Linaskipüügist palavatel suvekuudel

Pole paremat aega linaski õngitsemiseks kui suvi. Selle aasta erakordselt kuuma juuli kalaretked viisid mind uutele Kesk-Eesti veekogudele ning alljärgnevalt jagan nende püükide käigus saadud kogemusi ka Kalastaja lugejatega.

Varustus

Linask on üks ägedaimat vastupanu osutavaid kalaliike meie veekogudes, sestap on tema püük kõige efektiivsem ja adrenaliinirikkam vaieldamatult lihtkäsiõngega. See ka minu lemmik-püügiriist. Lihtkäsiõngedest saavad mul kõige enam tööd Salmo Diamond ning Elite-seeria mudelid. Kuna püük käib tavaliselt väga lähedalt (s.t puudub vajadus rulliõnge järele) , kasutan põhiliselt kuue- ja seitsmemeetriseid ritvu. Linaskipüük lihtkäsiõngega on kõige vahetum ja nimetatud ritvadega on selle jõulise kala õngitsemine ja väsitamine puhas nauding.

Rakenduse pealiini osas pole mõtet ülemäära peenutseda, aga pole mõtet kasutada ka nii jämedat, millega on võimalik linaskit kerge vaevaga välja vintsida. Minu põhimõte on, et püügist peab rõõmu tundma ja andma ka kalale võimaluse, sestap kasutan pealiiniks 0,223 mm-st Salmo Tournamenti ja lipsuna 0,18 mm-st Prestoni Accu Powerit.

Ujukitest eelistan linaskipüügil pikliku keha ning eemaldatava antenniga mudeleid, nende juures on ööpüügile jäädes väga lihtne antenni valguspulgaga asendada. Ujuki kandevõime sõltub ennekõike oludest (kui tugev on tuul, kas väikest kala on palju ja konksusööt peab kiiremini põhja vajuma jne), jäädes vahemikku 2–6 grammi. Ujukite tasakaalustamisel peab arvestama, et kuna püügil kasutatakse võrdlemisi rasket konksusööta, võiks ujuk võiks olla kergelt alaraskustatud. Konksu suurus tuleks valida vastavalt sellele, kui palju ja millist sööta on plaanis kasutada.

Püügikoha valik ja ettevalmistus

Sobiva püügikoha leidmine ning ettevalmistamine on minu kogemuste põhjal üks eduka linaskipüügi aluseid. Uuele ja enda jaoks võõrale veekogule linaskit õngitsema minnes võiks järgida järgnevaid nõuandeid.

Esmalt tuleks leida sobilik taimestikurikas veeala, mille sügavus jääb 0,8–1,5 m piiridesse. Kui on võimalik antud veekogul varem õhtuti eelluurel käia, maksab seda teha, sest see tasub end reeglina ära – linaski kohalolust annavad tunnistust veepinnale tõusvad tihedad mullide read. Vaikse ilmaga on need kenasti näha. Püügikoht maksab sättida sinna lähedale, kus linaski mulliridasid märgati, sest kala on alati lihtsam püüda sealt, kus ta juba olemas on.

Järgmise sammuna tuleks valitud paigas otsida taimestiku vahelt auke, nn aknaid, mida on võimalik kerge vaevaga niita ja puhastada. Mina puhastan enamasti paarimeetrise laiusega riba kuni kaldani, nii ei pea püügi ajal muretsema, et rakendus pidevalt kuhugi kinni jääb. Kuna linask on väga kõva võitleja, on lagedamas vees teda oluliselt lihtsam väsitada. Ka püügiplatsi põhja tõmban nööri otsa seotud rehaga liigsest taimestikust puhtamaks, kuna muidu kipub konks koos söödaga sinna püügi ajal takerduma ja õigest sügavusest püüdmine on väga raske. Seda kõike teen ma tavaliselt päev enne püüki.

Plats puhtaks niidetud, viskan kohe sisse ka veidi sööta. Selleks kasutan Mondial F-i odavama seeria peibutussööta koos Bolandi seemneseguga (hautatud kanep, mais, nisu). Viimast müüakse kilostes pakkides; kolmveerand pakki läheb ettesöötmiseks ja veerandi jätan järgmiseks päevaks, kui püüdma asun. Olen täheldanud, et püügiplatsi niitmine ja puhastamine päev enne püüki meelitavad samuti linaskit ja latikat kohale – arvatavasti tuleb põhjamudast nähtavale hulk söödavat kraami, mis toiduotsingul olevad kalad platsile kokku toob.

Püügiplatsi ettevalmistamist maksab võtta tõsiselt, siis on endal pärast mugavam püüda ja närvikulu taimestikku kinni jäänud rakenduste lahti sikutamistega minimaalne. See kehtib eriti just siis, kui on plaanis õngitseda ka öösel.

Kuna inimene on loomu poolest küllaltki laisk, otsib enamik õngemehi niisuguseid püügikohti, kus taimestikku niita ja põhja puhastada pole tarvis ning mille väljanägemine lubab oletada, et seal pidevalt püütakse. Mina hoian sellistest kohtadest alati eemale ja katsun leida puutumata püügikoha. Varasem praktika on näidanud, et kõige paremad saagid saab just uuelt püügiplatsilt. Kuna puudub teadmine, mis sööta ja kui suurtes kogustes teised mehed sisse on loopinud, võib vabalt juhtuda nii, et kalad ei söö kõike seda ära ja sooja veega läheb näiteks pärast püügi lõppu üle jäänud ning ühekorraga vette visatud pool ämbritäit maisikäkki või tanguputru seal lihtsaks hapuks. Selliseid kohti kalad pigem väldivad.

Peibutussööt

Kalastustarvete poodides on müügil väga erinevate maitsete ja lõhnadega spetsiaalselt linaskile mõeldud peibutussöötasid. Kui teisi püüdjaid kõrval pole ning konkurents puudub, toimib enamik neist vähemalt rahuldavalt, aga üldjuhul otsitakse ikkagi seda kõige paremat. Tüüpiline viga, mis tehakse, on see, et kasutatakse liialt jämeda fraktsiooniga peibutussööta, lisades sinna veel suure hulga konserveeritud maisi ja erinevaid teraviljaseemneid. Peibutussööda eesmärk on ikkagi kala söödaplatsile meelitamine ja seal kinnihoidmine. Liialt suurefraktsioonilist peibutussööta kasutades õgib linask end kiiresti täis ning kaotab konksusööda vastu huvi.

Nagu öeldud, õngitsesin ma sel suvel linaskit erinevatel veekogudel ning kõigist katsetatud variantidest toimis päev enne püüki tehtud eelsöötmiseks kõige paremini see, kui lisasin 2 kg-le Mondial F-i maisimaitselisele linaskisöödale 750 g Bolandi seemnesegu. Sellega söötes kujunes järgmisel päeval linaskipüük tavaliselt kõige saagikamaks.

Õngitsemisega alustasin päev pärast niitmist umbes kella seitsme paiku õhtul ja enamikel kordadel püüdsin hommikuni välja. Püügi ajal kasutasin juba kardinaalselt teist peibutussööta ja söötmise taktikat. Peibutussööda kogus, mis segatud sai, jäi kuivalt kolme kilo kanti ning sellest jätkus hommikuni välja. Kõvema põhjaga veekogudes lisasin alati ka kergemat Bolandi ballastainet ehk mulda, et kalad end puhtast söödast kohe täis ei sööks. Sellist varianti kasutades peab söödapallid veidi kõvemini kokku pressima, siis toimub nende lagunemine põhja jõudes aeglasemalt. Mudase põhjaga veekogudes ma mulda ei kasutanud ja pressisin söödapallid kokku väga kergelt, et need juba põhja vajumise ajal laguneda jõuaksid ning muda peale söödavaiba tekitaksid.

Püügi ajal oli minu lemmikuks söödasegu, milles segasin 1 kg Sensase 3000 Tanchest ja 1 kg 3000 Lake’i, lisades sellele 400 g Sensase meekoogi ja 450 g Coprah Melasse’i söödalisandit (mõlemat umbes pool pakki). Segu niisutamiseks kasutatud vette valasin ka pool pudelit (250 ml) Sensase meesiirupit. Kõnealuse söödaga püüdes viskas saagi sekka ka ilusaid kuldkokri ja latikaid.

Linaski peibutamiseks suviselt soojas vees toimivad minu hinnangul väga hästi ka teised magusad segud, näiteks vanilje-, maisi-, martsipani- ja karamellimaitselised söödad. Hiljem, kui aeg juba sügise poole, hakkavad jahenevas vees tööle ka ussimaitselised söödasegud. Minu kindel lemmik on meemaitseline peibutussööt – just sellega olen saanud oma kõige ilusamad saagid. Üks väike saladus kah – peibutussööda sees kasutage kindlasti surnud kärbsetõuke, see teeb imesid. Mina võtan tavaliselt püügile kaasa ca pool kilo tõuku, millest 400 g surman eelnevalt kuumas vees ja segan sööda sisse. Ülejäänud jäävad konksusöödaks.

Püügi taktika

Üks olulisemaid momente linaski õngitsemise juures on see, et konksusööt asuks täpselt põhja peal. Juba mõne sentimeetrine erinevus püügisügavuses võib anda märkimisväärselt erineva tulemuse. Püügipaiga sügavuse välja selgitamiseks tuleks kasutada konksule kinnitatavat loodimisraskust, mida on võimalik osta kalastustarvete kauplusest või valmistada ise.

Püügikohale jõudes tegelen esimese asjana peibutussöötmisega; alustuseks viskan sisse kaheksa suuremat söödapalli, mis moodustavad püügipaiga põhjale ca poolemeetrise raadiusega söödaplatsi. Et selgitada välja, mida linask eelistab, püüan kahe ridvaga ja kasutan erinevaid konksusöötasid. Sel suvel toimisid konksu otsas kõige paremini kärbsetõugu pundar ning võileib maisist ja kärbsetõukudest. Seevastu sõnnikuussi pole ma miskipärast kunagi tööle saanud, ehkki olen seda pea igal püügil proovinud.

Paari tunni pärast, nii umbes tund aega enne pimenemist, teen veel ühe lisasöötmise ja viskan vette neli-viis söödapalli. See taktika töötas sel suvel enamasti väga hästi ja esimene linaski võtt ei lasknud end kaua oodata. Esimesed linaskid saingi kätte juba õhtuhämaruses, siis aga järgnes paus. Paarilt veekogult õnnestus linaskit saada ka pimedas, aga pooltel püügiöödel kandsid selle eest, et igav ei hakkaks, hoolt latikad.

Tund aega enne valgenemist tegin viimase korraliku lisasöötmise, visates püügiplatsile taas kaheksa söödapalli. Enamasti oli just hommikune võtt kõige parem. Mõnes veekogus hakkas linask võtma kohe, kui väljas valgeks läks, aga valdav enamus võtte toimus umbes tund pärast valgenemist.

Konksu otsa haagitud linask tähendab alati möllu ning korralikus mõõdus kala väsitamine on ilmselt üks adrenaliinirikkamaid tegevusi. Tähtis on, et kalamees ei muutuks kannatamatuks ega hakkaks kala jõuga enda poole rebima. Ritva tuleb hoida mõõduka pinge all, suunates samal ajal linaskit sobivasse kohta, et teda kahva saada. Vahest õnnestub kalal ujutamise käigus ka taimedesse pugeda, siis võiks lasta liini natukeseks ajaks lõdvemaks, üldjuhul ujub linask sealt ise sealt. Teine nipp, mis taimedesse pugenud kala puhul peaaegu alati aitab, on liini pingul hoides vastu ritva koputamine – see paneb taimedes liikuma ka kõige kangekaelsema linaski.

Seitsmest kolm

Uusi kalakohti on alati huvitav avastada. Mina püüdsin sel suvel linaskit kokku seitsmel enda jaoks uuel veekogul, mille kohta oli varasemast teada, et seal linaskit esineb. Kolm neist osutusid vägagi ägedateks ning pakkusid vahvaid elamusi; neile lähen kindlasti linaskile ka järgnevatel aastatel. Neli veekogu aga jätsid pigem kesise või isegi väga kesise mulje, kuna olid paksult täis väikest kala, mis ei lasknud korralikult linaskipüügile keskenduda. Tõsi, nende puhul võis olla ka see võimalus, et püügikoha valik ei olnud päris õnnestunud. Selline see kalapüük kord juba on!

Ahjaa – linaskipüügi käigus uuendasin sel suvel ka oma kuldkogre rekordit, milleks on nüüd 1,62 kg.

Mis on palaval suvel teisiti

– Kuumade ilmadega, nagu nad südasuvel valdavalt olid, on päevane püük kuumuse ja parmude tõttu paras piin. Seetõttu oli mõistlik keskenduda õhtusele, öisele ja varahommikusele püügile, kui väljas oli jahedam. Ka kala oli suure kuumaga päevasel ajal õige passiivne.