jõel Pärnu linna vahel ning saanud sealt väga ilusaid saake. Tavalised püügikalad on seal särg ja nurg, aga kui otsida või minna kohale värske eelinfo peale, tuleb sealt väga hästi ka vimba. Kuna aga talvel kipub sekka viskama palju alamõõdulisi isendeid, on mõistlik sekelduste vältimiseks mõõdulint ligi hoida, samuti meeles pidada, et 2024. aastast alates tohib üks harrastuspüüdja ööpäevas püüda 20 vimba.

Veel olen talvel üsna palju fiiderdanud ka Pedja jõel, kus pakuvad võimsaid püügielamusi sealsed turvad ja säinad. Talipüügi mõistes on mõlemad korralikus mõõdus suured kalad, kes avaldavad väga väärikat vastupanu. Ühesõnaga on talvine topsiõng minu jaoks väga atraktiivne ja nauditav püügiviis.

Varustus

Varustusest rääkides ei saa üle ega ümber korralikust talitelgist. Tõsi, kui väljas on plusskraadid, saab püüda ka ilma telgita, aga kohe, kui temperatuur langeb alla nulli, muutub püük keeruliseks ja seda enam, mida külmem väljas on. Peibutussööt külmub ära, ridvarõngad jäätuvad ning kinnastega on püük ilmavõimatu. Telgist püüdes aha on üsna ükskõik, milline ilm väljas valitseb, sest kalamees on justkui vanajumala selja taga ning saab püüki nautida kasvõi hõlmad laiali. Talvistest kalastustelkidest on kirjutatud pikemalt Kalastaja 102. numbris.

Eestis pakitavate ritvade valik on küllaltki kitsas, aga kuna püük toimub spetsiifilistes tingimustes, pole väga erinevaid ritvu ka tarvis. Meie poodidest olen talviseks fiiderdamiseks mõeldud spetsritvu näinud vaid Salmos. Team Salmo Ice Feeder sarja ridvad tulid müügile mõned aastad tagasi, on u 60 cm pikkused ja küllaltki pehmed, pakkudes kalade väljakerimisel korralikku püügielamust. Võimalik, et midagi leiab ka teistest poodidest – kuna ma olen Salmo ritvadega rahul, pole ma viimasel ajal uute võimaluste otsimisega eriti vaeva näinud.

Hädaga on võimalik talviseks fiiderdamiseks sobilik ritv leida ka piisava pikkuse ning pehmema paindega sikuritvade seast. Sellisel juhul on mõistlik lisada tippu nooguti, mis annab kalamehele märku ka kõige õrnematest võttudest.

Nagu suvel, nii pannakse ka talvel ritv võtu ootuses käest ära. Salmo kauplustes on selleks müügil spetsiaalne ridvatugi, mis muudab püügi väga mugavaks.

Rullina olen seni kasutanud vaid talviseks püügiks mõeldud haspelrulli, kuna sellelt jookseb tamiil väga kergesti maha ja söödakorv vajub kiiresti põhja. Sobiliku rulli valikul on minu jaoks peamine kriteerium siduri laitmatu töö – suuremate kalade väsitamisel peab see toimima tõrgeteta. Viimastel aastatel on paljud tootjad välja tulnud kõikvõimalike talviseks kasutamiseks mõeldud multirullide variatsioonidega ning käesoleval hooajal on mul plaan fiiderdamisel katsetada ka neid. Eriliselt sümpaatsed tundusid Lucky Johni Maiko ja Maiko Triggeri talvised multirullid.

Tamiili valikul võiks kasutada spetsiaalseid fiiderdamiseks või talviseks kalapüügiks välja töötatud monofiile. Mina kasutan pealiinina 0,18 mm-st monofiili, mis on n-ö kuldne kesktee. Pealiin võib ka pisut jämedam või peenem, aga üle 0,20 mm ma minna ei soovita –voolutakistus tõuseb liiga palju, tundlikkus halveneb ning lisaks peab hakkama kasutama ka raskemaid söödakorve.

Rakendus, mida ma talvisel fiiderdamisel põhiliselt kasutan, on näha juuresoleval joonisel. See on mul aastate jooksul välja kujunenud, väga tundlik ning näitab igat võttu. Kuna rakendus on kokku pandud nii, et see läheb väga harva sassi, väldib see liigset närvikulu.

Lipsuna kasutan spetsiaalselt selleks mõeldud monofiili, enamasti jämedusega 0,12 mm. Kui võtt on väga pirtsutav, võib minna ka peenemaks ja kasutada 0,10 mm-st. Kui aga kalad on suuremad ja võtt ahne, olen pannud 0,14 mm lipsu.

Lipsu pikkus jääb mul tavaliselt vahemikku 30–60 cm. Seda saab vastavalt püügioludele ka vajalikus suunas korrigeerida. Näiteks kui võttu ennast pole ridvaotsalt näha, aga välja kerides on kalad järgemööda lihtsalt otsas, on mõistlik lips lühemaks teha. Seevastu säina- ja turvapüügil ning aktiivset peibutussööta kasutades võiks lipsu pikkus jääda isegi 80 cm kanti. Eks see antud oludes kõige paremini toimiva pikkuse leidmine üks paras katsetamine on.

Konksu suurus oleneb kasutatavast konksusöödast ja sellest, kas kalad võtavad antud ajahetkel aktiivselt või passiivselt. Kõige enam kasutan konkse nr 10–16. Halva võtuga piisab teinekord sellest, kui vahetada konks veidi väiksema vastu ning kalad hakkavad pakutavat sööta haarama oluliselt aktiivsemalt.

Söödakorvide juures on kõige olulisem jälgida, et valitud korv oleks õige raskuse ja suurusega. Liiga rasket korvi pole mõtet kasutada, vaid valida tuleks just selline raskus, mis jääb põhjas pidama ega hakka vooluga kaasa liikuma. Mina kasutan talvel kõige sagedamini u 30-grammist korvi. Liiga raskeid söödakorve kasutades kaob kala väljakerimisel tunnetus, samuti halveneb märgatavalt haakimise resultatiivsus. Söödakorvide suurusest ja valikust teen pikemalt juttu püügitaktika all.

Peibutussööt

Talvisel ajal on peibutussööt mõistlik valmis segada ja niisutada juba kodus. Esiteks on seda jää peal külma käes kordades tülikam teha kui soojal ajal jõekaldal, teiseks imab peibutussööt küllalt palju vett ning kohapeal segades kulub selleks liialt palju väärtuslikku püügiaega.

Mina segan tavaliselt kodus valmis kaks kilo peibutusööta ning väga harva, kui kõik ära kulub (ülejäägi võib panna kodus sügavkülma ja järgmisel korral annab seda uuesti kasutada). Siiski võtan n-ö riskide maandamiseks alati kaasa ka kuigipalju mingit muud kuiva peibutussööta, näiteks selleks puhuks, kui valitud söödasegu ei taha üldse toimida – siis saab vähemalt uue segada. Jaheda veega on kalade ainevahetus aeglane, sestap pole talvisel ajal mõtet söödas kasutada rammusaid ja intensiivse lõhna ning maitsega komponente.

Mina kasutan juba aastaid põhiliselt Sensase ja Salmo peibutussöötasid ning lisandeid. Talviseks püügiks poest peibutussööta ostes tuleks jälgida, et tegemist oleks raskemapoolsete koostisosistega söötadega (nt Sensase River-sari). See on äärmiselt oluline moment siis, kui püük käib sügavalt ning kiirest voolust. Liiga kerget ja alaniisutatud sööta kasutades võib juhtuda, et kala püügiplatsile meelitamise asemel viib selline sööt nad hoopis teadmata suunas minema.

Kes läheb välja vimma peale, sellele teadmiseks, et Salmo söödavalikus on juba paar aastat spetsiaalne krevetimaitseline vimmasööt, mis on väga edukalt toiminud teiste kalade puhul. Seda maksab kindlasti proovida. Eelmisel aastal tuli ka Sensasel välja kuiv krevetimaitseline atraktor, mis osutus ülimalt efektiivseks kevadisel vimmapüügil. Ka seda tasub talvel proovida.

Turva-, säina-, vimma- ja särjepüügil annavad tunduvalt parema tulemuse nn aktiivsemad peibutussöödad (sellise segu saab kõige lihtsamini nii, kui segada üks osa rasket ja üks osa kerget sööta – nii jäävad kergemad osised kauemaks vette hõljuma, kandudes kaugemale allavoolu), latika ja nuru puhul aga väheaktiivsemad. Nagu öeldud, pole lõhnade ja maitsetega mõtet külmas vees üle pingutada, pigem on otstarbekam segada neutraalne sööt. Kui püügi ajal tuleb tahtmine atraktoritega katsetada, saab neid vastavalt vajadusele kas kuival või vedelal kujul otse söödakorvi või mingile osale söödale lisada.

Nagu suvel, nii mängib ka talvel väga olulist rolli eluskomponendi (kärbsetõugud, sääsevastsed) söödale lisamine. Eluskomponent aitab sööda peale kohale tulnud kaladel söödaplatsile pidama jääma. Igasse söödakorvi näpuotsatäie kaupa eluskomponendi lisamine garanteerib teile väga tegusa püügipäeva!

Püügikoht

Aastate jooksul on mul jõgedel fiiderdades välja kujunenud teatav püügistrateegia, mis on enamasti osutunud ka tulemuslikuks.

Esiteks on oluline meeles pidada, et talvel ei asu kala mööda jõge ühtlaselt laiali, vaid on koondunud mingitesse kindlatesse kohtadesse. Kui veekogu katab jää, on valge kala sageli sügavamates jõelõikudes ja/või vastu kaldaranti. Madala veeseisu ja aeglasema vooluga võib aga ootamatult kalaseks osutuda ka peavoolu ala (eriti just vimmapüügil); kõik see oleneb konkreetsetest oludest. Säina- ja turvapüügil võiks eelistada kärestike või madalama ja kiirema vooluga lõikude ees ja lõpus asuvaid võrendikke, samuti sügavamaid käänakuid, kus kalad on tavaliselt juba olemas. Peibutussööt kilomeetrite kauguselt kalu kohale ei meelita.

Kui püük käib Pärnu linne vahel, on mõistlik jälgida teiste kalameeste paiknemist (juhul, kui neid jõel antud piirkonnas muidugi on). Tark on valida umbkaudu sama püügiliin, sest reeglina istuvad kalamehed seal enam-vähem kalasel joonel. Aga ka sel juhul on mõistlik puurida risti jõega jäässe kontrollaugud ning mõõta sügavust antud alal, otsides põhjamuutust, kuhu oma telk paika sättida. Mina kasutan sügavuse kontrollimiseks sama ritva, millega püüdma hakkan, ning raskemat söödakorvi ega keri liini vahepeal rullile tagasi, vaid lappan liini augult augule liikudes nt kätele. Sellisel juhul on ka mõne cm-sed sügavuse muutused ilusasti tuvastatavad.

Teine (ja mugavam) variant on kasutada elektroonilist kajaloodi, mis lisab vahel ka püügile hulga mõnusat põnevust. Näiteks kui püügi käigus ilmub ekraanile mõni suurem koll, võtab ikka käed värisema küll!

Väldi massipsühhoosi!

Püügikohta valides pole mõtet ronida teiste kalameeste külje alla ega puurida nende hõlma sisse; hoopis targem on valida endale püügikoht teistest kaugemal. Samuti ei ole tark minna kaasa nn massipsühhoosiga. Olen korduvalt leidnud end olukorrast, kui olles hommikul telgi uhkes üksinduses püsti pannud, olen mõne tunni möödudes telgist väljudes üllatusega avastanud, et mõnekümne meetri raadiusesse on lisandunud paarkümmend telki. Tundub, et see on kalameeste massipsühhoos – kui üks telk on püsti, tähendab, et seal on kala! Peagi lisandub teisele telgile kolmas, siis neljas jne, kuni ühel hetkel on väikesel alal püsti terve laager.