Lugeja küsib

Lugejate küsimustele vastavad Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud.

Viimastel aastatel ajal on muutunud popiks kõiksuguste rajakaamerate metsa ja jõgede äärde paigaldamine, et jälgida nii loomade kui inimeste tegevust. Osad kaamerate paigaldajad on avalikult välja öelnud, et tahavad näha, kes jõe ääres liiguvad, teised, isehakanud „kalakaitsjad“ jällegi põhjendavad kaamerat röövpüüdjate avastamise vajaduse või sügisese kudealade valvega. Mina kalamehena, seenelisena ning niisama looduses liikujana samas ei soovi, et mind sel moel minu teadmata jälgitakse ning minu liikumisi salvestatakse. Seoses sellega on mul hulk küsimusi.

Millised seadused sellist jälgimistegevust reguleerivad? Kas kaamera paigaldajal peab selleks olema mingi luba, nt politseilt? Kas kõigile liikumiseks avatud jõe kallasrada või riigimets on avalik koht? Kas avalikus kohas teiste inimeste eraalgatuslik jälgimine antud kontekstis on seadusega lubatud? Kas paigaldatud kaamerast tuleb inimesi teavitada nt vastavate siltidega? Kui ma leian riigimetsast jõekaldalt tähistamata rajakaamera, kas politsei võib selle minu nõudmisel maha võtta?

Täpsemat infot antud teema kohta saab Andmekaitse Inspektsioonist. Kaamerate kasutamiseks on välja töötatud vastav juhend, millega on võimalik tutvuda Andmekaitse Inspektsiooni kodulehel (https://www.aki.ee/sites/default/files/dokumendid/kaamerate_juhend_10.11.2021.pdf). Kuna lugeja kiri sisaldab mitmeid küsimusi, on ilmselt mõistlik vastata neile kõigile ükshaaval.

Millised seadused sellist jälgimistegevust reguleerivad?

Kaamerate kasutamisega (isikuandmete töötlemine) riivatakse isiku põhiseaduse §-s 26 sätestatud õigust eraelu puutumatusele ja §-s 19 sätestatud enesemääramisõigust. Kaameraid tuleb kasutada nii, et see oleks kooskõlas isikuandmete kaitse nõuetega. Kaamerate kasutamist reguleerivad eelkõige Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmäärus (edaspidi IKÜM) ja isikuandmete töötlemist süütegude menetlemisel ning karistuse täideviimisel reguleerib 15. jaanuaril 2019 kehtima hakanud isikuandmete kaitse seaduse (edaspidi IKS) 4. peatükk.

Kas kaamera paigaldajal peab selleks olema mingi luba, nt politseilt?

Politsei luba paigaldamiseks ei pea olema, kuid kaamera paigaldaja peab arvestama, et IKÜM-i artikli 5 lõike 1 punkti a kohaselt peab isikuandmete töötlemine olema seaduslik, mis tähendab, et igaks isikuandmetega tehtud toiminguks (sh jälgimiseks avalikus kohas) peab olema mõni IKÜM artikkel 6 lõikes 1 loetletud õiguslikest alustest:

• inimese nõusolek;

• inimesega sõlmitud lepingu täitmine;

• andmetöötleja seadusjärgse kohustuse täitmine (juriidiline kohustus) – kohustus on sätestatud õigusaktis;

• mõne inimese eluliste huvide kaitse (vaid siis, kui ühelgi teisel õiguslikul alusel pole töötlemine ilmselgelt võimalik);

• avaliku võimu või avaliku ülesande täitmine (andmete töötlemine on ettenähtud õigusaktiga);

• andmetöötleja õigustatud huvi.

Kas kõigile liikumiseks avatud jõe kallasrada või riigimets on avalik koht?

Avaliku koha mõiste on defineeritud korrakaitseseaduse §-s 54 – avalik koht on määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Avalikuks kohaks on ka kasutamiseks avatud metsaalad, mis tähendab, et riigimets on avalik koht. Kallasrada võib olla nii era- kui avalik ruum. Näiteks võib erakinnistule paigaldatud valvekaamerate vaatevälja jääda ka samale kinnistule jääv kallasrada. Sellisel juhul peaks kaamera resolutsioon ja seadistus olema selline, et ei võimalda kallasrajal vaatevälja jäävate inimeste tuvastamist.

Kas avalikus kohas teiste inimeste eraalgatuslik jälgimine antud kontekstis on seadusega lubatud?

Andmetöötluse õigusliku aluse olemasolu tõendamise kohustus lasub andmetöötlejal. Kaamera paigaldamine ja jälgimine peab olema seotud eelnimetatud õiguslike alustega. Viimase nimetatud aluse – õigustatud huvi aluseks – ei saa olla lihtsalt huvi, vaid üksnes õigustatud huvi (näiteks isikute või vara kaitse eesmärgil). Korrakaitseorgani ülesanded ja õigused on reguleeritud eriseadusega, sealhulgas ka kaamerate kasutamine. Ehk siis riigi ja kohaliku omavalitsuse poolt tehtud jälgimine avalikus kohas peab tulenema seadusest. Korrakaitseseaduse §572 annab näiteks kohalikele omavalitsustele õiguse kasutada oma ülesannete täitmisel avaliku korra tagamisel ka kaameraid (jälgimisseadmestikke). Eeltoodu puudutab peamiselt siiski asulaid või linnu, kuid ei saa välistada, et ka metsaalal võib tekkida vajadus kaamerate kasutamise järgi.

Kas paigaldatud kaamerast tuleb inimesi teavitada nt vastavate siltidega?

IKÜM artikkel 13 sätestab, et vastutav töötleja teeb isikuandmete saamise ajal inimesele teatavaks kogu artiklis 13 ettenähtud teabe. Teavitussildil tuleks esitada kõige olulisem teave: töötlemise eesmärk, õiguslik alus, vastutava töötleja nimi ja kontaktandmed ning info, kus saab tutvuda andmekaitsetingimustega.

Kui ma leian riigimetsast jõekaldalt tähistamata rajakaamera, kas politsei võib selle minu nõudmisel maha võtta?

Kui märgatakse kaamerat, mille paigaldamise õiguslikus aluses on kahtlusi või on eeldatavasti rikutud kaamerast teavitamise korda, võib vastava teatega pöörduda Andmekaitse inspektsiooni.

Eesti mereturismi ja kalanduse arendamisel on olnud oluliseks suunaks Eesti ranniku katmine sadamate võrgustikuga, mis oleks kõigile huvilistele kasutamiseks. Pole kahtlustki, et iga uue sadama avamine on olnud pidupäevaks mereturistidele, -matkajatele ja kalastajatele. Ja õnneks on sadamaid ehitatud ja renoveeritud viimastel aastakümnetel päris palju. Paraku ei ole jätkunud rõõmu kauaks, kuna erasadamaid suletakse järjepanu avalikkusele ja seda vaatamata sellele, et ehitus- või renoveerimistoetuse taotlemisel lubati igati mereturismi arendada. Taolisi sadamate sulgemisi võimaldab ka Euroopa Liidu toetuste seadusandlus. Pärast seda, kui maksumaksja kopsakas eurotoetus on kätte saadud ja sadam renoveeritud või ehitatud, on kohustus sadamat kõigile avatuna hoida ainult viis aastat. See on loonud olukorra, kus tähtaja möödumisel erasadamad avalikkusele järjest suletakse.

Minu enda kogemus on Koguva sadamaga, kui paati ei saanudki vette lasta ja öeldi selgelt välja, et mereturiste siia enam ei oodata. Samas kiideldi renoveeritud Koguva sadama avamisel, kuidas mereturismi arendatakse ja kutsuti kõiki kurssi Koguva sadamale võtma. Kusjuures sadama arendajad pälvisid ajakirjalt Paat „Eesti meresõidu aasta meheteo“ tiitli.

Teiste kalameeste kogemustest selgub samuti, et taolisi sadamate sulgemisi on toimunud üle Eesti. Seetõttu saame käesoleval ajal paraku rääkida mitte Eesti avalikult kasutatavate sadamate arendamisest, vaid taandarengust ja seda maksumaksja raha eest. Siinkohal minu küsimus – kas Eesti vastavad ametkonnad on erasadamate sulgemise probleemiga kursis ja kas on meetmeid, mis oleks abiks tekkinud olukorra lahendamisel?

Eestis on ca 235 sadamat, millest enamik on erasadamad. Sadamate renoveerimiseks on antud erinevaid toetuseid ning sõltuvalt toetuse tingimustest on seatud ka erinevaid piiranguid, muuhulgas ka tekstis mainitud ajaline piirang, mil sadam peab olema avatud ka muudele huvilistele. Kui toetuse saamisega kaasas käinud tingimused on täidetud, siis ei saa riik dikteerida, milline erasadam võtab mereturiste vastu ja milline mitte.

Hetkel oleme planeerimas uut väiksesadamate arengukontseptsiooni ning ka terviklikku väiksesadamate ärimudelite analüüsi, et tulevikus taristusse tehtavaid investeeringuid täpsemalt suunata, muuhulgas arvestada kogukondlikke vajadusi ning regionaalset aspekti. Väikesadamate arengukontseptsiooni arutelud ja kaasamised algavad käesoleval aastal.

Alates 2023. aasta 1. septembrist on keelatud kalastuskaardi alla käivates lõhejõgedes püüda kala kella seitsmest õhtul kuni kella seitsmeni hommikul. Selline piirang on väidetavalt vajalik seetõttu, et öisel ajal ei häiritaks võimsate taskulampidega kudepesade ümbruses toimetavaid kalu.

Küsin, kas nimetatud kellaajaline piirang kehtib kõigile püügiviisidele ja ka sellistel lõikudel, kus lõhe ega meriforell iial kudenud ei ole ja kus puuduvad isegi vastavad tingimused? Kui ma tahan näiteks Pärnu jõe alamjooksul fiidri või tonkaga latikat või lutsu püüda, siis kas see on nimetatud ajal keelatud? Kas piirang puudutab ka nt fiiderdamist Jägala jõe päris alamjooksul, kus põhiliselt püütakse nn valget kala? Või õhtust lõhe-, ahvena- või kohapüüki Narva jõel? Kas see piirang jääbki 1. septembrist alates kehtima või on tegemist siiski tähtajalise piiranguga? Ja kas EKS-i kalakaitsjad (või ka suvalised isehakanud „kalakaitsjad“) tohivad pimedal ajal jõe ääres endiselt taskulambiga liikuda ja jõge valgustada?

Seatud piirang on tõesti vajalik eeskätt seetõttu, et võimalikult vähe häiritaks kudepesade ümber toimetavaid kalu, aga samuti ka seetõttu, et teatud hulk kalastajaid on orienteerunud just öisele lõhepüügile, kuna siis on taskulambi abil oluliselt lihtsam püütava kala asukohta tuvastada. Kui lähtuda eetilisest sportlikust kalapüügist, siis meie hinnangul see sinna kategooriasse kindlasti enam ei kuulu, mistõttu oli sellise piirangu seadmine vajalik.

Täpsustame, et piirang kehtib ainult harrastuskalastajatele mõeldud püügivõimaluste määruse (Ajutised püügikitsendused, püügiõiguse tasu ja püügivahendite piirarv harrastuskalapüügil 2023. aastal) paragrahv 8 lõikes 3 nimetatud lõhe- ja meriforellipüügiks avatud veekogudes, milleks on Purtse, Selja, Pirita, Vääna, Loobu, Narva, Jägala ja Pühajõgi. Piirang ei puuduta nimetatud veekogusid terves ulatuses, vaid ainult neid lõike, kuhu antakse kalastuskaarte. Teistele veekogudele ja lõikudele antud piirang ei laiene, mis tähendab, et nt Pärnu jõest võib sügisel lutsu püüda olenemata kellaajast.

Kuna püügivõimaluste määrus kehtestatakse igaks kalendriaastaks, puudutab keeld peamiselt sügist (alates 1. septembrist). See tähendab, et Jägala jõe lõigul, mis jääb Linnamäe paisust suudmeni, võib kevadel sarnaselt Pärnu jõele olenemata kellaajast püüda nii söödatopsi kui ka teiste lubatud püügimeetoditega, kuid sügisel võib seda teha ainult lubatud ajavahemikul. Igaks juhuks mainime, et sel lõigul pole vaja söödatopsiga püügil kalastuskaarti osta, sest kalastuskaardi ostmine puudutab ainult kalapüüki spinningu ja lendõngega.

Narva jõe alal, mis jääb raudteesillast suudmeni, on tingimused sarnased nimetatud Jägala jõe lõiguga, kus tuleb arvestada sellega, et kalapüük tonkaga on sügisel lubatud ilma kalastuskaarti ostmata, kuid kui tahta püüda spinninguga ahvenat või koha, tuleb selleks puhuks osta sama kalastuskaart, mis kehtib lõhe- ja meriforellipüügiks. Lisaks ei kehti Jägala ja Narva jõel üldist kuderahu perioodi, mis teistel kalastuskaardialustel lõhe ja meriforelli veekogudel on 20. oktoobrist 30. novembrini.

Kolmandaks erandiks on Pirita jõgi. Jõelõigul, mis jääb Vaskjala paisust suudmeni, on samuti lubatud sügisel tonkaga kala püüda nagu ka Jägala ja Narva jõel, kuid 20. oktoobrist 30. novembrini ei tohi Veneküla raudteesillast kuni Lükati sillani jääval veealal harrastuskalapüügivahenditega kala püüda. Nimetatud piirang on samuti seatud üldist kuderahu silmas pidades.

Seatud piirang puudutab vaid kalapüüki ning see ei piira inimeste öist liikumist jõgede kallastel. Kui kellelgi on ikka väga tungiv soov öösel kalu vaadata või jõge valgustada, siis seda ei ole keelatud teha. Järelevalveametnikega koostööd tegevad vabatahtlikud kalakaitsjad kalu veekogu ääres niisama naljapärast valgustamas ei käi.

Küsimus keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonnale. Eestis on säga II kaitsekategooria liik. Kas keegi võiks põhjendada, miks Eestis seda kalaliiki nii kõrge kaitsekategooria tasemel kaitstakse. Tegemist on ju kalaga, kes on Euroopas väga laialt levinud ega ole kuidagi ohustatud.

Eestis üheks liigi kaitse alla võtmise eelduseks on, et liik on haruldane või ohustatud. Looduskaitseseaduse kohaselt kuuluvad II kaitsekategooriasse liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb liigse kasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel, samuti liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite tõttu sattuda hävimisohtu.

Säga on levinud Lääne-, Kesk- ja Ida-Euroopas, Eestis on liik leviku põhjapiiril. Idas ulatub looduslik levila Aasias Araali mereni. Säga on Eestis vähearvukas liik, keda tabatakse kõige sagedamini Peipsi järve ja Emajõe alamjooksu piirkonnas. Üksikuid teateid püükidest on ka rannikumerre suubuvatest jõgedest ja/või nende suudmete lähistelt (Pärnu, Kasari, Narva).

Üks elurikkuse säilitamise olulisimaid teaduslikke aluseid on liigi (või liigisisese taksoni) väljasuremisriski ehk ohustatuse hindamine. Ohustatud liikide kohta peetakse arvestust Punases nimestikus (varem Punane raamat). Säga on riikliku Punase nimestiku hinnangu järgi ohualdis liik, keda ohustab peamiselt veekogude kvaliteedi halvenemine. Ohualtid liigid kuuluvad ohustatud liikide hulka ja soodsa seisundi kategooriasse jõudmiseks ning liigi kaitse alt välja arvamiseks peab liigil Eestis minema oluliselt paremini.

Liigikaitse eesmärk on kindlustada, et kõigi meil elavate tavapäraste ja Eestile iseloomulike liikide asurkonnad on elujõulised. Sealhulgas on oluline meeles pidada, et ka liikide osas, millel läheb Euroopas hästi, on Eestil kohustus tagada nende liikide säilimine meie ökosüsteemides ning ära hoida nende väljasuremine.

Hetkel on töös kaitsekategooriate ülevaatamine, see on Eesti mõistes liigikaitseliste prioriteetide seadmine Eesti–Šveitsi programmi rahastuse toel. Kategooriate muutmine peab olema põhjendatud ja lähenemine teaduspõhine, sh arvestades nii võetud kohustusi kui ka liigikaitselisi tegureid (populatsiooni elujõulisus, ohustatus jne).

Segane olukord või seadusküsimus, millest ise aru ei saa? Saada probleemi lühike kirjeldus Kalastajale (ajakiri@kalastaja.ee) ja proovime asjast üheskoos sotti saada!