Möödunud sügise paaliad

Kevin Sepp võttis möödunud aasta septembri keskpaigas koroonaviiruse kiuste taas ette üle 1000 km pikkuse kalaretke polaarjoone taha Põhja-Norra Finnmarki maakonna järvedele, et tabada punase kõhu ning maitsva lihaga arktilist paaliat.

Miks just september? Katsume oma püügiaja valida enamasti sellisesse aega, kui putukaid on juba vähem, aga jääd veel järvedel pole. Üle-eelmisel aastal olime samal laiuskraadil, kuid nädal aega hiljem ja siis oli juba kõvasti lund, samuti tõmbas järvedele ööga paiguti õhukese jääkirme peale. Kõiksuguste putukate suhtes aga, mida sealmail on lõpmata hulk, on september üsna kindla peale minek – isegi kuu alguses minnes ei ole putukad enam tüütud.

Kuna koroonaviirusesse nakatumine oli septembri keskpaigaks hüppeliselt kasvanud ja teine laine kogus jõudsasti hoogu, tegime igaks juhuks sellise reisikindlustuse, mis kattis ka võimaliku koroonaviirusesse nakatumise tõttu vajaliku haiglaravi. Tallinnas laevale minnes oli maski kandvaid inimesi näha üllatavalt vähe – peale meie tegid seda vaid üksikud reisijad. Piiriületused sujusid lobedalt, ei minnes ega tulles meid ei peatatud, see-eest pidime naastes sadamas koroonatesti tegema. Esimene kiirtest oli negatiivne ja sama näitas ka nädal aega hiljem tehtud teine test. Norras olime antud piirkonnas ainukesed turistid, seega üritasime olla viisakad ja poodi minnes maski kanda. Üldiselt tundus, et see maskide-asi sealmail kuigi levinud ei olnud –meie olime sisuliselt ainukesed inimesed, kes maski kandsid.

Matkavarustus

Tänu eelmiste aastate kogemustele oli seekord reisiks valmistumine tunduvalt lihtsam. Korralik magamiskott on elementaarne, selle mugavustemperatuur võiks jääda alla 0 kraadi, sest septembris on öökülmad juba tavalised. Mina kasutasin Fjällräveni Abisko Two Seasonit (äärmine mugavustemperatuur +1), aga tuleb tunnistada, et see jäi antud oludes natuke külmaks, sest öösiti langes temperatuur nulli lähedale. Telgiks oli meil kahele inimesele mõeldud MSR Elixir, mis on piisavalt kerge ning väga mugavalt ja kiiresti püstitatav. Mõnus pehme magamismatt lisab mugavust, sest kiviseid alasid on palju. Ise kasutasin Thermaresti Neoair Xtherm täispuhutavat 6,4 cm paksust madratsit, mille R väärtus on lausa 6,9. (Viimane number näitab seda, kui külmades oludes on tema peal veel soe magada.).

Üks suurimaid probleeme nende nelja päeva jooksul, mis me mägedes olime, oli pea lakkamatu vihm. Enamuse ajast puhus kõle tuul ning sadas uduvihma, vahel ka täielikku padukat. Sellistes oludes on korralik veekindel riietus ülioluline. Samuti ei tasu unustada ka vettpidavaid jalanõusid. Kahlamisvarustust pole mina viimased kaks aastat mägedesse enam kaasa vedanud – komplekt on liiga raske ja selle kasutamise võimalused piiratud, kuna järved lähevad reeglina kiiresti sügavaks. (Osades järvedes oleks kahlakatest siiski abi, aga kergem seljakott kaalub kahlakatest tulenevad lisavõimalused siiski üles.) Vesi on paljudel juhtudel sügav juba kalda ääres ning kaljusein kerkib järsult otse veekogust. Liikumine on seal raskendatud, kuid kala on sellistest kohtadest tihti lihtsam tabada.

Söögiks olid meil kaasas Meki külmkuivatatud toidud, kuid aga kuna saime ohtralt kala, siis sõime hoopis värsket kala. Minu üks lemmikjook, mida mägedesse kaasa võtta, on Coca-Cola. Pärast pikka matkamist on hea üks süsivesikutest pakatav jook alla kulistada.

Kalastusvarustus

Paaliapüügiks sobib üldiselt tavaline jõeforellivarustus, kuid ritv võiks tundrajärvedel olla oluliselt pikem. Minul oli põhiridvana käigus Favorite’i 2,2-meetrine Professional testiga 3–12 g, aga oleksin soovinud pikemat ritva. Usun, et isegi 2,7-meetrine ei oleks liiast. Järgmisel aastal võtan kindlasti kaasa vähemalt 2,5-meetrise lati, mille test jääb 3–15 g vahele.

Pealiiniks kasutasin 0,1 mm-st Daiwa Tournamenti ning selle otsas flurocarbonist lipsu diameetriga 0,25 mm. Ilma viimaseta olnuks lantide kadu palju suurem (mitte et see nüüdki ülemäära väike oleks olnud). Landilõkse oli mul kaasas kaks pakki, kokku 20 tk, aga lante jäi kaljuastangute taha nii palju, et kõik need kulusid ära ja tuli isegi puudu.

Lantidest on mu viimaste aastate lemmikud olnud 10-grammised Viirastuse Mercuryd. Värvide osas on paremini toiminud kollane, roheline, punane ja täishõbe. Sinise osas olen muutunud väga skeptiliseks. Kuna sel aastal oli mul lõpuks alles väga vähe lante, aga sinine ei toiminud üldse, kraapisin alles jäänud sinistelt lantidest noaga värvi maha ja lant hakkas kohe hoopis paremini tööle. Viirastuse Mercuryte kiituseks tuleb öelda, et nendega saab püüda nii madalalt kui ka väga sügavalt. Viimasel juhul tuleb lihtsalt landil lasta väga pikalt vajuda.

Paaliatele meeldivad mägedes pigem sügavad järved ning 20–30 meetrit pole mingi haruldus. Lant tuleb visata võimalikult kaugele välja ning lasta sel enne kerima hakkamist mõnda aega vajuda. Kui lasta liiga kaua vajuda, nii et lant jõuab põhja langeda, võib ta kohe kerima hakates kivide vahele takerduda ja läinud ta ongi. Enamus võttudest toimub üldiselt sel hetkel, kui lant tuleb üle selle sügavusrandi, kus vesi hakkab madalamaks minema. Kui lant sellelt alalt niimoodi üle kerida, et see kordagi vastu kive ei tripsa, ei saada reeglina ka ühtegi kontakti kalaga. Kui aga lant hakkab juba vastu kive käima, võib oodata korralikke võtte. Ainuke probleem sellise taktikaga püüdes on see, et lante kulub väga palju. Eriti siis, kui avastada uusi püügikohti.

Sel aastal olid mul ka kaasas ka mõned 8- ja 10-grammiste peadega rakendatud silikoonvõdikud, aga nende toimivuse üle otsustamiseks jäi aega napiks, sest suutsin nad kõik üsna kiiresti põhja jätta. Lisaks on mul alati kaasas ka 4–5 Bete Lotto pöörlevat kaaludega 9, 12 ja 15 grammi. Nendega olen saanud kala pigem järve madalamatest osadest. Sügavalt püügiks nad liiga head ei ole, kuna vajuvad kaua.

Matkamine ja püük

Sel aastal veetsime me mägedes neli päeva ja kolm ööd. Päevasel ajal püüdsime kala ja matkasime, ööseks aga jäime iga kord erinevasse kohta laagrisse. Puhkepauside ajal oli mõnus süüa pohli ning mustikaid, mida seekord oli õige ohtralt.

Meie püügipaigad asuvad teedest eemal olevate mägijärvede ääres ja seni pole me neis paigus teisi kalamehi kohanud. Märke teistest püüdjatest, näiteks lõkkeasemeid, muidugi leidub ja kalaste paikade leidmisel tasub nende osas silmad lahti hoida, sest kohalikud sätivad end laagrisse ikka heade kalakohtade lähedusse. Kalasaamise mõistes on tark ühte kohta pikemaks ajaks paigale jääda ja püüdagi seal, aga liikudes on rohkem avastamisrõõmu. Kui vahepeal vihma ei sadanud ning tuul vaibus, isegi tuul kadus ära, võis veepinnal näha mulksatusi ja hüppeid, mis andsid samuti aimu kala kohalolust.

Esimese öö veetsime teest umbes 3 km kaugusel kaht järve ühendava oja lähedal. Kaugemas järves oli vesi sogasevõitu ja seal ma pikalt aega ei raisanud, keskendudes teisele, hästi suurele järvele. Sain sealt õhtusöögiks ühe ilusa roosaka suure kõhuga paalia, mis võis kaaluda nii umbes kilo. Sõime selle koos sojakastme ning kerge laimimahlaga kohe ära. Eluvärske paalia liha on nii hõrk, et lausa sulab suus. Üldse on paalia väga maitsev kala, aga ta peab olema värske. Kui kala on mõned päevad seisnud, tekib talle spetsiifiline lõhn ning ka maitseomadused muutuvad.

Teise päeva varahommikul jätkasin püüki samas kohas, kust eelmisel õhtul kala sain, aga nüüd valitses seal täielik vaikus. Siis aga nägin eemal kalu pinnas käimas ning liikusin nende juurde. Vaatamata sellele, et esimesed võtud ei lasknud end kaua oodata, ei õnnestunud sealt kätte saada midagi märkimisväärset. Selle asemel tõusis lühikese ajaga tugev tuul, mis puhus otse üle järve; otsustasime liikuda teisele poole mägesid ja otsida sealt rahulikumaid olusid. Teel püüdsime mitmest väikesest järvest, mis olid pigem madalad, rohtunud ja kalatud.

Järgmise suure järve äärde jõudes oli sadanud mitu tundi paduvihma. Otsustasime kohe telgi üles panna. Jätnud kaaslase lõkke jaoks materjali korjama, suundusin ise kalale. Kohe esimese viskega sain võtu; teisega tabasin forelli. Edasi oli pea iga heitega võtt või kala. Enamuse tabatud kaladest lasin tagasi, ära võtsin vaid need, kes olid konksudega liialt viga saanud. Kui kotis oli viis forelli, lõpetasin püügi. Selleks ajaks, kui kalad puhastatud sain, oli lõke juba valmis. Maitsestasin forellid soolaga, panin suitsukotti ning lõkkele.

Kui mõne tunni pärast uuesti püüdma läksin, oli kala endiselt kohalt kadunud. Matkasin järve ääres õige pikalt ja uusi kohti läbi püüdes kaotasin väga palju lante, aga sain terve õhtupooliku jooksul vaid mõne üksiku kontakti kaladega. Lõpetasin püügi üsna varakult, sest vihm ja tuul läksid liialt tugevaks. Äärmuslike ilmaoludega võitlemise asemel nautisime hoopis õhtut telgis ning sõime päeval valmistatud suitsukala. Selle päris õige suitsukalaga tegemist küll ei ole, aga piisavalt maitsva matkatoiduga siiski, eriti kui arvestada valmistamise tingimusi.

Kolmanda päeva hommikul sadas jällegi paduvihma. Proovisin alustuseks püüda eelmise päeva forellikohas, kust tabasin mõned väikesed kalad, seejärel aga liikusin järve teises otsa. Suutsin taas kaotada mitu lanti, aga sain kätte ka ühe ilusa punase kõhuga paalia, kelle samas kivide peal ära fileerisin. Samas selles piirkonnas kaladega kontakte ei olnud.

Nüüd aga sellest, kuidas ühe kauge mulksatuse nägemine viis reisi suurima paalia tabamiseni.

Kõndisime rahulikult teisest ööbimiskohast kolmandasse. Olime teel möödunud mitmest järvest ning teinud ka mõned visked, kuid tulemusteta. Üldine loogika tundrajärvedel on selline, et suurtes järvedes on peaaegu alati kala, aga alla 10 hektari suurused ning väiksemad veesilmad võivad olla täiesti kalatud. Osad neist on lihtsalt liiga madalad, teistel jällegi puudub ühendus naabruses olevate järvedega.

Ühel hetkel, kui tuul vaibus ning päike korraks välja tuli, nägime, kuidas taamal olevas järves käib kala pidevalt pinnal. Järve kõrval oli korralik 10 meetri kõrgune püstloodis kalju. Kui vee äärde jõudsime, nägin 20–25 meetri kaugusel kala uime veepinnal. See lõi adrenaliini hetkega korralikult üles. Tegutseda tuli kiiresti, polnud mahti isegi üle 20 kg kaaluva seljakoti seljast võtmiseks.

Nii viskasingi oma punase Viirastuse landi vette, kogu varustus samal ajal seljas. Sain teha vaid mõned vändapöörded, kui ridvast käis läbi korralik pauk. Otsas! Keerasin siduri nõrgemaks ning väsitamine võis alata; pärast mõneminutilist ujutamist oli kala kaldal. Mul polnud kaasas mitte midagi, millega saaki mõõta või kaaluda, ent silma järgi oli see nii 2–3 kg vahel. Kalaga piltidel pole näha isegi lanti, sest kohe, kui antud isendi kaldale sain, nägin samas kohas üht veelgi suuremat paaliat pinnal käimas ning jätkasin püüki, samal ajal kui kaaslane tabatud kala pildistas. Paraku tuleb tõdeda, et paaliaid meil samast järvest rohkem tabada ei õnnestunud, kuid forelli saime kenasti, üle kümne.

Neljanda päeva hommikul ootas meid umbes 7 km pikkune teekond autoni, seega püüdsime hommikul vaid lühikest aega. Ülejäänud aeg kulus mägedes kõndimisele ning mustikate ja pohlade söömisele.

Seekordse reisi suurim õppetund oli see, et lante võiks olla kaasas korraliku varuga. Nagu juba öeldud, töötasid minul kõige paremini Viirastused. Teised toimisid kah, aga tunduvalt kehvemini. Patagonia veekindel riietus osutus väga heaks ja seda julgen soovitada ka teistele.

Head kalajärved mägedes
Häid kalajärvi on mägedes päris niisama raske leida – võib õnneks minna, aga tõenäoliselt läheb ehkupeale minek kirja kooliraha maksmisena ja kogemuste omandamisena.
Suureks abiks heade kalajärvede leidmisel on teiste kalameeste soovitused, eelnevalt tehtav kaarditöö ja kohapealsed vihjed (nt järsud või lauged kaldad, veest kerkivad kaljuseinad, lõkkeplatsid jne). Ühelt poolt kehtib loogika, et mida suurem järv, seda rohkem on seal kala, teisalt võib suurest järvest kalaste kohtade ülesleidmine võtta väga palju aega. Väikesed järved on loogilisemad, visuaalselt paremini haaratavad ja kergemini läbi püütavad, aga nendes ei pruugi olla nii suuri kalu kui suurtes, halval juhul aga võivad väikesed veesilmad olla ka täiesti kalatud. Kui järv on rohtunud ja madal ning sel puudub ühendus naabruses olevate veekogudega, siis tõenäoliselt seal põnevat püügikala ei leidu.
Kalade olemasolu kohta võib saada vihjeid rahuliku päikesepaistelise ilmaga – kui järves on kala olemas, käib ta reeglina ka pinnas toitumas ja see on juba kaugelt näha. Kindlamat vihjet kui pinnalt toituvad kalad tundrajärvedel on raske leida!