Kui sõbra saak teeb kadedaks…

Sõpradega kalal käies on püügikorrad alati ärplemist täis – kellel on suurem, kes sai rohkem, kes võitis. Võrdlus käib püügi juurde ja on seotud rohkem tögamise kui võistlusmomendiga. Kuna igasugused reeglid ja kokkulepped puuduvad, mõõdab igaüks paremust oma joonlaua abil. Sõber Tõnul on näiteks niisugune võlujoonlaud, et see, millega võitjat välja mõõdetakse, selgub püügi käigus. Juhtub ta näiteks esimesena kala saama, siis on võitja see, kes esimese kala sai. Juhtub ta viimasena kala saama, on võitja see, kes viimase kala sai. Sarnaseid variatsioone mahub sinna vahele veel kümnete – et mitte öelda sadade – kaupa. Samas tuleb tõdeda, et nii mõnelgi korral tahtnuks sõbra saaki meelsamini enda ridva otsas näha…

Tõnupäev

07. mail 2017 olime Tõnuga tavapäraselt kalal Lääne-Soomes. Eelmisel päeval saabudes saime püüda vaid mõned tunnikesed, nüüd aga ootas ees esimene täispikk püügipäev – vabadus, päike ja püügirõõm!

Äratus oli poole kaheksast; esmalt kohvi, seejärel paat talvekorterist vette, puhtaks ja mootor sappa. Vajalikud sättimised ja asjatoimetamised võtsid nii kaua aega, et mere äärde jõudsime alles kella 11 paiku. Ilm oli mõnusalt päikeseline, puhus kerge kirdetuul ning lainet peaaegu polnud. See imeline tunne, kui puhkus alles algab ja kõik näib nii paljulubav!

Alustasime jigitamisega punase poi juurest, loopides merelahte läbiva jõesängi mõlemalt küljelt korralikult läbi. Vaikus. Järgmises ankrupaigas, vette langenud puu juures, sain otsa päeva esimese kala. Võtt oli kummaline krõbistav nökerdamine, nagu üritaks keegi tonkakonksult ussi otsast meelitada. Haakisin ja otsas ta oligi. Esimese hooga tundus olevat paarikilone kala, tuli rahulikult peaaegu paadini välja, justkui landile kaasa ujudes. Paadi juures aga „istutas“ end põhja, ujus paarimeetriseid ringe tehes edasi-tagasi ning keeldus ülespoole tulemast. Pikapeale jõudis kohale, et polegi mingi paarikilone punn, vaid korralik haug. Lõpuks sain ta vaikselt venitades pinna ligi, aga siis tuli elukas otsast. Ei näinudki, kui suur oli.

Tegime samas tsoonis veel paar ankrut, aga midagi huvitavat enam ei toimunud. Lõpuks otsustasime mere poole edasi trollida. Tõnu pani osa suvalise odavmüügist ostetud Apaja landi, mina Jesse vobleri ning keerasime paadi nina allavoolu.

Märkamatult oli kätte jõudnud lõuna ning kõht nõudis oma. Kui olin oma võileivaga just teise kurgini jõudnud, lõi äkitselt Tõnule kala otsa. Heitsin kiire pilgu üle õla ja just samal hetkel viskas kala küünla. Vastu päikest ei saanud täpset aru, kellega tegu, kuid see, et kala end keset hüpet kerra tõmbas, andis tunnistust, et haug see küll ei ole!

Kerisin oma landi välja ja seiskasin mootori. Kala ujus hooga paadi poole ja ühtäkki läks kerimine nii kergeks, et Tõnu arvates tuli kala otsast lahti. Õnneks selgus peagi, et siiski mitte, sest kohe, kui tamiil jälle pinge peale sai, andis ka teine pool endast märku. Seejärel nõustus kala üsna ruttu paadi ligi tulema ja näitas seal korraks ka külge. No see küll haug ei ole! Siis aga oli poiss ootamatult pinnas, mina rabasin ta kohe esimese korraga kahva ja seal ta oligi – valge, täpiline iludus, kena paks meriforell, justkui lotovõit. Hilisem kaalumine näitas 4,6 kg.

Tõnn lubas kala pildi koos allkirjaga „õppige püüdma, amatöörid!“ mökki seinale panna.

Mehisepäev

Kolm aastat ja üks päev varem, 06. mail 2014, olime samas kohas puhkust veetmas. Tõusime hommikul küll varakult, aga püüdma saime alles pool üksteist. Seekord oli viivituse põhjuseks rikki läinud kajalood. Üritasime seda hommikul kangekaelselt elule turgutada, aga mis katki, see katki. Nii olimegi reisi lõpuni „pildita“.

Jõele minnes oli ilm veel igati kena – puhus kerge loodetuul ja taevas oli pilvitu. Võtsime suuna vasakpoolse jõeharu lõppu ja seadsime end ankrusse. Koht tundus paljulubav – saime kiiresti paar togimist, aga korralikuks võtuks ei läinud. Peagi sõitsime edasi ja jäime ankrusse kahe jõeharu kohtumise kohas. Vaevalt saime seal aga püüdma hakata, kui tuul järsult tugevnes.

Varsti oli esimene 45 cm pikkune koha paadis. Järgnesid paar korralikku lööki, aga otsa need kalad ei jäänud. Võttis kiruma! Pool tundi nägime veel vaeva, siis loobusime. Panime landid paadile järgi ja liikusime trollides mere poole. Tuul tugevnes iga meetriga. Umbes poolel maal tuli meile vastu üks kohalik vanamees, kes tegi paarisajameetriseid ringe ning võttis ühest ja samast kohast järjest väikeseid kohasid. Kõik tabatud kalad rändasid kasti – nii palju siis alamõõdust ja kohalike meeste seaduskuulekusest…

Õige pea tõmbas järjest tugevnev tuul jõel üles korraliku laine ja mõnus kalapüük muutus kannatamiseks. Otsustasime paadinina ümber keerata ja endisesse kohta tagasi minna. Teel saime neli haugi, aga kõik olid väikesed, 1–2 kilo vahel. Peagi hakkasid hommikul merele läinud paadid sealt järgemööda tagasi tulema. Jõesuudmes oli tuul korralikuks tormiks paisunud ja nii nad nüüd jõele tuulevarju tulid.

Esimene paat, Kalev ja Anti. Vaevalt jõudsid nad trollima hakata, kui Anti sai 6,7-kilose haugi. Hiljem sikutas ta samast paigast paati veel paar kolmest ja ühe üle 5-kilose kala. Vaatasime seda kõike kadeda pilguga pealt.

Ja siis tuli merelt Mehis. Porises, et jama päev ja tema läheb hoopis latikat püüdma. Pani meie juures landi paadile järgi lohisema ja sõitis ülesvoolu minema. Kui mingi aja pärast pilgu Mehise suunas viisin, oli too juba paadis püsti. Pidi olema juhtunud midagi erakordset, sest Mehise kaubamärgiks on igas olukorras tagumik vastu tooli hoida. Järgmised kümme minutit käis paarisaja meetri kaugusel kõva kangutamine, lõpuks haaras Mehis kellegi kahva ja pistis karjuma. Kerisime landid välja ja sõitsime tema paadi kõrvale. Kastis lebas hiiglaslik koha. Vahtisime Tõnniga seda ilmaimet, silmad punnis, ja Mehis oli elevusest seitsmendas taevas.

„Kinni jäi, täiesti kinni. Algul raputasin, siis panin tagurpidikäigu sisse ja sain „plangu“ põhjast lahti, see aga hakkas jõe keskele triivima. Siis sain aru, et ei olegi plank, vaid suur kala,“ rääkis Mehis. „Kümme minutit pumpasin. Õnneks kala paaril-kolmel korral natuke liigutas kah, muidu oleks arvanud, et on Salvo kelk. Nii kui pinnale tuli, oli täiesti liikumatu ja kahvasin ära.“

Suure lainetuse tõttu kala paadis kaaluda ei õnnestunud. Sõitsime majade ette kaldale ja Mehis pani kalale uuesti kaalu külge – 9,5 kg, paks kui põrsas, tõenäoliselt 2014. aasta suurim koha jõest. See lihtsalt oli Mehise päev.

Bonderipäev

2019. aasta taasiseseisvumispäev Tornio jõel. Terve eelmise päeva oli korralikult kallanud ja veetase jões hakkas vaikselt tõusma, kerkides ööga umbes 5 cm. Õhtul tehti jõgi püügiks lahti ning kerges uduvihmas sättisid mehed end vee peale. Kõik, välja arvatud Bonder ja Ormi, kes oma püügistrateegiat kalda peal paika seadsid. Kaks tundi sättisid, siis lonkisid mökki tagasi.

Tarvi korjas ühe väikese lõhe kalda lähedal oleva suure kivi juurest, mina pudistasin enda oma ära Tupo jõe august, kui madalast osast üle hakkasin tulema. Rabas teine MTO voblerit just siis, kui ma lante sisse kerisin. Kolm ritva oli juba koos, kui korraga lajatas. Haarasin ridva küll kohe pihku, kala keeras veel korra veepinnal ja läinud ta oligi. Tagantjärgi targana oleks äkki pidanud aerudega paadile hoogu sisse vajutama.

Järgmisel hommikul ärkasin juba viiest. Jõgi oli täiesti tühi; suundusin kohe Tupo jõe auku. Enne paremkaldal olnud suurt kivi sain ühe löögi mustjaslillaka Jässe peale, aga see ei olnud see, millest ma rääkida tahtsin.

Niisiis olin mõnda aega hiljem Soome rannas oleva suure kivi juures, kust Tarvi eelmisel päeval ühe mudilase sai, ja kaalusin mõttes, kas naasta mökki või mitte. Puhus vastik tuul, sõuda oli raske ja üldse oli külm ja halb olla. Siis aga vaatasin korraks üle õla ja nägin, et Bonder on paadis püsti. Tornio jõel tähendab paadis seisev mees vaid üht – keegi on otsas! Paat ise oli meie mökkist vast 200 meetrit allpool, kaldal oleva sauna kõrval. Panin oma ridvad kiiruga kokku ja suundusin mootoriga töristades olukorda uudistama. Kohale jõudes kommenteeris Ormi, et otsas on korralik torpeedo, mis paati edasi veab. Kandusin nendega kaasa, toimuvat kaameraga filmides. Väga lähedale ei julgenud igaks juhuks minna, mine sa neid kala sööste tea…

Kandusime niiviisi allavoolu päris pikalt, oma pool kilomeetrit kindlasti. Rootsi rannas oleva suure männi kandis üritas Bonder lõhet kaks korda kongitsaga haarata. Esimesel korral ei saanud ta konksu kalasse kinni, teisel katsel aga läks kongits kala raskuse all lihtsalt sirgeks. Kuna oli näha, et sellest abivahendist mingit tolku pole, soovitasin neil Rootsi rannas hiiglasliku kivi juures randuda ja suundusin ka ise sinna. Lõhe lohises paadi taga, saba pooliku purjena veest väljas.

Randusin esimesena. Tõmbasin paadi kähku kaldasse ja kargasin vette, et oma kongitsaga abiks olla. Ka Bonder tõmbas oma paadi kaldasse ja jäi ridvaga sinna, kala kümne meetri kaugusel allavoolu. Lõhe oli selleks ajaks omadega päris läbi, lasi endale ligi astuda ning jäi pärast kongitsaga rabamist lihtsalt rippu. Võitlus oli viinud emandast viimasegi jõu. Bonder lõpetas kaldale sikutatud kala kannatused kiviga ja vajus siis ise väsinult kala kõrvale, käed-jalad adrenaliinist värisemas.

Oli see vast loom – 116 cm ja 15,4 kg, Edi uuema malli vobler suus. Püüdjatena läksid kirja Bonder ja Ormi – üks sikutas ja teine nõustas. Lõhel oli sees üle kahe kilo ilusat suurt marja. Ei saa öelda, et ma kade poleks olnud – loomulikult tahtnuks sellise lõhega ise madistada! Kui ikka kala väsitamiseks kilomeetri jagu jõge ära kasutatakse ja selleks kulub üle 20 minuti, võib tunne võitlusest olla ülimalt võimas.

Kui mökki juures hiiglase tabamist tähistasime, tuli maha ka Tarvi. Ta oli saanud suure kivi juurest veidi alla 5-kilose lõhe ja lootis sellega särada. Bonderi kolli kõrval aga sai see kala häbematult vähe tähelepanu…

Ainipäev

07. juuni 2020. Kummipaat, mis oli niigi väike, oli korraga kala täis – ühest äärest teiseni. Vähemalt püsis haug vakka ega lõhkunud. Ei taha mõeldagi, mis oleks saanud, kui selline loom hambad paadi pardasse löönuks! Aga alustagem algusest.

Ain hakkas juba eelmisel nädal kalapüügijuttu ajama, aga minul polnud veel vimmapüügist tekkinud küllastus üle läinud. Nii lükkasime retke nädala võrra edasi. Püügivariante oli laual kolm – Velisele latikat püüdma, Kasarile kummikat leotama või Pärnusse Lennat ujutama. Esimese variandi tõmbasin maha mina – varavõitu veel latikale, kolmanda praakis välja Ain. Nii jäigi sõelale Kasari.

Ilmateade lubas pühapäeva hommikupoolikuks päikeselist, pärastlõunaks aga kergelt vihmast ilma. Kuna meie vihma ei karda ja päikesega on juunis südapäeval edulootused niikuinii nullilähedased, sättisime end püügile alles lõuna paiku.

Ega see tänapäeva püügile sättimine ole mingi meelakkumine. Vanasti pumpasid kummipaadi täis, panid mootorile hääled sisse ja juba sõitsidki püüdma. Nüüd aga… Esmalt oli vaja sättida paika lisavarustus ehk kajalood. See tuli pardasse kinnitada ja ühendada erinevad juhtmed. Seejärel oli vaja paati mahutada hulk muud vajalikku ja vähem vajalikku kola. Kell lähenes juba ühele, kui Vanamõisa alt lõpuks vee peale saime.

Ilmaennustus oli olnud täpne – päikest jagus umbes veerand tunniks, siis tõmmati ette esimene pilvevine. Selleks ajaks olin mina kalapüügi maavõistluse juba ametlikult võitnud, sest esimene mõõdu piiril olev haug oli otsa karanud paarsada meetrit pärast starti. Vastavalt paadis kehtivatele reeglitele ei omanud järgnev enam mingit tähendust.

Kui päike pilve taha kadus, olime jõudnud juba sügava kaare peale, kus on üle kümne meetri vett. Üks vastu tulnud mees demonstreeris meile seal oma saaki – 6-kilone haug oli otsa karanud vahetult peale kääru. Harva näeb nii õnnelikku inimest – mees säras kui keskpäevane päike, kui kahvas olevat haugi kõrgemale upitas. Noh, vähemalt polnud me vee peal päris valel päeval…

Püüdsime läbi Kasari osa kuni jõgede ristini ning keerasime sealt Teenusele. Viimati olin neid lõike trollinud kümne aasta eest ja nii vaatasin pea iga meetrit kajaloodi ekraanilt kui uut avastust. Mälus oli see väiksem haru kuidagi sügavam ja sirgem, tegelikkuses aga muidugi mitte niivõrd. Peale suhkruhaugide ja ahvenapunnide me sealt midagi ei leidnud.

Suurde jõkke tagasi jõudes võtsime ette Vigala haru ja püüdsime läbi lõigu Rumba sirgest kuni umbes kilomeetri kaugusel oleva sügava kääruni. Ehkki ilma oli vahepeal kergele vihmale keeranud, pakkus jõgi endiselt vaid kalapunne – mõni oli pea sama suur kui lant ise.

Ühel hetkel andis kajaloodi aku märku, et tema päeva lõpuni vastu ei kavatse pidada. Suur kajaloodi ekraan neelab mehiselt energiat. Loodisime kiirelt sügavama kääru läbi ja suundusime kiiruskatsele, et akut pisut laadida. Keerasime gaasi põhja, aga esimese hooga tõusis paadi esimene kolmandik õhku, hakates end paadi tagumisele poolele justkui peale pakkima. Selge pilt – õhk balloonides oli jahenenud ja paadi kere vähem kompaktseks muutnud. Kiirest sõidust ei tulnudki midagi välja, aga 15–16 km/h kannatas minna. Aku laadimiseks näis sellest siiski piisavat.

Jõudsime jõgede risti, sealt edasi allavoolu sõitsime taas trollides. Sügava peal lülitasime kajaloodi uuesti sisse ja veidi taastunud aku pakkus jälle tunnikeseks pilti. Enamasti trollides, vahel ka tempokamalt kulgedes jõudsime sildade tsooni ja pöörasime otsa ringi. Päev vajus vaikselt õhtusse ja olime juba leppinud sellega, et midagi kopsakamat me ilmselt ei saa. Siis aga lõi Ainil korraliku pauguga kala otsa ja võttis siduri täiel häälel vinguma. Esimene sööst oli konkreetne ja pikk. Aini pehme ritv oli sõna otseses mõttes rulli keeratud, kui teises otsas olev kala oma jõudu demonstreeris.

Kerisin oma landi sisse, panin mootori seisma ja otsisin kila-kola alt välja kahva. Järgnes umbes kümme minutit võitlust, mille jooksul üle meetrine haugikoll kõikvõimalikke pakkupääsemise vigureid proovis. Sööstud sinna ja tänna, meeletud pekslemised, loomulikult mitu korda paadi alt läbi. Õnneks oli kalal lant korralikult suus – kahest kolmikust paistis vaid ühe kolmiku üks haru. Nii sai kala end korralikult väsitada, samal ajal kui paat vooluga kaasa kandus.

Lõpuks hakkas haug väsimuse märke ilmutama ja nõustus paaril korral isegi parda ligi tulema. Kohe, kui elukat nägime, oli selge, et meie „liblikavõrguga“ pole siin midagi teha. Kratsisime kukalt – kas minna kaldale? Ei, kaldarohus on risk veelgi suurem. Tuleb see nott siinsamas kuidagi paati saada! Ain hoidis ritva, mina üritasin kala kukla tagant haarata. Mõttetu üritus – polnud lootustki haaret leida. Hiljem ütles Ain tabavalt, et selle kala kukla pealt haaramiseks olnuks vaja Michael Jordani kämmalt.

Kuna kala silmadest haarata mulle ei meeldi, katsusin järgmiseks võtta lõpusekaante tagant. Haug oli selleks ajaks juba täiesti väsinud ja seisis paigal nagu puunott, lastes mul rahulikult toimetada. Nii ma ta kahe käega paati venitasingi, veristades lõpusekaartega kokku puutudes kergelt ära ka oma näpud. Aga paadis ta viimaks oli ja õllepudeliga kuklasse antud kõks muutis kolli lõplikult vagaseks.

Nende sündmustega sai Aini uus haugi tippmark, mis on ka minu omast üle, seatud 9,5 kg peale. Isase kala pikkuseks mõõtsime 101 cm. Püüdja adrenaliinilaks oli ilmselt kirjeldamatu.

Ja ega sellest päevast midagi enamat rääkida olegi. Paat oli lima ja verd täis ning püügist ei tulnud enam midagi välja. Selle asemel sõitsime koju ära. Pakun, et järgmisel ööl Ain eriti magada ei saanud – vähkres unes ja väsitas uuesti oma hauginotti. Kalakotlette, mida ta hiljem vorpima pidi, jagus ilmselt pikemaks ajaks…

Tegemist on katkendiga Rain Erala raamatust „Aastaring kalavetel“, mis ilmub käesoleva aasta lõpus ning kuulub ka Kalastaja paketti.