Connect with us

Kalavõrgud

Kalvar Ige: elu ei ole tegelikult äri

Avaldatud

kuupäeval

Kalvar Ige ja Saarevõrk

Saarevõrk OÜ omanik ja juhataja Kalvar Ige (57) on kirgliku ja elupõlise kalamehena näppupidi tootmises sees hoopis rohkem kui teised tippjuhid. Kalvar on sedasorti mees, kes suure osa ettevõtte uutest toodetest ise välja mõtleb ja ära proovib, mistõttu müüki jõuavad ainult need asjad, mis tõepoolest toimivad. Kalastaja külastas Orissaares asuvat Saarevõrk OÜ võrguvabrikut detsembri alguses ning juttu ja uudistamist jätkus õige mitmeks tunniks.

Kuidas sa kalapüügi juurde jõudsid?

Ma olen olnud kalapüügi juures varajasest lapsepõlvest saadik. Olen sündinud ja pikalt elanud Tallinnas, aga mu isa oli pärit Saaremaalt ja kõik suvised koolivaheajad veetsin kuni viimase augusti päevani Saaremaal vanaisa pool. Juba poisipõlves tegelesin õngitsemisega ja käisin vanaisaga merel kaasas, vahel vanematega ka spinningul. 12-aastaselt hakkasin ise püüdma vanaisa põhjaõngede ja võrkudega, 14-aastaselt tegi taat mulle juba väikesed angerjarüsad. Umbes samal ajal valmistasin endale ise ka esimese kasti uusi põhjaõngesid ja see liin oli suvi läbi iga öö meres, keegi eriti tol ajal enam niimoodi ei püüdnud. Ridaõngega püük oli väga huvitav. Ja eriline pidupäev oli muidugi siis, kui mindi merele mõrdasid kontrollima ja vanaisa mind paati kaasa võttis. Oh seda põnevust, mis siis oli.

Esimese angerja sain põhjaõngega 12-aastaselt, see kala ei lähe mul ilmselt kunagi meelest. Vahel oli ka suuremaid saake, nii paarkümmend angerjat kasti kohta, siis oli ikka võidurõõmus tunne küll.

Spinninguga tuli peamiselt haugi ja ahvenat, mida oli toona tohutult palju. Rüsadega sain angerjat, põhjaõngedega angerjat ja ahvenat, võrku jäi kõike peale angerja.

Mis kala sulle kõige rohkem püüda meeldis?

Angerjat, nii põhjaõngede kui madalasse vette pandud rüsadega. Nende mõlemaga püük oli väga põnev ja hasartne tegevus. Kõige suurem angerjas, mis ma saanud olen, kaalus 2,8 kg ja tuli mõrraga, põhjaõngega olid suurimad 1,2–1,3-kilosed. Kui isal või onul aega oli, käisime paadiga ka lanti loopimas, saime ahvenat ja haugi. 3-kiloseid hauge ikka trehvas, aga päris suured läksid tavaliselt minema, osalt oskuste, osalt toonase nadi varustuse tõttu. Suuremad landiahvenad olid 700–800-grammised, selliseid sain päris palju.

Millal tulid kalavõrgud kui äri?

Saarevõrgu nööritsehh

Võrkudega hakkasin tegelema 1994. aastal, kui veel Tallinnas elasin. Algul müüsin vaid võrgumaterjale, aga üsna pea hakkasin ise korraldama ka võrkude kohapealset tootmist. 1996. aastal liitsime kaks väikest firmat kokku, ostsime masinad ja alustasime ise nööride valmistamisega. Esiotsa tegime tinanööre, siis tulid juba ujuv- ja ujukinöörid ning muu. Järgmise sammuna said soetatud võrkude rakendamise masinad ja nii see läks. 2003. aastal ostsime Orissaare alevikku päris omad hooned, kus me töötame tänaseni, ning koondasime siia kogu tootmise. Siis kolisin ka ise lõplikult Saaremaale. Tänaseks on tolleaegne firma jagatud ja Orissaares tegutseb Saarevõrk OÜ.

Kui sa võrdled 90ndaid ja tänapäeva, siis milles on kõige suurem erinevus?

…võrkude rakendamise osakond

Kõige suurem muutus on ilmselt see, et kvaliteet on paranenud ja nõudlus kvaliteetsema kauba järele on suurem. Võrgumaterjalid on läinud paremaks. Kala seevastu on jäänud vähemaks ja kõiksuguseid piiranguid on rohkem. Tõsi, viimasel 5–6 aastal on haug ja ahven jälle tagasi tulnud. Haugi spetsiaalselt võrguga küll eriti ei püüta, sest ta lõhub lina ja nõudlus tema järele on väike, ahvenat aga küll. Omaette püügikalad on loomulikult siig ja forell, samuti lest; mais ja juunis ka tuulehaug.

Tuleme nüüd sinu ja Saarevõrk tegemiste juurde. Ma tean, et sa oled üks paras leiutaja ning mõtled pidevalt välja võrgupüügil kasulikke tooteid ja lahendusi.

Uudne kohtraskusnöör

Leiutaja on ilmselt palju öeldud, pigem on need mõtted sündinud praktilisest vajadusest. Ikka tahad ju pakkuda kliendile parimat.

Päris esimene asi, mille me ise välja töötasime, olid uuest materjalist nööriujukid. Nimelt panime 6–7 aastat tagasi ujukinööride tootmisel tähele, et sisse ostetavate ujukite kvaliteet on langenud ega vasta enam meie nõudmistele. Et lõpptoodangu kvaliteeti hoida, tuli välja töötada päris uus ujukimaterjal. Viimased kaks aastat ongi kõik Saarevõrgus valminud ujukinöörid (ja ujukinööridega nakkevõrgud) valmistatud tollest uuest materjalist ujukitega. Tulemus on laitmatu.

Teine originaalne asi, millele ma võtsin ka patendi, on kohtraskusnöör. Kui harilik tinanöör hoiab võrku kogu ulatuses vastu põhja, siis minu nööril paiknevad iga teatud maa tagant kohtraskused. Selle nööriga oleme teinud väga palju tööd alates raskustamiseks kasutatava materjali väljatöötamisest (see on kergem kui traditsiooniline tina) kuni erinevates variantides ja erinevate võrkude all testimiseni välja.

Kokkupandavad ja madala vee märklipud

Kohtraskusnööri baasil oleme hetkel välja töötanud spetsiaalse võrgu siia püügiks, mis tuleb eeloleval kevadel ka müüki. Siig on teatavasti väga ettevaatlik kala, kes kohe, kui mingit takistust tunneb, otsa ringi keerab ja võrku ei lähe. Selleks, et siiga ära petta, oleme kasutanud hästi kergeid kandeid ning minu poolt välja töötatud kohtraskusnööri. Tänu sellele annab võrgulina vees oluliselt rohkem mängima. Tõenäoliselt teeme uue nööriga lisaks siiavõrgule mõned võrgud veel. Näiteks lõhe- ja meriforellivõrkudele sobib see nöör suurepäraselt, lestavõrgule aga mitte, sest viimane peab olema vastu põhja.

Järgmiseks võrgulipud. Võrgu märgistamiseks kasutatavatel lippudel on seadusega kehtestatud omad kindlad nõuded, sh kõrgus, kui palju nad peavad vee pinnast olema. Harrastajad käivad kalal enamasti sõiduautodega ja lasevad sageli võrku kahlamispükstega madalasse vette. Kõigile nõuetele vastavad lipud on aga nii pikad, et mahu hästi autosse ära. Mida teha? Võtsime kätte ja töötasime välja sellised märklipud, mis on kokkupandavad. Iseenesest lihtne ja loogiline asi, aga võttis jällegi aega, et kõik need lahendused ja liited korralikult töökindlaks saada.

Komplekt nimega Saarerand, kuhu kuuluvad kaks märklippu, vajalikud ankrud ja nöörid, on pakendatud 59 cm pikkusesse karpi ning mahub e-poest ostjatele mõeldes igasse pakiautomaati. Lisaks on lippudel selline ujuk, kuhu saab ankrunööri peale kerida, nii et see kogu aeg jalus ja segamini ei oleks. Analoogne lippude komplekt on olemas ka sügavamast kui meetrisest veest püügiks ja on kokkupanduna ainult natuke üle meetri pikk.

Veel oleme välja töötanud märklipud hästi madalas vees kasutamiseks. Tavaliselt ulatub märklipu varras pikalt allapoole ujukit, sest muidu poleks lipp stabiilne ega püsiks püsti. Sellist aga alla põlve vees lõhet või meriforelli püüdes kasutada ei saa. Nii mõtlesingi välja lipud, mida saab kasutada ka madalas vees. Midagi erilist ses lahenduses jällegi ei ole – kinnitasime lihtsalt raskuse kohe ujuki alla ja kogu süsteem toimib nagu jonnipunn. Püüa kasvõi 10 cm sügavuses vees. Selliseid jonnipunne pakume kahes suuruses – väiksema märklipu nimi on Saare Jonn ja merepoolsel kahe lipuga märgil Võrgu Punn.

Reeglina tulevad meie innovatsioonide aluseks olevad ideed ja paljud muudatused elust enesest. Sellele, kuidas oma toodangut lihtsamaks, praktilisemaks ja paremaks teha, mõtleme me iga päev.

Võrguvalik Saarevõrgu Orissaare kaupluses

Mida sa sellest leiutamisest saad? Kas asjade väljamõtlemine on sulle väikestviisi hobi või teed seda eeskätt nende numbrite pärast, mis lõpuks pangaarvelt vastu vaatavad?

Elu ei ole tegelikult äri; minul on selles osas vedanud, et mul käivad töö, huvi ja hobi käsikäes. Kõige suurem rõõm on ikkagi siis, kui oled jälle mingi töötava asja või lahendusega maha saanud. Üks asi on oma tarbeks põlve otsas nokitseda, hoopis teine asi aga on neid asju toota, nii et need kõigile sobivaks ja kättesaadavaks muutuksid. Vahel võib väga suur rahulolu tulla päris väikestest asjadest.

Kas mingite kindlate omadustega võrgud püüavad mingit kindlat kala paremini? Kui olulised need n-ö kohandatud omadused võrgu juures üldse on?

Saarerand ja punasevõrk

Üldiselt on. Siiavõrgust me juba rääkisime, aga sama võib täheldada ka mitmete teiste kalade puhul. Oleme katsetanud väga erinevaid rakendusi ja uurinud palju ka ajaloolist tausta, kus milliste võrkudega püüti ja miks. Näiteks lesta püüab paremini võrk, mis on rakendatud natuke omamoodi – lina peab olema rohkem kui tavaliselt. Lõhe ja meriforelli puhul on jällegi tähtis see, et lina oleks maksimaalselt tugev, ent samal ajal pehme ja kergesti n-ö nakkav. Kui muidu kasutatakse lõhepüügil nt 3–4 x 0,15 mm multimono, siis meie pakume lõhevõrkudeks 6 x 0,11 mm multimono, mis on oranži värvi ja hästi pehme. Minu kogemus näitab, et oranž lina võtab mingil põhjusel lõhet ja forelli paremini. Ja eks selliseid näiteid on veel.

Saarevõrk OÜ teeb kliendi soovide järgi päris palju ka eritooteid. Sageli tellitakse n-ö rätsepatööd – igasuguseid ujuvaid võrke, standardist erineva kõrguse ja pikkusega võrke jne. Kui see mingis piirkonnas töötab ja kalamees sellesse usub, siis meie täidame erisoove suurima rõõmuga. Väga palju teeme ka raamvõrke ja püstraamvõrke.

Kas sa testid tõepoolest kõik need asjad, mis teil siin töös on, enne tootmisse jõudmist isiklikult ära?

Uued lahendused kindlasti. Kui mingi aja jooksul on näha, et asi ikkagi ei toimi või esineb puudujääke, siis sellisel kujul see tootmisse ja müüki ei jõua. Iga uus toode saab olla vanast ainult parem!

Millised on su hobid, millega sa tegeled siis, kui sa parajasti tööd ei tee?

Tööst vabal ajal olen võimalusel meeleldi kalal või jahil. Mulle meeldib väga võrguga püüda, eeskätt siiga ja forelli, aga ka teisi kalu. Traditsiooniliselt käime kord aastas kalal ka Põhja-Norras.

Minu teine suur hobi on kalapüügil kasutatud ajalooliste püügiriistade ja -tarvikute kogumine, neid on mul kokku päris palju (aga ikka veel vähe). Mulle meeldib jälgida, mida läbi aegade on tehtud ja kuidas valdkond on arenenud – millega on püütud, kuidas need asjad on valmistatud jne. Selle kollektsiooni eksponeerimiseks on meil kavas võrguvabriku majja üks eraldi ruum tekitada. Nagu väike muuseum või nii. Ja kui kellelgi oleks pakkuda selles valdkonnas midagi huvitavat, oleksin väga tänulik.

Merelt saagiga tagasi

Olen kogunud ka kalapüügi- ja mereteemalist kunsti. Näiteks olen avastanud Rootsis elanud Eesti kunstniku Boris Niinemäe maalid, kes on palju maalinud rannarahva elu. Tal on huvitav stiil, nimelt ei maali ta välja oma maalidel inimeste nägusid ja käsi, vaid rõhutab rohkem erinevaid merega seotud tegevusi – kalapüüki, võrkude klaarimist, kalade töötlemist, merelt ootamist jne. Ka on huvitavaid kaluriteemalisi töid Eesti kunstnikelt 1950.-70ndatest. Ja loomulikult tahan võimalikult palju veeta aega oma perega.

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga