Larvad, sügisesed ahventoojad

Sügis on ahvenapüügi aeg. Seekord vaatame, mis söödad on larvad ja kuidas neid ahvenate microjigitamisel kõige efektiivsemalt kasutada.

Mis need on

Larvad imiteerivad kiilivastseid ja kuna viimased on ena-mikes veekogudes ahvenate menüüs regulaarselt esinda-tud, on nad triibudele toiduobjektidena igapäevaselt tuttavad. Meie kalameeste seas on kiilivastsete imitatsioonid saanud kõnekeeles üldnimetuse „larva“ Fanatiku sama-nimelise tootesarja järgi, aga analoogsed söödad on olemas ka mitmete teiste tootjate kaubavalikus. Ilmselt sai määravaks see, et Fanatiku Larva oli esimene sedasorti sööt, mis meil müügile tuli ja mida kalamehed kasutama hakkasid.

Eesti kalastustarvete kaupluste lettidele ilmusid larvad juba õige mitmeid aastaid tagasi, aga uueks peavooluks need microjigi maailmas ei kujunenud. Põhjus on minu arvates see, et larvad on passiivsed söödad, s.t niisugune omamäng, nagu kalamehed silikoonvõdikute juures on harjunud nägema, neil puudub. Kogu liikumine antakse söödale ridvaotsaga nõksutades. Omamängu puudumine aga tekitab ebakindlust ja kõhklusi ning paneb paljud kalamehed eelistama pigem traditsioonilisi sirpsabasid või kalakujulisi võdikuid.

Meie kauplustes on saadaval põhiliselt Fanatiku (mudeli nimeks Larva), Lucky Johni (Nayada), Perchiku (Babka) ja Akara (Insect) kiilivastseid imiteerivad söödad. Olen püüdnud ka eksklusiivse kodumaise käsitööga – need toimisid väga hästi, ent lagunesid kiiresti, sest materjal oli ülipehme. Nimetatutest kõige laiem värvivalik on vast Fanatikul, aga põhilised toimivad värvid on olemas ka teistel tootjatel.

Sarnaselt ülejäänud jigidele on ka larvasid n-ö söödavaid ja tavalisi. Enamus ahvenapüüdjaid eelistab söödavaid, sest lisaks aroomile ja maitsele on need ka pehmemast materjalist. Samas on olukordi, kui õigustatud on just jäigem ja vastupidavam sööt. Sellest aga veidi  allpool.

Suurused

Kõige väiksemad larvad, mida meie poodides müüakse, on 1,6-tollised (4,06 cm), kõige suuremad 4,5-tollised (11,43 cm). Sinna vahele mahuvad 2-, 2,5-, 3-, 3,5- ja 4-tollised mudelid. Ahvenapüügil kasutatakse enim ilmselt 2-tolliseid, aga see sõltub kala aktiivsusest, suurusest ja hulgast. Näiteks detsembris külma veega võib 2,5- või 3-tolline mudel anda sisemaa jõgedel märkimisväärselt paremaid tulemusi kui väiksemad suurused.

Materjal

Nagu silikoonvõdikute puhul üldiselt, nii on ka larvade valmistamiseks kasutatud materjal eri tootjatel erineva jäikusega. On ülipehmeid mudeleid, mille mobiilsus vees on väga hea, ja on parajalt kangeid, mis tulevad läbi vee nagu puupulgad. Pehmed larvad võivad otsapidi näppude vahele võttes juba omaenese raskuse all läbi koolduda, jäigad aga on katsudes vähem elastsed ja üldse tihkemad. Kui tavaliste jigide puhul maksab üldiselt eelistada pehmemaid, sest need mängivad paremini, siis larvade puhul, millel omamäng puudub, asjad nii ühesed ei ole. Materjali jäikus võib teatavates tingimustes olla nii positiivne kui negatiivne omadus.

Pehmest materjalist larvad on parimad oludes, kui kala võtab pika mokaga ning tahab meelitamist. Siis on kõiksugused liikuvad sabahargid, võdisevad jalad, pehme kere jne omal kohal ning need elemendid provotseerivad kala haarama. Jäigast materjalist larvasid aga võiks eelistada olukorras, kus ahvenaparv on juba leili aetud ning triibud haaravad sööta ahnelt (näiteks varasügisesel Lämmijärvel ja Peipsil või ka suursaarte meresadamates). Niisugustes oludes lõhutakse ülipehmed larvad hetkega ära ja arvestatav osa püügiajast kulub nende vahetamisele. Jäigemast materjalist larvad peavad niisugusele rapsimisele kordades paremini vastu, samas toimivad pöördesse aetud kalaparve peal püüdes sama hästi kui pehmed. Seetõttu ei maksa jäiku larvasid nende kangevõitu kere ja vähem mobiilsete elementide tõttu peljata, neid tuleb lihtsalt õigel ajal kasutada.

Varustusest

Mingeid erinõudeid varustusele larvadega püük ei sea. Enamike rakenduste puhul sobib suvaline microjigiga püügiks kasutatav varustus, pika lipsuga rakenduse ja Peipsi rakenduse korral (tina ja sööt või söödad on viidud lahku) on aga võimalik kasutada ka pikemaid ja jäigemaid haugiritvu.

Siiski peab märkima, et kuna larvadel puudub omamäng ja neid tuleb parimate tulemuste saavutamiseks ise mängitada, on sobilikumad kerged, jäigemad ja lühemat sorti microjigiridvad. Eriti puudutab see hilissügisest püüki Jig rig’iga – väga pehme ridvaga on rakendust raske niimoodi mängitada, et see põhjal liialt hüplema ei hakkaks. Sama kehtib pikkade (2,4 m ja enam) ritvade kohta, millega kipub kannatama ka tundlikkus.

Rakendamine

Larvad on kasutatavad ena-mike jigirakendustega. Levinuimad rakendusskeemid on tšeburaškarakendus, pika lipsuga rakendus ning Jig rig, aga võimalik on kasutada ka muid rakendusskeeme (nt Peipsi rakendus, klassikaline dropshot, Texase rakendus jne).

Larvade konksule kinnitamiseks on kaks võimalust. Enamasti aetakse larva konksule nagu tavaline jigi, s.t konksuteravik viiakse sööda ninamikust sisse ja tuuakse parajal kaugusel (sõltuvalt konksusääre pikkusest) kerest välja. Oluline on jälgida, et sööt jääks konksule loomulikus asendis, s.t sirgelt, sest viltust, kõverat või küürakat larvat võtab ahven palju kehvemini.

Vähem kasutatakse söödastamisviisi, mille korral pistetakse konks larva ninamikust lihtsalt läbi ja jäetaksegi niimoodi rippuma. Selle eeliseks on kiirus sööda vahetamisel või asendamisel (kui ahvenaparv on leili aetud, tuleb tegutseda nii kiiresti kui võimalik), samuti suurem mobiilsus teatavate mängitamisviiside korral, puuduseks aga suur söödakulu, sest ahvenad kipuvad selliselt rakendatud jigi konksu otsast lihtsalt ära napsama. Ninamikust söödastamist kasutatakse ka püügil dropshot-rakendusega.

Mängitamine ja püük

Kuna enamikel larvadel omamäng puudub, antakse neile kogu liikumine ja mäng kalamehe poolt kas siis ridvaotsaga nõksutades või mõnel muul moel. Mängitamine on larvadega püügi juures oluline moment, ilma selleta on tulemused kohe palju kehvemad ja söödas pettumine kerge tekkima. Põhiliselt kasutatakse kahte mängitamisviisi.

Pausidega (astmeline) kerimine. Seda võib kasutada nii tšeburaškarakenduse kui ka pika lipsuga rakenduse korral. Püük näeb välja nagu jigipüük ikka – sooritatakse heide, lastakse raskusel põhja vajuda, seejärel tehakse rullivändaga üks või kaks pööret ja 1–3 sekundi pikkune paus, mille ajal rakendus uuesti põhja vajub. Tavaliselt võtab kala pausi (langemise) ajal.

Mööda põhja nõksutamine. Põhiline mängitamisviis Jig rig’i kasutades. Sööta nõksutatakse enda poole 2–5 cm pikkuste tõmmetega, tehes vahele ka pause. Nõksutamist võib kombineerida lohistamise, üksikute pikemate tõmmete ja astmelise kerimisega. Mängitamisviis eeldab puhta kõvema põhja olemasolu püügipaigas.

Hea võtuga päeval ja ka oludes, kui kala on all palju, pole suurt vahet, mida otsa panna – kõik võetakse ära. Larvade parimad omadused tulevad aga välja siis, kui kala võtt on kehvemapoolne ja tujutsev. Sisemaa jõgedel võib larva oskusliku kasutamise korral osutuda kehva või ka olematu võtuga päeva päästjaks – kui teised jigid kala ei too, siis larvadega toksib mingi koguse ikka välja.

Ahvenapüügil tuleb arvestada, et larvasid kulub üsna palju, eriti veel kohtades, kus kala on massiliselt all (näiteks Lämmijärvel, Peipsil või meresadamates). Ühe larvaga saab püüda keskmiselt nii paarkümmend ahvenat (pehmetega vähem), selleks ajaks rebitakse konksuauk suureks ning sööt ei püsi enam konksul soovitud asendis. Sageli hammustatakse ka kere tagumine osa lihtsalt küljest ära.

Värvidest

Paari sõnaga ka värvidest. Ahven võib ühel päeval olla värvide osas vägagi valiv, ent järgmisel päeval võtta peaaegu kõike. Soojas ja suviselt sogasemas vees kasutatakse nii erksaid ärritusvärvinguid kui ka pastelseid toone, kala saadakse mõlemaga. Mida enam aga sügis võimust võtab, seda paremini hakkavad tööle naturaalsed pastelsed värvingud. Kui lehed on puudelt maas ja esimesed öökülmad veekogudest juba üle käinud, võib erksad ärritustoonid rahumeeli koju jätta. Siis töötavad naturaalsed looduslikud toonid – rohekad, määrdunud kollakad, pruunikad, mustad jne.

Mõnikord võib toimida mingi hästi kindel värv. Näiteks möödunud aasta septembris Merikoivulas tegi teistele söötadele silmad ette roosa Perchiku Babka, mille peale ahvenad konkreetselt hullusid. Teiste võdikute ja värvidega sai kah kala, aga kaugeltki mitte nii hästi. Roosa näib olevat üldse üks huvitav ja erandlik toon, sest töötab jõgedes edukalt ka lehtede langemise ajal ning veel pärast sedagi.

Osades veekogudes annavad sügisel häid tulemusi ka sinakad ja lillakad toonid. Katsetamine ja hea valik eri värve ja suuruseid on larvadega püügil üks edutegureid.

Püütavad kalad

Põhiliselt püütakse larvadega ahvenat, aga suuremate mudelitega viskab sekka ka erinevas mõõdus haugi. Hilissügisel ja talvel, kui jõed lahti ja temperatuur jigitada lubab, võivad need olla õige ilusad. Kui uskuda internetti, püütakse 4- ja 4,5-tolliste larvadega Venemaal ja Ukrainas lisaks pirakatele ahvenatele ka koha, aga minul nendega kogemused puuduvad. Kõige väiksemate mudelitega saadakse aprillis-mais jõkke tõusnud vimba. Suvel ahvenat püüdes on kaaskaladeks ka turvad ja säinad.

KALAMEHED LARVADEST JA NEND PÜÜGIST
Eduard Teras: „Mina kasutan kiiliimitatsioone microjigitamisel üsna palju, põhiliselt püüan nendega hilissuvel ning sügisel ahvenat. Lemmikud on erinevad pruunikad toonid, samuti tumesinine; mudelitest meeldib kõige enam Fanatiku Larva Lux, mille kere tagaosas on tilluke sirpsaba. Enim saavad püügiaega 1,6- ja 2-tollised mudelid. Peipsil ahvenat püüdes kasutan põhiliselt dropshot-rakendust, Pärnu jõel aga tšeburaškarakendust. Viimasel juhul eelistan tillukest volframtšeburaškat, et sööt kauem hõljuks. Põhiline mäng, mida ma teen, on rakenduse ridvaotsaga väristamine ning aeglane enda poole kerimine.“

Alvar Heiste: „Kasutan larvasid (mis ei ole tegelikult täpne nimetus, zooloogiliselt on tegemist nümfidega) sihipäraselt sügisesel ahvenapüügil, väikeseks vahepalaks on kevadised vimmad. Landikarbis on mul kokku kümmekond värvi, millest lemmikud on lilla + roheline tera ning mootoriõli + roheline või must tera. Suurustest kasutan põhiliselt 2-tolliseid mudeleid, rakendustest tavalist tšeburaškarakendust ning Jig rig’i, vähem olen püüdnud Texase rakendusega. Peamiselt käin microjigitamas Keila jõel, Pärnu jõgikonnas ja Kasari vesikonnas.“