Lihtne ja hästitoimiv Stoat’s Tail

Sageli kurdetakse, et lõheputukate maailm on keeruline ja erinevaid putukaid liiga palju, mis tekitab valikute tegemisel segadust. Milline lõheputukas võiks olla samal ajal lihtne ja hästitoimiv? Üks niisuguseid on tuntud Šoti päritolu uusklassik nimega Stoat’s Tail. Tegu on mitmes mõttes väga tänuväärt söödaga, mis annab suure mängumaa nii sidujatele kui ka püüdjatele.

Kuna Stoat’s Taili näol on tegemist väga lihtsa karvaputukaga, on paslik alustuseks heita taas põgus pilk lõheputukate arengule läbi ajaloo. On teada, et suursuguste, hästi keeruliste ning sidumisel suurel hulgal kirevaid ja eksootilisi materjale nõudnud suleputukate hiilgeajaks Suurbritannias oli viktoriaanlik periood ehk 19. sajand. Neid kirevaid ja keerulisi putukaid peetakse täna lõheputukate klassikaks. 19. sajandi lõpupoole hakati aga järjest rohkem siduma lihtsamaid karvadest putukaid, mis on tuntud nn uue suuna esindajatena ehk uusklassikana. Viimase heaks näiteks on ka tänase loo peategelane Stoat’s Tail.
Stoat’s Taili päritolu osas on veidi segadust, aga see on lihtsate putukate puhul üsna tavaline. Kui võtta suleputukate klassikast kaks eredat ja keerulist putukat, näiteks Jock Scott ja Popham, siis vaevalt suudaks mitu sidujat teineteisest sõltumatult luua täpselt samasuguse putuka (materjalid, värvid, ülesehitus jne). Stoat’s Taili ja teiste sarnaste lihtsate putukate puhul on see aga võimalik ja nii võibki taoliste söötade puhul olla viiteid mitmetele erinevatele autoritele. Allpool tuleme selle erinevate autorite teema juurde korraks tagasi, üritades ehk natuke mõista ka lõheputukate suurt hulka ja sellega seotud segadust.
Stoat’s Tail on Šoti päritolu putukas ning väidetavalt kuulub esmasiduja au James Wrightile, kes sidunud selle putuka 1870ndatel Tweedi jõge silmas pidades. Nimi Stoat’s Tail tuleneb putuka tiiva sidumiseks kasutatud materjalist, milleks oli kärbi (ingl stoat) sabaotsa mustad karvad. Muide, selle musta sabaotsa järgi on väga lihtne ka looduses kärpi nirgist eristada, kes muidu on väga sarnased. Nirgil nimelt must sabaots puudub, kärbil aga on sabaots must nii suvise pruuni kui ka talvise valge kasukaga. Kui meenutada maalidel ja filmides nähtud valgeid, mustade täppidega kasukaid ja pleede, mida kandsid monarhid, siis need olid õmmeldud just talvisest kärbi nahast või nagu seda veel nimetati – hermeliinist. Taolisi pleede kasutasid ka Ühendkuningriigi ülemkoja liikmed tseremooniate ajal. Seega võib kärbisaba pidada suisa kuninglikuks materjaliks.
Algupärase Stoat’s Taili sidumine on järgmine. Kuna tegemist on väiksemapoolse putukaga (kärbi sabaotsa karvad on üsna lühikesed ega võimalda pikka tiiba siduda), on konksu suurus 6–10, sealjuures kasutatakse nii ühe-, kahe- kui ka kolmeharulisi konkse (ning uuemal ajal ka torusid). Sidumisniit on must, sabaaluseks täpiks hõbedane tinsel. Sabaks on kuldfaasani kollane (kuldne) peasulg (ingl crest). Keha seotakse mustast siidist või lõngast ning keha keermeks on hõbedane tinsel. Kurgualuseks on must kukesulg ning tiivaks kärbi sabaotsa must karv. Pea on must. Kuna putukas on kasutusel vaid kolm värvi (kollane, hõbe ja must) ning segatud materjale pole, on Stoat’s Taili väga lihtne siduda. Paljud püüdjad peavadki sellist värvikombinatsiooni lõheputukate puhul üheks parimaks. Aga loomulikult on lõheputukates oma koht ka teistel värvidel ja hetke pärast lühidalt ka sellest.
Algupärane must Stoat’s Tail on mõeldud eelkõige selgesse ja madalasse vette ning seda peetakse Briti saartel üheks parimaks kevade ja suve alguse putukaks (ehk siis ka veidi soojemas vees). Väga paljud lendõngitsejad aga kasutavad Stoat’s Taili edukalt aastaringselt, valides jahedal ajal suuremad ja soojemal ajal väiksemad putukad.
Kuna tegemist on lihtsa, peaaegu üleni musta söödaga, on Stoat’s Tail väga hea n-ö algmaterjal, millele väikeseid nüansse lisades saab putukat kohandada teatud vee- ja püügioludesse. Näiteks külmal ajal soovitatakse must keha asendada hõbedasega ja tulemuseks on Silver Stoat’s Tail. Samuti võib originaalile kontrasti suurendamiseks lisada džunglikuke sulgedest põsed. Kui veed on veidi hägused või pruunika tooniga, võib musta kurgualuse asendada oranžiga ehk kasutada variandina Thunder Stoat’s Taili või Stincher Stoat’s Taili. Nagu eelpool mainitud, hakkabki asi nende erinevate variantidega keeruliseks minema, lisaks tulevad erinevate nüanssidega ka uued nimed. Näiteks vahetades musta kurgualuse kollase vastu, saame putuka nimega Tosh. Sidudes sinised põsed, on putukaks Sweep jne.
Paari sõnaga ka mainitud erinevate autorite poolt sarnaste putukate sidumisest. Selle heaks näiteks võib tuua Stoat’s Tailiga äravahetamiseni sarnase Black Beari, mis seoti 1920. aastal USA-s Cherryfieldi linnakeses Harry Smithi poolt. Black Beari tiib on seotud musta karu karvadest. Tänapäeval, kui paljusid materjale asendatakse ja mõlema nimetatud putuka puhul kasutatakse valdavalt musta oravakarva, on need kaks putukat põhimõtteliselt identsed. Ehk et kui üks kalamees ütleb, et sai kala Stoat’s Tailiga ja teine Black Beariga, siis tegelikult püüdsid mõlemad täpselt samasuguse putukaga. Kui siduda mõlemale putukale saba alla roheline täpp, saame sööda, mida USA-s tuntakse Black Bear Green Buttina (või ka lihtsalt Black Bearina), Euroopas aga on putuka nimeks lihtsalt Green Butt. Kui nüüd lisada rohelise täpi kõrvale omakorda ka punane, saame väga tuntud putuka nimega Undertaker, mille sidus esimesena 1970ndatel Warren Duncan. Loomulikult ei saa väita, et Stoat’s Tail on olnud kõigi nende eeskujuks, kuid on võimalik, et mõne puhul on temast inspiratsiooni saadud küll.
Meie jõgedel saab Stoat’s Tailiga väga edukalt püüda nii meri- kui jõeforelli ja lõhet ning kui keeluajad välja jätta, on sellega võimalik punast kala saada sisuliselt aasta ringi. Samuti ei ütle sellest mustast putukast ära ka turb ja säinas – nr 10 konksule seotuna on see neile vägagi meelepärane suutäis!