Ao paisjärv: ajalugu ja tänapäev

Ao paisjärv on esimene veekogu taasiseseisvunud Eestis, mille harrastuskalastajate ühendus enda omandisse sai. Kuna aga järv on halvas seisus ja probleemide lahendamine väga kallis, on veesilma edasine saatus ebaselge.

Ajalugu

Väike-Maarja vallas Räitsvere küla piiril asuv Ao paisjärv kaevati ümberkaudsete põldude niisutamiseks vajamineva vee kogumiseks ja kohaliku puhkemajanduse (ujumis- ja kalastusvõimaluste) edendamiseks. Järv rajati Põltsamaa jõe ja selle harujõe, mida kohalikud kutsusid Atsi kraaviks, kokkukaevamise ja süvendamise teel. Esimesed proovikaevamised viidi läbi 1971. aastal, suuremad tööd algasid 1970ndate lõpul. 1980. aasta ortofotol on näha juba mastaapsemaid kaevetöid ning 1987. aasta ortofotolt vaatab vastu täissuuruses valminud järv.

Olen kuulnud vanade kalameeste nostalgilisi jutte paisjärve alla jäänud sügavast ja käänulisest jõest. See tõusis kevadeti jõeäärsetele luhtadele, kus püüti ahinguga kudevat haugi ja abaraga särge. Jõega kõrvuti voolas Atsi kraav, mis oli madal ojake ja meeldis vähkidele. Viimaseid oli seal nii palju, et oja ääres asuvat väikest sauna kutsuti Vähi mõisaks. Selle idülli lõpetas uus kaevatav paisjärv.

Minu mälestused Ao paisjärvest algavad selle ehitamisega. Kuna järv asus Rakkest kerge rattasõidu või jalutuskäigu kaugusel, oli see väga paljudele piirkonna noortele kalameestele esimeseks püügikohaks. Ka mina sain oma esimesed ahvenad ja haugid just sealt. Oma esimese teadliku kalaretke paisukale (nii me seda kutsusime) tegin koos suuremate sõpradega arvatavasti 1980ndate alguses ning leidsin tol korral mullahunnikust mingi tundmatu vidina. Suuremad sõbrad teadsid kohe, millega tegu, ja lubasid mindki valgustada, kui vaid leiu neile loovutan. Selgus, et see oli automaatselt avanev kongits, mis suletud asendis ripub kalamehe seljakoti rihmarõnga küljes, käepidemest tõmmates aga avaneb. (Aastakümneid hiljem jõudis sama kongits minu kätte tagasi ja asub praegu kalaspordimuuseumis aukohal.) Mäletan, et kui esimest korda järvel kala püüdsin, oli selle põhi veel lõpuni välja kaevamata ja vesi paisutamata. Olid vett täis augud, mida sai läbida paadiga. Aga kala tundus olevat palju ja oli päevi, mil võtud toimusid pea iga viskega. Paadist käis läbi palju hauge, aga kas midagi ka koju viia kõlbas, ei mäleta.

Sealt algas minu teadlik kalameheelu. Esimese spinningu ostsime isaga Põlvast. Tegemist oli suhteliselt lühikese ridva ja väikese läbimõõduga rulliga, millega viskamist ma päris selgeks ei saanudki. Olen tänaseni veendunud, et antud komplektiga ei olnudki see võimalik. Püügikõlbuliku spinningu, alumiiniumist sinise käepidemega ridva koos Nevskaja rulliga, kinkis mulle naabrimees, kes õpetas ka lante valmistama.

Pärast järve valmimist tekkisid aga probleemid – pikaleveninud ja puudulikult teostatud tööde tõttu algas järves kohe suurtaimestiku vohamine. Asi läks kiiresti nii hulluks, et isegi vaba veepinda oli raske leida. Kuna tegemist oli kohaliku sovhoosi järvega, lahendati asi nii, et palgati suviti poisid, kelle tööks oli taimede niitmine. Poistele oli tegemist unistuste tööga – sai olla päevad läbi järvel, rohtu niita ja kala püüda, lisaks maksti veel üks rubla tunnist. Kaks poissi suutsid suvise töö tulemusena korras hoida pool järve, kasutades töövahenditena sõudepaati ja tavalist vikatit. Võin kinnitada, et nii palju kui toona pole ma kunagi hiljem enam kala püüdnud! Suve miinuspoolele võis kanda kahed paadipingil läbihõõrutud püksid.

Mõned kalapüügid kodujärvel on eredamalt meelde jäänud. Pärast paisu sulgemist avastasime, et paisu all olevate kivide all on palju lutsu. Tõime kodust kahvlid ja saime saagiks pea pool ämbrit väikest kala. Kala suurusest olenemata oli valminud sült ülihea.

Või teine juhus – kevadine keeluaja lõpp ja haugipüügi esimene päev. Üks haug oli juba kotis, siis aga lõi otsa igavese kolli, kes ujus, kuhu ise tahtis. Ritv oli viimse võimaluseni lookas, aga minu poole ei suvatsenud kala sugugi tulla. Pärast pikka pusimist ja kangutamist õnnestus tegelane lõpuks ikkagi kalda ligi saada ning pettumus oli suur – landikonks oli haugile haakunud keset selga, sealt ka see jõud.

Kord sattusin võtule, kus sain poole tunniga kotti viis mõõduhaugi, kõik täpselt ühepikkused. Selle aja sees suutsin tekitada ka mõned „parukad“ ja need jälle lahti harutada. Seisin kogu aeg ühe koha peal ja viskasin ühes suunas. Tundus, et haugid ootasid, suud ammuli, millal lant suhu kukub.

Lisaks kaladele on mul Ao paisjärvel õnnestunud kinni püüda ka üks kalamees. Olime sõbraga paadis ja püüdsime haugi. Sõber kohmitses midagi paadipõhjas, mina aga otsustasin sooritada heite üle tema pea. Õnnetuseks tõstis kaaslane just sel hetkel pea ning käis hele laks, mis kaikus üle järve. Sõbra otsaesine oli lõhki ja seal rippus 20-grammine lant. Oli õnne, et silmad terveks jäid. Pärast kohaliku ambulantsi külastamist võis kalapüük jätkuda.

Tänapäev

Praeguseks on olud järvel hoopis teistsugused. Ajaga on taimestiku vohamisega seotud probleemid süvenenud, lisandunud on setteid ja koos sellega ka toitaineid. Suviti vohab järves niitvetikas, mida on nii palju, et paadiga on võimatu sõita. Vetikate lagunemisel aga kattub järvepind musta haisva ollusega. Läbiviidud uuringud on tuvastanud, et olukord järves on halb ning selle parandamiseks vajab paisjärv minimaalselt setetest puhastamist.

15. detsembril 2022 kinkis Väike-Maarja vald probleemse Ao paisjärve Rakke kalaspordiklubile. Kingitus sai vastu võetud usus, et suudame järve puhastada ja pakkuda seal kalameestele ka edaspidi vahvaid emotsioone. Teadvustame endale, et see on suur vastutus. Ses osas, kuidas järvega edasi minna, oleme kaalunud erinevaid lahendusi.

1. Likvideerida paisjärv ja taastada ajalooline jõgi. Kuna tegemist on n-ö sisse kaevatud järvega, ei ole see variant meie hinnangul teostatav. Lisaks on järvele rajatud Euroopa Liidu rahadega toimiv kalapääs ning teostatud uuringute põhjal on jõutud järeldusele, et pääs toimib – seda suudavad läbida kõik jões elavad kalad.

2. Kaevata järvest mööda uus jõesäng, puhastada järv setetest ning säilitada see tehisjärvena. Töö hinnanguline maksumus ca 1 miljon eurot. Kui õnnestub kaasata toetusraha, oleks omaosalus 30% ehk 300 000 eurot.

3. Puhastada järv setetest. Töö hinnanguline maksumus ca 0,5 miljonit eurot, omaosalus 30% ehk 150 000 eurot.

Tänasel päeval on Ao paisjärve edasine saatus suure küsimärgi all. Põhiline probleem on töödeks vajamineva rahastuse ning omaosaluse leidmine. Kui õnnestub leida toetajad, on kõik võimalik, kui aga mitte, läheb järv edasi riigi omandisse. Rakke kalaspordiklubi huvi on leida koostöös riigiga parim lahendus, ent esmajoones sõltub kõik ikkagi rahast. Suures plaanis on aga probleem hoopis laiem – ühismajandite maadele rajatud paisjärvi, mille korrastamiseks raha napib, on täis terve Eesti. Mida selliste järvedega teha?

Ao paisjärv

Pindala: 10,2 ha