Latikas
Õigesti valitud mullad suurendavad sööda toimet
Peibutussööt ja erinevad atraktorid on tänasel päeval kalameeste seas iseenesestmõistetavad asjad, ilma milleta ükski vähegi tõsisem õnge- või fiidrimees enam naljalt kalavetele ei lähe. Kui elementaarset peibutussööta on võimalik osta igast kalastustarvete kauplusest ning isegi osadest ehituspoodidest ning supermarketitest, siis ballastainet ehk mulda osatakse söödas kasutada veel vähe ning enamikes kalastustarvete kauplustes seda ei müüdagi. Õnneks on Eesti üks suuremaid ja parima kaubavalikuga poekette Salmo arvestatava koguse ja valiku muldasid oma kauplustes müüki võtnud. Järgnevas loos vaatlemegi, kuidas muldasid valida ja peibutussöödas kasutada.
Minu jaoks on mulla kasutamine peibutussöödas sama elementaarne nagu näiteks kärbsetõuk konksu otsas – ilma selleta ma õngitsemist enam ette ei kujutagi. Eri veekogudel valitsevad erinevad olud (sügavus, voolu kiirus, põhja struktuur jne) ning mõnedes neist võib söödas kasutatav ballastaine sööda toimet (ning seeläbi ka kalamehe saaki) märkimisväärselt parandada. Eduka õngitsemise aluseks on aga vaid õigesti valitud ning omaduste poolest antud oludesse sobiv muld. Sama muld ei sobi kasutamiseks järves ja kiirevoolulisel jõel, sest nendes valitsevad olud eeldavad erineva mehaaniline koostise ning nakkuvusega mulda.
Mulla ülesanne söödas
Ballastaine ehk mulla (edaspidi nimetan seda lihtsalt mullaks) tähtsaim eesmärk on viia peibutussööt ning eluskomponent (sääsevastne, kärbsetõuk ja ussitükid) söödaplatsile ning tagada nende seal püsimine, eriti just kiiremas voolus. Teiseks eesmärgiks on hoida ära see, et kalad end puhtast peibutussöödast kiiresti täis õgiksid ning konksusööda vastu huvi kaotaksid. Kolmas oluline tegur, eriti just suuremate kalade püügil, on teatud mullaliikide poolt tekitatav hägupilv, kui kalad söödaplatsil ringi ujuvad ja seal tuhnivad. Viimasel juhul loob muld visuaalse efekti, mis meelitab kaugemalt ligi ka suuremaid isendeid. Eriti efektiivne on see latikapüügil.
Poest või peenrast?
Kalastusfoorumitest ja sotsiaalmeedia gruppidest võib leida palju kommentaare stiilis, et miks peab lihtlabast mulda poest ostma, kui see on igas peenras või mutimullahunnikus tasuta saadaval. Pean tunnistama, et olin ise kunagi samal arvamusel. Praegu aga, kui olen söödamaailmaga paremini kursis ning katsetan arvukalt erinevaid variante, ma mingile konkreetsele veekogule sobiliku mulla leidmiseks enam peenras või mutimullahunnikutes tuhnimas ei käi, vaid ostan vajamineva mulla poest. Selleks on mitu põhjust.
Esiteks, poest ostmine on lihtne, kiire, mugav ja kokkuvõttes ka odavam* – kuna peibutussööta peab ju niikuinii poest tooma, on üks käimine. Kui varem sõitsin mingitesse püügioludesse sobiva mulla leidmiseks maha arvestatava hulga kilomeetreid (eriti raske on leida õiget mulda kiirema vooluga jõgede jaoks), siis nüüd on Salmos saadaval Sensase ja Bolandi kvaliteetsed mullad ja mis peamine – olemas on kõik vajalikud variandid erinevatesse oludesse
Teiseks, poest spets-söödamulda ostes võib olla kindel, et järgmisel korral sama markeeringuga pakki ostukorvi pannes on antud mulla omadused täpselt samad mis eelmisel korral. See on asi, mida labidaga põõsa alt kaevatud mulla puhul on väga raske saavutada.
Kolmandaks – poemuld on juba sõelutud ja eelniisutatud, mis võimaldab enamikel juhtudel selle otse söödaga segada. Nii jääb ära mulla kaevamisjärgne sõelumine, spreidega mässamine ning kartus, et mis juhtub siis, kui ma sööda üle niisutan.
Mulla värv
Kõiki mullatüüpe on saadaval kolmes eri toonis ja nagu öeldud, on need juba eelnevalt niisutatud. Samuti on pakkidel kirjas, mis tüüpi ja mis värvi mullaga tegemist on. Mina valin mulla värvuse üldjuhul sama tooni mis peibutussöödal, aga see ei ole raudkindel reegel – vahel olen kollasele peibutussöödale lisanud nt musta mulda ja ka vastupidi. Ennekõike oleneb see vee läbipaistvusest ja põhja toonist veekogus. Näiteks Emajõel, kus on pruunikas vesi, toimib söödale lisatud must raskem muld latikapüügil väga hästi, kuna tekitab selgesti eristuva musta hägupilve. Selgeveelistes ja heledama põhjaga järvedes aga on väga häid tulemusi andnud heledates toonides mullad.
Olukorras, kus kalad ei toitu väga aktiivselt (liialt madal veetemperatuur, järsk õhurõhu muutus vmt), kasutan üldjuhul tumedates toonides söötasid ja muldasid. Kui püük käib sügavamates veekogudes, kasutan suurema kala püügil tavaliselt heledates toonides peibutussööta ja mulda. Passiivse kala peibutamisel kasutan vahel ka puhast mulda, lisades sellele mõnd sobilikku kuiva atraktorit ning elusat loomset komponenti (sääse- ja kärbsetõuku ning ussijuppe). Selline taktika on vahel väga ilusaid saake toonud.
Mulla lisamine peibutussöödale
Peibutussöödale mulla lisamiseks on ainult üks õige meetod – kokku tuleb segada kaks võrdse niisutusastmega komponenti. Kõik muud viisid viivad probleemideni.
Põhisööt tuleb niisutada mullast eraldi. Eelniisutatud muld on soovitav enne söödale lisamist läbi jämeda (5 mm) sõela sõeluda. Kui muld on antud olude jaoks (või ka põhisööda suhtes) liialt kuiv, võib seda täiendavalt niisutada, kasutades spreipudelit (ainult see võimaldab vett vähehaaval ja ühtlaselt lisada). Mulda tuleb niisutamise ajal pidevalt segada, kuni saavutatakse sama niisutusaste mis peibutussöödal. Eriti tähelepanelik maksab olla raskemate ja savirikaste muldadega, kuna need kipuvad väga kergesti klompi minema. Minul on seda liigse kiirustamise tagajärjel juhtunud õige mitu korda. Vett tuleb lisada äärmise ettevaatlikkusega.
Kui peibutussööt ja muld on umbkaudu sama niisked, on aeg need kokku segada. Kõige ühtlasemalt segunevad komponendid siis, kui kasutada segamiseks akudrelli ning vastavat otsikut. Vajadusel on võimalik sööta spreipudelist vett pihustades veel natuke niisutada. Lõpuks sõelutakse saadud segu veelkord läbi. Sööt ongi kasutamiseks valmis.
Mida kunagi teha ei tohi, on see, et segada eelniisutatud muld ja kuiv peibutussööt kokku ning hakata seda siis niisutama. Tulemuseks on märja mulla tõttu kitistunud sööt; seda viga ei anna parandada ka sõelumisega.
Minul kulub hea peibutussööda valmistamiseks kuni tund. Paljud segud imavad endasse väga palju vett ning soovitud tulemuse saamiseks tuleb lasta neil esmalt korralikult tõmmata.
Kui palju mulda sööda sisse panna? Tavaoludes lisan söödale mulda mahusuhtega umbkaudu üks ühele. Kolm kilo mulda on mahu poolest samaväärne ca ühe kilo niisutatud peibutussöödaga. (Mulla erikaal on oluliselt raskem kui söödal, 2-kilone Bolandi pakk mulda näeb välja sama suur nagu 1-kilone pakk Sensase sööta.) Tegelikult on siin katsetamise koht – osades tingimustes toimib paremini üks vahekord, teistes jälle teine. See muudabki kalapüügi minu jaoks atraktiivseks ja huvitavaks.
Eri veekogudel erinevad mullad
Järgnevalt mõned soovitused, millistel veekogudel mis mulda kasutada.
Järved püügisügavusega alla kahe meetri. Siin tuleb eristada mudase ja kõvema (liivase, savise, kivise) põhjaga veekogusid.
Järvedes, mille põhi on hästi mudane ja kus kasvab palju taimestikku, võiks kasutada hästi kerget mulda või selle kasutamisest üldse loobuda. Ka madalast veest särge püüdes ei lisa ma peibutussöödale mulda. Sellistes oludes alustan püüki kolme söödapalli viimisega söödaplatsile, püügi ajal aga viskan aeg-ajalt väikeseid pallikesi juurde. Samuti võiks sellistes oludes söödapallid hästi nõrgalt kokku pressida, et need juba langemise ajal lagunema hakkaksid ning söödaplatsile ühtlase vaiba tekitaksid. Liiga kõvasti kokku pressitud söödapallid võivad kogu täiega muda sisse vajuda ega meelita kalu ligi.
Kõvema põhjaga järvedes tuleks kasutada kergemat mulda ja söödapallid kõvemini kokku pressida, et nad ühes tükis põhja jõuaksid. Seal aeglaselt lagunedes hakkavad nad soovitult tööle (eralduvad kergemad osised, väiksemate kalade kohalolul tekib koheselt söödaplatsile kerge hägu, mis omakorda meelitab kaugemalt ligi suuremaid isendeid). Sellistes veekogudes kasutan ma tavaliselt 2 kg peibutussööda kohta 4 kg mulda.
Latikat õngitsedes viskan ma alustuseks söödaplatsile ca 15 suuremat söödapalli. Kuna osades veekogudes võivad püügi ajal pealtsöötmisega kaasnevad plartsatused latika platsilt minema hirmutada, on oluline kohe algul suurem kogus peibutussööta alla viia. Hilissügisesel latikapüügil kasutan paiguti ka ainult puhast mulda koos kuiva atraktandiga (4 kg mulda ja 300 g atraktanti), millele lisan 200 g sääsevastseid. Nii olen mitmel korral saanud päris arvestatavaid saake.
Sügavamad järved ja mõõduka vooluga jõed. Sellistes veekogudes kasutan keskmise raskusega muldasid ning mängin vastavalt vajadusele sööda niisutusastmega. Kui püük käib nelja ja enama meetri sügavuselt või on jões mõõdukas vool, segan sööda niiskema ja pressin söödapallid kõvasti kokku, et nad jõuaksid põhja kindlasti ühes tükis. Samas tuleb olla ettevaatlik, et pallid ei muutuks väga kitiseks, nii et nad veekogu põhjale lihtsalt lebama jäävad. Eesmärk on ikkagi kalu võimalikult kaugelt söödaplatsile meelitada, sestap peaksid söödapallid vees aeglaselt lagunema hakkama.
Latikapüügil lisan sellistes veekogudes peibutussöödale tavaliselt mahu poolest sama palju mulda ning püüki alustades viin söödaplatsile ca 20 söödapalli. Särjepüügil kasutan mulda peibutussöödas oluliselt vähem ja viin püügi algul söödaplatsile vaid viis söödapalli, visates edasise püügi käigus sööta väikeste pallikestena juurde. Mida aktiivsem on särg, seda tihedamini tuleks pealt sööta juurde visata.
-
Keskmise raskusega muld, mida mina kasutan kõige rohkem. -
Sööt, millest 50 % on muld
Kiirevoolulised jõed. Need on toimivaima kombinatsiooni leidmiseks vaieldamatult kõige keerulisemad veekogud. Valida tuleb kõige raskemad mullad, aga osadel juhtudel jääb isegi neist väheks, siis tuleb söödale lisada nt betoniiti (kuiv savi), mis suurendab peibutussööda nakkuvust.
Söödapallide lisaraskustamiseks kiires voolus püügil olen sageli kasutanud väikeseid (ca 3-millimeetriseid) kivikesi. Sensase kataloogis on vastav söödalisand täiesti olemas (Gravier), aga asja ajab pea sama hästi ära ka graniitkillustik, mida on võimalik osta ehitustarvete kauplustest. (Viimane kipub segamise ajal ainult plastämbrit kraapima.) Söödapallide täiendav raskustamine annab seda, et need ei kandu vajumise ajal nii palju vooluga kaasa ning jäävad paremini söödaplatsile pidama.
Muidugi peab jälgima, et sööt ei muutuks niisutamise käigus liialt kitiks – söödakuulid peavad põhja jõudes aeglaselt lagunema hakkama. Niisutusastme kontrollimisel (ning vajadusel lagunemisele kaasa aitamiseks) tuleks juba vormitud söödapallile näppude vahel mõõduka tugevusega muljuda. Õigesti niisutatud söödapall peaks niimoodi murenema ja seejärel paljudeks tükkideks lagunema.
Emajõel kasutan ma tavaliselt mulda peibutussöödaga pooleks ning esimese söötmisega viskan sisse ca 20 apelsinisuurust palli. Ka kevadisel vimmapüügil Pärnu jõel kasutan sama rasket sööta ning samas vahekorras. Vimmapüügil viin tavaliselt püügi algul platsile kümmekond söödapalli.
Muld ja söödatopsiga püük
Mullad on aina enam leidmas oma kohta ka fiiderdamisel. Nimelt kasutavad võistluspüüdjad üha sagedamini elusa komponendi söödaplatsile viimiseks just mulda. Salmo Feeder Teami liikmed Alan Priidel ja Denis Mežennõi võitsid sel hooajal Eesti fiiderdamise meistrivõistlustelt kõik, mis võita andis – individuaalarvestuses kuulus neile esimene ja teine koht, meeskondlikult aga tuldi Eesti meistriteks. Mitmel etapil olid Denisi ja Alani söödavalikus esindatud ka mullad ning nende oskuslik kasutamine oli osadel etappidel üks edu võtmetest.
Bolandi firma on oma tootevalikusse lisanud spetsiaalselt fiiderdamiseks mõeldud kerge ja raskema mulla. Samuti on võimalik mulda peibutussöödaga segades püügiplatsile hägupilve tekitada. Igatahes on asi proovimist väärt.
Lõpetuseks
Muldade õigel ajal ning õigesti kasutamine annab teinekord uskumatuna näivaid saake, samas võib nende omaduste ja kasutamise tundmaõppimine olla tavalise peibutussöödaga majandamisest paiguti oluliselt keerulisem. Ka minul on ses osas veel väga palju õppida ning annan endale aru, et päris selgeks ei saa see maailm ilmselt kunagi. Peamine on aga see, et teema on põnev ning pakub oma lemmikhobiga tegelemiseks ning sellesse süvenemiseks küllaga võimalusi.
Edukat katsetamist ning konks näppu!
