Õngesportlase varustusest

Kuigi võistlusõngitsemisega alustamiseks ei pea omama n-ö profivarustust, võib võistlusõngitseja varustuse hulka kuuluda tarvikuid, millega harrastajad igapäevaselt kokku ei puutu. Rohkete tarvikute eesmärgiks on muuta kalapüügiks ettevalmistumine ja kalapüük ise võimalikult lihtsaks, mugavaks ja täpseks, et võistlustel kuluks kõrvalistele tegevustele võimalikult vähe aega ning saaks keskenduda kalapüügile. Käesolevas artiklis vaatamegi võistlusõngitseja varustust ja uurime, mida nende asjade abil teha saab.

Ridvad

Kalapüük ujukõngega on oma olemuselt kõige lihtsam ja traditsioonilisem püügiviis. Vaid kunagised bambus- ja pajuvõsaõnged on asendunud kõrgtehnoloogilisest süsinikust valmistatud ritvadega, mis oma kohati uskumatute pikkuste juures on sobilikud kiireks sportlikuks kalapüügiks. Süsinik muudab ridvad kergeteks ja jäikadeks, võimaldades kalameest väsitamata püüda pikema aja vältel. Võistlusõngitseja arsenali kuuluvad nii lihtkäsi- kui ka rulliõnged, ent tänu universaalsusele (võimalik püüda nii voolavas kui seisvas vees) kasutatakse rohkem esimesi.

Lihtkäsiõnged jagunevad omakorda lihtõngedeks ja stekkerõngedeks. Kui lihtõnge rakendus on sama pikk või veidi lühem kui kasutatav ritv, siis stekkerõngel valitakse rakenduse pikkus vastavalt püügisügavusele. Erinev on ka püügitehnika – lihtõngega heidetakse rakendus püügipaika kas üle pea või eest pendliga, stekkerõngega aga viiakse rakendus püügipaika ritva maaga paralleelselt ettepoole viies.

Võistlusõngitsejad seavad püügi alguses tihtipeale valmis suure hulga ritvu, mis võib kergesti tekitada mulje, nagu oleks tegu keerulise püügiviisiga. Tegelikult on asi vastupidine ning õngitsemise põhiidee kui selline ei ole ammuste aegadega võrreldes kuidagi muutunud. Varuõngedele on tihtipeale seotud dubleerivad rakendused, mis võimaldavad võistlusaega rakenduste vahetamise arvelt kokku hoida. Samuti pannakse valmis erinevate ujukite ja rakendustega õngesid, et leida katsetamise käigus nende seast antud päevale ja oludesse kõige sobivam. Loomulikult võib võistluspüügiks olla ka ainult üks õng, millel vastavalt rakendusi vajadusele vahetatakse, aga see annab ajalise konkurentsieelise kaasvõistlejatele. Mõnikord aga võib ette tulla ka olukordi, kus kuuest püügivalmis seatud õngest kasutataksegi algusest peale vaid üht komplekti.

Ka varuõngede arvul on optimaalne piir. Ettevalmistuse ajal põhja tundmaõppimisele keskendudes ja asjale n-ö pihta saades võib 1–2 õngega võistlusõngitseja teha hoopis parema tulemuse kui 6–9 varuõngega võistleja, kes kulutas enamuse ajast rakenduste sättimisele. Põhisõnum siin on, et õngede arv ei anna tingimata olulist eelist ning sportliku õngitsemisega võivad algust teha kõik, kellel üks lihtkäsiõng kodus olemas on.

Järgnevalt vaatleme lähemalt liht- ja stekkerõngesid.

Lihtõnged koosnevad ridvast ja ridva tipus olevast konnektorist, mille otsa kinnitatakse ridva pikkune või kuni 0,5 m lühem rakendus. Lihtkäsiõngesid on tihti klassifitseeritud nende nõtkuse (painduvuse) ja materjali koostise järgi. Kui veel eelmisel kümnendil räägiti süsinikust ritvade kõrval ka komposiidist (süsiniku ja klaaskiu segu) ja klaaskiust ritvadest, siis tänaseks on valdav enamus sportlaste huviorbiiti jäävaid lihtõngesid valmistatud süsinikust. Kuna süsinik omakorda jaguneb erinevateks liikideks (M60, IM7, Toray T700 jne) ning ridva valmistamise tehnoloogia mõjutab ridva lõplikke omadusi (nt kaal ja jäikus), võivad erinevate tootjate süsinikridvad üksteisest olulisel määral erineda.

Kõige selgema pildi lihtkäsiõngede arengust saab, kui võrrelda erinevate süsinikritvade kaalusid. Heaks etaloniks võiks siin olla populaarne lihtkäsiõng Atemi Stella, mis oli ca 20 aastat tagasi üks esimesi tippklassi süsinikritvu, mis kalameeste seas laiemalt kasutusse jõudis. Atemi Stella muutis õngitsejate elu olulisel määral mugavamaks, olles varasematest komposiit- ja klaaskiudritvadest ca 2–3 korda kergem. Tänaseks päevaks aga on tippridvad läinud veelgi (ca 40%) kergemaks. Järgnevas tabelis on näha, millisel määral kõige hiljutisema tehnoloogiaga valmistatud süsinikridvad on arenenud.

Rakenduse lihtõnge otsa kinnitamiseks on erinevaid viise. Kuna tehasest tulles lihtõngedel tipukonnektor tavaliselt puudub, on kõige praktilisem ja ka levinum osta poest sobiva jämedusega Stonfo konnektor ning liimida see superliimiga ridva tippu. Stonfo konnektor kujutab endast plastikust konksu, mille taha kinnitub rakenduse aas. Sellele lükatakse peale plastikust nn krae, mis takistab rakenduse lahti tulekut (vt foto). Kui sobiva jämedusega konnektorit võtta pole, on veidi suurema konnektori puhul võimalik ridva tippu mõne sentimeetri haaval lühemaks lõigata, kuni konnektor mõõduka tugevusega ridva tipu külge istub. Seejärel tuleb lisada paar tilka liimi, vajutada konnektor tihedalt pitsi otsa ja oodata, kuni liim ära kuivab.

Teiseks lihtkäsiõnge tüübiks on stekkerõng. Arenenud õngitsemiskultuuriga riikides (nt Inglismaa, Prantsusmaa, Itaalia jt) on stekkerõng õngitsema minnes kalameeste esimene valik, Eestis aga kuulub pigem võistlusõngitsejate arsenali. Tegelikult oleks see väärtuslik tööriist igale pühapäevaõngitsejale, et viia oma saagid ja kalapüügielamus järgmisele tasemele. Tingimused stekkerõngega püügiks on Eestis igatahes suurepärased.

Stekkerõngesid võib kutsuda lihtkäsiõngede kuningateks. Kuigi need on aukartustäratavalt pikad (osad mudelid isegi üle 16 m), sobivad meie oludesse suurepäraselt kuni 13 m pikkused stekkerõnged, mis on ka suurim võistlustel lubatud ridvapikkus. 13-meetrised ridvad teevad oma töö ära enamikel veekogudel.

Stekkerõng koosneb 3–6-meetrisest top kit’ist ja ridvast, kuhu otsa top kit stekkerühenduse abil ühendatakse. Top kit on sisuliselt tavaline lühike lihtkäsiõng. Rakendus heidetakse top kit’iga vette samamoodi nagu tavalise lihtõngega, seejärel ühendatakse top kit õngitseja taga rullikul asuva ülejäänud ridvaga ning rakendus viiakse püügipaika ritva maaga paralleelselt käte vahel libistades. Kui 13-meetrise stekkerõnge top kit on nt 4-meetrine, siis ülejäänud ritv rullikul, kuhu top kit ühendatakse, on 9-meetrine.

Kuna stekkerõnge rakendus on vaid veidi pikem kui antud püügipaigas sügavust, on kogu komplekt väga tundlik ja täpne. Lisaks paljule muule annab stekkerõng lihtõnge ees eeliste tuulisemates tingimustes ja ka nt kohtades, kus selja taga pea kohal on võsa, mis muudab pikema lihtõngega heidete sooritamise keerulisemaks.

Stekkerõnged valmistatakse süsinikust, mille kvaliteedist ja ritvade valmistamise tehnoloogiast sõltuvalt võib need ridvad jagada kolme hinnaklassi. Soodsaimad mudelid sobivad, nagu ikka, alustajatele. Keskklassi mudelid on paarsada grammi kergemad ja sobivad kalameestele, kes käivad õngitsemas iga nädal. Kõige kallimad ridvad sobivad kalameestele, kes lepivad vaid parimaga, samuti sportlastele. Seejuures on stekkerõngede puhul oluliseks näitajaks ridva tasakaal, mis mõjutab oluliselt seda, kui kerge ritv käes tundub ja kui mugav antud ridvaga on toimetada. Siiski on mõnel juhul kallimad stekkerõnged ka raskemad, olles odavamate ritvadega võrreldes paremini tasakaalus. Juuresolevas tabelis on toodud kahe levinud tootja Matrixi ja Mapi erinevate hinnaklassidesse kuuluvate stekkerõngede kaalud.

Võistlusõngitsemiseks sobilikke lihtõngesid müüakse enamikes Eesti kalastustarvete kauplustes. Stekkerõngedega on meil veidi keerulisem ja neid tuleb tellida veebipooditest, kust kaup jõuab kohale paari nädalaga. Paar sellist lehte on näiteks www.benwick-sports.co.uk ja www.anglingdirect.eu.

Platvorm ja selle juurde kuuluvad lisad

Kui spinningupüügil otsitakse kala mööda veekogu liikudes, siis kaldalt õngitsedes seatakse varustus väljavalitud kohas püügivalmis, jäädes paikseks terveks püügipäevaks – kala meelitatakse püügipaigale peibutussöötmisega. Võistlustele eelnevat treeningpüüki tehes valitakse tavaliselt püügikohaks lõigu kõige potentsiaalsem kalakoht, või siis just vastupidi – kõige keerulisem ning tundmatum koht, et püügitrassi paremini tundma õppida. Ühtlase põhjareljeefiga veekogus omab püügikohast suuremat tähtsust õigete söödaretseptide kasutamine. Kuna kaldalt õngitsedes püügipäeva jooksul asukohta ei muudeta, seatakse end valitud paigas võimalikult mugavalt sisse.

Õngitsemisel kasutatakse reguleeritavate jalgadega istetooli ehk platvormi, mille saab panna loodi isegi siis, kui püügipaiga kallas on järsk. Loodis platvormil istudes ei väsi selg ära ja püük on mugav, samuti asub kalamees kõrgemal positsioonil, muutes ridva sisse-välja viimise, söötmise, ritvade vahetamise jm toimingud mugavamaks.

Platvorme on erinevaid – seljatugedega ja ilma, jalatoega ja ilma. Kõige levinum on seljatoeta ja jalatoega platvorm, millel on kuus reguleeritavat jalga. Saadaval on ka nelja jalaga platvormid, kus jalatugi puudub, aga need on ebastabiilsemad ning kasutatavad pigem laugematel kallastel. Samas on nende suureks plussiks kergem kaal, mis teeb varustuse veekogu äärde tassimise lihtsamaks. Kuna platvormi kasutamise üheks eesmärgiks on stabiilsus, võiks siiski eelistada jalatoega platvorme. Seljatugi võib passiivsemal püügil istumise küll mugavamaks teha, ent aktiivsel püügil piirab liikuvust ning takistab ka stekkerõnge sisse-välja viimist.

Platvorme pakub enamus suuri kalastustarvikute tootjaid (Sensas, Matrix, Map, Trabucco, Preston jt), kelle toodang erineb disaini poolest. Maksab meeles pidada, et osad platvormide lisad (nt rakenduste sahtlid) ei ole eri brändide vahel asendatavad ning klapivad kokku vaid teiste sama tootja poolt valmistatud tarvikutega.

Platvormidel kasutatakse peamiselt kahte jalgade diameetrit – 25 mm ja 36 mm; viimane on omane kallimatele mudelitele, muutes platvormi stabiilsemaks. Jalgade diameetrit tuleb silmas pidada lisade ostmisel, ehkki needki on reeglina universaalsed mõlemale jalale (sisaldavad adaptereid erinevas mõõdus jalgadele). Lisaks tuleb jälgida platvormi materjali, mis mõjutab selle kaalu ja transportimise mugavust. Alumiiniumist valmistatud platvormid kaaluvad 15–20 kg.

Uute platvormide hinnaklass jääb vahemikku 300–800 EUR. Kallimate platvormide komplektides on rohkem rakenduste ja tarvikute sahtleid, platvormid ise on valmistatud kergematest materjalidest ning mitmetel tootjatel on traditsioonilise porolooni asemel kasutusel geelistmed. Enda kogemusest lähtudes sobivad soodsamad platvormid alustavale õngitsejale väga hästi – põhimõttelisi eeliseid, mis püügi tulemuslikkust võiks mõjutada, kallimad platvormid ei oma.

Platvormi jalgade külge on võimalik kinnitada erinevaid lisasid, muutes kogu püügialuse kompaktseks ning tuues kõik vajaliku õngitseja käeulatusse. Ehkki erinevaid lisasid ja nende variatsioone on pea lõputult, sõltub nende kasutamine suuresti kalamehe eelistustest ja vajadustest. All on toodud mõned põhilised lisad, mis muudavad platvormilt õngitsemise oluliselt mugavamaks.

Abilaud kinnitatakse sõltuvalt püüdja käelisusest kas vasakule või paremale poole platvormi keskmise jala külge. Abilaual saab hoida konksusöötasid, peibutussööta, lipsupinaleid, kääre, loodimistinasid jm tarvikuid. Abilaudu on eri suuruses, reguleeritavate tugijalgadega või ilma ning vihma-, tuule- ja päikesevarjuga. Tugijalgadega abilaua üles seadmisele kulub rohkem aega, ent sinna on võimalik mahutada rohkem ning raskemaid asju.

Söödaämbrite hoidja. Tegu on platvormi jala külge kinnitavate rõngastega, mille sisse istuvad söödaämbrid või veeämber käte loputamiseks. Võimalik paigaldada nii eesmise või tagumise jala külge.

Varuritvade hoidja paigaldatakse ca 50 cm pikkuse vahelüli otsa, mis omakorda fikseeritakse tagumise jala külge. Ridvahoidjaid on erineva mahutavusega (4–12 ritva).

Sumbakinnitus. Kiirühendusega sumbakinnitus käib esimese jala külge ning selle osta kinnitatakse omakorda sump. Platvormi jala külge ühendatud sumpa saab väga mugavalt kala panna.

Ridvatugi aitab ritva toestada tuulistes oludes või ka püügil vooluveekogus, kus rakendust mängitatakse aeglaselt allavoolu lastes. Ridvatoe pealt libistamine annab rakenduse üle parema kontrolli. Fikseeritud ridvatugesid saab paigaldada esimese ja keskmise jala külge. Ridva saab panna ridvahoidjasse, kui soovitakse rakendust võimalikult stabiilsena hoida või ka näiteks söötmise ajaks.

Kahvad ja sumbad

Suuremad kalad tõstetakse välja kahvaga. Muidugi võib kasutada ka jämedaid tamiile ja kala n-ö jõuga kätte venitada, ent sellisel juhul on alati suurem risk, et kala otsast kukub. Samuti võib kala konksusööda jämedama tamiili tõttu ära põlata.

Kahvavarre pikkus võiks olla 4–5 m, mis võimaldab kalani ulatuda ka kõrgema kalda korral. Lisaks on pikemat vart hea kasutada püügipaiga ettevalmistamisel veetaimede niitmiseks, et hiljem tekiks vähem probleeme rakenduse kaldataimestikku takerdumisega. Niitmiseks müüakse väikeseid spetsvikateid, mida annab kahvavarre otsa keerata.

Kahvavõrgu silmasuurus tuleb valida selline, et rakenduse tinad ja konksud sellesse kinni ei jääks. Samuti võiks jälgida kahvapea suurust – näiteks Emajõel, kus püütakse suuremaid latikaid, võiks kahvapea olla suurema diameetri ja sügavama võrkkotiga.

Sumba soovituslik pikkus võiks olla 3,5 m ja sumba läbimõõt 0,5 m, mis võimaldab kaladel sumbas vabalt ringi ujuda. Kahva ja sumba võrgu materjaliks võiks olla pehme kumm, mis kalade soomust ja limakihti ei kahjusta.

Tarvikud sööda valmistamiseks

Mugavaks sööda ettevalmistamiseks on vaja kahte ämbrit ja sõela. Esimeses ämbris sööt niisutatakse ja kui see on saanud piisavalt kaua n-ö tõmmata, sõelutakse sööt teise ämbrisse. Sõelumise käigus vabanetakse klompidest ning tulemuseks on ühtlane söödamass. Klombid suurendavad oluliselt sööda toiteväärtust (kalad võivad suurematest klompidest kõhu kiiremini täis süüa), samuti võivad tähelepanu konksusöödalt hajutada. Tühjendatud söödaämbris saab sõeluda ja vajadusel niisutada mulla. Kui muld ja sööt on niisutatud eraldi, tuleb nad ühtlasemaks segunemiseks osade kaupa kokku segada.

Lisavarustusena võib sööda segamiseks kasutada akudrelli otsa kinnitatud visplit. Sel juhul võib mulla ka ühes osas söödale valada ning drelli abil ühtlaseks massiks segada. Lisaämbrite olemasolul saab valmistada ette erinevaid söötasid – näiteks saab jagada põhisööda pooleks, lisades eelsöötmiseks mõeldud osale elusat komponenti (kärbsetõuku, sääsevastset) väheses koguses, võistluste ajal pealesöötmiseks mõeldud osale aga rohkem.

Optimaalne ämbrikomplekt võiks sisaldada 25- ja 17-liitrist ämbrit koos kaantega, et kaitsta sööta kuivamine või ka vihma eest. Kuna maksimaalne lubatud söödakogus on võistlusreeglite järgi 20 liitrit, sobib 25-liitrine ämber ka söödakontrollil sööda ettenäitamiseks. 17-liitrine ämber aga sobib hästi vaheämbriks sööda ümber valamisel või nt mulla sõelumiseks. Lisaks on mugav omada üht 5-liitrist ämbrit, mis sobib platvormi külge kinnitatud ämbrihoidjasse ja kust saab platvormilt lahkumata võtta võistluste ajal pealesöötmiseks peibutussööta.

Ämbrite juures on oluline jälgida, et need oleks valmistatud toiduplastikust, mis välistab tehislike lõhnade kandumise söödale. Viimane võib olla probleem nt ehituspoes müüdavate tööstusplastikust valmistatud ämbrite puhul. Sööta on mugavam segada, kui ämber on kergelt koonilise kujuga (s.t mitte sirgete seintega). Koonilised seinad ennetavad halvasti segunenud söödamassi jäämist ämbri põhja.

Sõelade puhul on oluline silmasuurus, mis määrab niisutatud söödamassi osiste (klompide) suuruse. Samuti tuleb sõela valikul arvestada kuivsööda osiste suurust. Näiteks suuremale kalale mõeldud sööt võib sisaldada terveid kanepiseemneid või muid suuremaid komponente, mis väikesest sõelast läbi ei lähe. Mõnikord, kui on teada veekogul toimiv sööt, aga on soov teadlikult sööda toitainelist väärtust vähendada (näiteks varakevadel või sügisel vete jahenedes), on hea peenema sõelaga kuivast söödast suuremad komponendid eemaldada. Lisaks tuleb silmas pidada, et niiskema ja kleepuvama söödamassi (nt jõesööt) läbi peenema sõela sõelumine on oluliselt ajamahukam. Seega võiks lähtuda reeglist, et mida rammusam ja niiskem sööt, seda suuremat sõela võiks kasutada. Ja ka vastupidi – väikese särje sööta madalatele püügiveekogudele võiks sõeluda peenema sõelaga. Peenemast sõelast läbi lastud sööt laguneb kiiremini ja on seeläbi aktiivsem, võimaldades püüda ka rohuse või mudase põhjaga veekogudest. Laias laastus võiks sõela valides lähtuda reeglist, et silmasuurus 2×2 mm on peenematele söötadele ja 5×5 mm jämedama fraktsiooniga söötadele. Silmasuurust 3,5×3,5 mm loetakse universaalseks.

Lisaks erinevale silmasuurusele on sõelasid erineva ehitusega, nt nõgusad sõelad ja kõrgema plastikust äärega lamedapõhjalised sõelad. Viimastele saab korraga valada suurema koguse sööta väiksemate kadudega (sööt ei pudise üle ääre),  muutes nii sõelumise kiiremaks. Sõela diameeter peaks vastama kasutatava ämbri ülemise ääre diameetrile, et sõel istuks ämbril tihedalt ega hakkaks loksuma. Viimane muudab sõelumise ebamugavaks.

Õngitsemisvõistlustega saab algust teha ka omamata hunnikutes varustust. Samas pakub õngitsemine lõputult võimalusi enese arendamiseks ning paremaks õngitsejaks saamisel. EÕL 2023. aasta võistlussarja esimene etapp toimub 06.–07. mail Raudna jõel, kuhu on oodatud kiibitsema või osalema kõik huvilised. Lisainfot leiab EÕL-i Facebooki lehelt.

JÄRVAMAA 2023. AASTA LAHTISED SEERIAVÕISTLUSED ÕNGITSEMISES

I etapp 27.05 „Paide Särg“ Paide tehisjärvel
II etapp 08.07 õngitsemisvõistlus Väätsa paisjärve saarel
III etapp 29.07 „Väinjärve Vidras“ Väinjärvel
IV etapp 26.08 õngitsemisvõistlus Järva-Jaani tehisjärvel
Kolm võistlusklassi – mehed, naised ja noored (kuni 17 a).
Püüda tohib korraga ühe lihtkäsi- või käsiõngega.
Etappide paremusjärjestus selgub kogukaalu põhjal. Võistlusklasside
kolme parimat autasustatakse medali ja meenega.
Osavõtumaks kõigil etappidel on 5 eurot, noortel 2 eurot.
Koostööpartnerid: Salmo ja landimeister Rando Tuisk.
Lis ainfo: Valeri Sirotin, tel 55 525 770.