See kesktalvine Kasari vimb…

Jaanuar ja veebruar kuni vabariigi aastapäevani on kapriisne aeg, mil kalade võtuaeg on lühike ja sellele peale sattumine oluliselt raskem kui varakevadiste jääpüükide ajal. Sellest hoolimata on neil külmadel ja lühikestel päevadel oma võlu, eriti kui satub olema tõesti hea päev. Kõige selle eelduseks on muidugi jää olemasolu, mida viimastel talvedel on jagatud vaid näpuotsaga. Mina kasutan nimetatud aega sageli Kasari jõel vimbade otsimiseks ja vahel trehvab kehva võtuga päevade sekka ka meeldejäävamaid hetki.

1. veebruar 2014. Hommikupoolik kulus asjatoimetustele ja nii sättisin end jõele alles lõunaks. Sedapuhku looduskaitsealast ülespoole, Vanamõisa kanti, talvisele vimmasirgele. Ilm oli ikka kaunikesti kole – külma vaid kuus kraadi, aga see-eest metsik lõunatuul, pilves taevas ja lumetuisk. Jõe ääres polnud sellise ilmaga loomulikult ühtegi püüdjat, vaid valge puutumatu lumevaip, justkui maalimiseks loodud lõuend.

Sättisin end alustuseks madala-sügava piiri peale metsatuka varju ja saatsin punase kirbu tegusid tegema. Esimesest august tuli kohe ahvenapunn, mille panin unnale söödaks ja terveks päevaks ta sinna ujuma jäigi. Teine auk, teine ahvenapunn. Siis neli auku, kus valitses täielik vaikus. Vahepeal tuli jõe äärde kaks meest juurde, kes sättisid end püüdma minu lähedale. Kuna seltsis püük mulle eriti ei istu, liikusin edasi.

Esimesed kaks auku rooaluse juures andsid jälle ahvenapunne. Liikusin veelgi ülesvoolu kraavisuudme ligi, kus piirdusin ühe augu ja ühe ahvenaga. Kuna edasine plats oli tuulele täiesti avatud ala, kõndisin kurvini. Seal pakkus metsatukk pisut varju. Tulemused polnud kiita, üles õnnestus äratada vaid mõni üksik kiisk. Astusin piki roogu tagasi, vaikus siin ja vaikus seal. Olukord oli üsna trööstitu; otsustasin mugavustsoonist välja tulla ja järgmised augud tuule meelevalda teha.

Esimeses ei toimunud midagi erilist, vaid üks peenike ahvenapunn. 50 meetrit edasi ja järgmine auk veel rohkem tuule kätte. Algul, nagu ikka, tühi mängitamine. Neljanda tiiru ajal, kui olin mängitanud põhjast meetri jagu üles ja seejärel ka põhja peale tagasi, ujus nagu keegi vastu. Aga päris kindel ma selles ei olnud, võis olla ka tuul. Kuuenda tiiru ajal kordus sama asi ja kui alla edasi mängisin, vajus nooguti poole meetri kõrgusel põhjast täiesti paindesse. Haakisin ja maakera oligi taga. Mõnus! Kala tuli raskelt ja justkui aegluubis, ilma erilise võitluseta august välja, justkui talveunes tegutsedes. Lai nagu labidas! Korralik vimb, 640 grammi. Imetlesin kala ja tegin pilte.

Taas sääsevastsete kimp otsa ja kirp alla. Jälle mängitades mõni tiir vaikust, siis ujus keegi uuesti pihta. Vahele jälle mitu tühja tiiru, kuni lõpuks, peale kolmandat pihta ujumist, vajutati ära. Kui vimb viimaks auku jõudis, sai auk järsku kala täis. Eelmine oli olnud ilus kala, see aga juba päris kolge – 780 grammi.

Pärast pildistamist uuesti kirpu alla lastes sain vaevalt kümme sentimeetrit põhjast üles mängitud, kui kolmanda kala agressiivselt otsa lõi. See oli keskmisest väiksem, vaid 390 grammi. Ilmselt pressis end paksukeste parve vahelt kiiruga läbi.

Järgmine võtt mõni tiir hiljem andis haakimisel kellelegi löögi vastu nina. Ai-ai, kas nüüd ujusid eemale? Esialgu tundus, et mitte, sest mõni aeg hiljem ujus keegi põhjast üsna kõrgel taas paar korda pihta. Kuid võtte enam ei järgnenud. Viis minutit valitses vaikus ja siis korraga oli kiisk all. Selge, ikkagi ujusid eemale…

Vahel tiirutab aktiivne vimb ringiratast ja lootes, et kalad tagasi tulevad, jäin siiski paigale. Kiisk, kiisk, särg, nurg, ahven, kiisk… Poole tunni pärast hakkasin ümbrust kammima. Auk ülesvoolu, auk allavoolu, auk ristivoolu. Kõikjal vaid kiisk või ahven. Käisin vanu auke läbi kuni kella poole viieni, siis panin ridva kokku ja läksin koju.

Vaatamata nappidele kontaktidele oli siiski tore päev. Ilmselt jäigi vimma aktiivsusperiood sel lühikesel päeval lihtsalt poole tunni pikkuseks. Võtud olid üsna loiud ja vastupanu selgelt uimane. Südatalv ikkagi. Aga Kasari vimba jää pealt tõmmata oli sellegipoolest väga lahe!

Järgmisel hommikul magasin pikalt, sest enne kella ühteteist Kasari vimb tavaliselt niikuinii ei võta (kui just väga varavalges peale ei lähe). Pealegi lootsin, et keegi teine ajab tuisusele põlluteele jäljed ette. See viimane lootus siiski ei täitunud. Kui veerand üksteist Vanamõisa all jõe äärde jõudsin, oli ees küll juba kaks autot, aga mõlemad seisid vastaskaldal. Hommikul kohvi juues oli ilm veel kenasti päikeseline, aga startides tõmbas päikesele pilveviiru kardinana ette ja nii jäi see terveks päevaks. Külma oli kuus kraadi ja jätkuvalt puhus vastikult tugev lõunatuul, mis õhtuks sisse sõidetud autojäljed täis tuiskas. Neli meest püüdsid üsna parkimiskoha lähedal sikuga ahvenat. Sammusin uljalt oma eelmise päeva püügikohale ning puurisin augu samasse kohta, kus õnn oli naeratanud.

Esimene pooltund möödus ahvenate ja kiiskade seltsis. Otsustasin, et ootan üheteistkümneni ja enne laiemalt otsima ei hakka. Veerand kaksteist toimus poole meetri kõrgusel põhjast esimene vastuujumine. Selge, alla tulid. Järgmise tõste ajal võttis kala samal kõrgusel pakutava ära ja venitasin auku esimese vimma. Väiksem kui eilsed suured, kuid sellegipoolest kena poolekilone vimb oli heaks stardipauguks. Jätsin sedapuhku pildi tegemata ja saatsin kohe kirbu alla tagasi. Vaevalt sai kirp põhjast kerkima asuda, kui keegi tormakalt selle ära võttis. Mõni hetk hiljem lisandus jääle esimese vimma koopia. Uuesti kirp kiirelt alla, kuid seekord tekkis väike paus. Kulus üsna mitu tiiru, enne kui keegi oma olemasolust taas märku andis. Veel paar tiiru üles ja alla mängimist ning ligi meetrikõrguselt põhjast, pausi ajal, tuli otsa kolmas.

Kirp uuesti alla saadetud, andis keegi oma huvist mitu korda järjest märku, kuid ära ei võtnud. Kas oli sääsevastsete punt liiga hõredaks jäänud või oli põhjus milleski muus, aga võttu ei järgnenudki. Tükk aega meelitasin ja kui lõpuks sääsevastsed värskemate vastu vahetasin, oli parv edasi liikunud ning kiisad alla tulnud.

Passisin samal augul veel kümmekond minutit, siis tegin ühe augu risti vooluga ja teise võtukohast ülesvoolu. Kui ka sealt vaid ahvenat ja kiiska tuli, kolisin algsele augule tagasi. Mängitasin kiiskade rõõmuks päris pikalt, enne kui lõpuks ühel hetkel vee all vaikus tekkis. Selge, vimmad saabusid, hõõrusin mõtteis käsi kokku. Aga kus sa sellega – hoopis 30 cm-ne latikapunn otsustas meetri kõrgusel põhjast vimba mängida. Latikas jääle venitatud, võtsid teatepulga üle särjed. Jõudsin paar kassikala välja tõmmata, kui vimmaparv oma tiirult tagasi jõudis. Kesktalvel nad reeglina väga pikki retki ei tee ja naasevad enamasti nii tunni jooksul. Neljas ja viies vimb tulid peaaegu järjest. Mõlemad võtsid põhjast üsna kõrgele mängitatud seisvat kirpu.

Minu askeldamine torkas ilmselt silma ja paarsada meetrit eemal püüdnud meestele, kes liikusid mulle aina lähemale. Ilmselt oli ainult aja küsimus, kui mu tagumikualune sõelapõhjaks puuritakse.

Veerand tunni pärast olid vimmad taas all ning jääle lisandus veel kaks siputavat poissi. Need olid juba õige juba kenad, 600-grammised kalad. Enne kella ühte tekkis aga võtus pikem paus. Kiiska all ei olnud, vimba kah mitte.

Otsustasin, et enam rändama ei hakka ja tiksun samal augul õhtuni välja. Ootamine tasus seekord ära, sest tunnikese pärast tuli järgmine ja seejärel pooletunniste vahedega veel kaks poissi. Kõik nad tahtsid korralikult meelitamist ning tundus, et päris õige söömaaeg veel käes ei ole. Salamahti lootsin, et vahest teeb õhtu poole korralikuma võtulaine, aga ei. Kella neljani passisin, siis panin asjad kokku.

Kokku sain kümme vimba. Kalade suurus oli igati viisakas, kogukaal oli 4,8 kg. Kolm kala olid kohe päris kenad, üle 600-grammised. Vaid üks vimbadest langes pätside ansamblist välja, olles napilt mõõdus. Nii suuri nagu eelmise päeva suurimad küll ei tulnud, kuid kalade võitluslikkus oli parem kui eile. Lisaks vimbadele sain ka viis särge (suurim 280 grammi), kolm ahvenat (punnid), ühe latikalipsu ja korralikult kiiska. Äge päev oli! Esimesed vimmad said kuivatamiseks soola pandud.

26. jaanuar 2019. Korralik talv oli saabunud. Päevaks lubas –12, öösel aga juba paarkümmend kraadi külma. Sellise ilmaga on üsna keeruline kirbutada – auk jäätub kiiresti ja see segab mängitamist, lisaks on käpikutes püüdes õige võnkesageduse saavutamine omaette kunst. Kuna tervist ründas mingi viirus, ei julgenud seekord väga varakult jõele minna. Vanamõisa alla jõudsin alles poole üheteistkümneks.

Vastaskaldal oli üks auto juba kohal ja selle omanik püüdis sealsamas vastas sikuga ahvenat. Tulemus oli peaaegu täisnull, paar togimist vaid. Seadsin end pärast viisakusvestlust madala servas olevasse vimmakohta sisse. Kolm auku jäässe puuritud ja kena kolmnurk moodustatud, läks püügiks.

Pool tundi hiljem puurisin veel kaks auku. Ei midagi! Seejärel kand ja varvas kõrkjate veerde, sealt edasi sügavama jõeosa peale. Igal pool vaikus, vaid paar kiisa väristamist. Neetud südatalv! Õnneks oli ilm selline, et lausa lust oli olla. Päike oli hommikuste pilvede tagant välja tulnud ja säras täiega. Käpikud lendasid suures kaares kus seda ja teist ja kombeka lukku sai juba allapoole vedama hakata.

Kella kahe paiku jõudsin jalutustiirult algsesse paika tagasi ja alles siis sain päeva esimese võtu. Sikutasin jääle 100-grammine ahven. Kuna sellist juba unna otsa ei pane – uputab teise veel ära, lasin ta tagasi. Lisa ei tulnud; puurisin hommikustest aukudest paarkümmend meetrit allavoolu veel ühe. Seal poole meetri jagu vähem vett.

Ühel hetkel alla mängimisel kirp enam edasi ei vajunud, nooguti läks sirgeks ja tamiilist kadus pinge. Selge pilt, mõtlesin – tamiil on jälle jäätuva augu serva külge nakkunud. Hetk hiljem tabasin, et ei – keegi oli otsas ja hakkas ritva tasapisi allapoole sikutama. Väikese mässamise järel maandus vimb jääle.

Kohe lisa ei tulnud. Proovisin nii ja naa, kuni lõpuks läksin üle eriti agressiivsele mängule. Tavaliselt see Kasaril ei toimi, olles rohkem Pärnu jõe teema, aga seekord käis see kellelegi väga närvidele. Esimesel võtukatsel kala otsa ei jäänud, teisel aga võeti kirp konkreetselt ära. Teine vimb maandus jääl. Jätkasin sama tempokalt ja kohe tuli otsa ka kolmas. See oli suurem ja kogenum kala – oskas pärast pikka ujutamist end augu all konksu otsast ikkagi vabaks keerata ja ujus minema, võttes parve endaga kaasa. Aga vähemalt olin saanud mõnusa sõidu.

Jätkasin kannatlikult samal augul. Noppisin ühe 100-grammise ahvena ja otsustasin selle ikkagi unna otsa panna. Päev näitas, et liiga hea mõte see ei olnud, sest lipp oli pidevalt püsti. Liiga suur söödakala.

Pikk ootamine lõppes pool tundi hiljem, kui agressiivse mängu tagajärjel kaks järgmist vimba jää peale lisandusid. Esimene võttis üsna põhja pealt, teine tuli otsa pool meetrit põhjast kõrgemal. Siis aga saabus põhja poolt pilv ja kattis päikese. Ilm muutus hetkega hämaraks ja see tappis mõneks ajaks ka vimmavõtu, sest järgnes pool tundi täielikku vaikust.

Kolisin hommikusele augule tagasi ja samal hetkel, kui päike pilve tagant uuesti välja piilus, tõmmati nooguti alla. Minut hiljem uuesti. Kaks vimba jääl juures ja taas vaikus. Nüüd aga kestis see loojanguni välja, kuni lõpuks asjad kokku panin ja koju läksin. Kalad olid ühispildi tegemise ajaks korralikeks jääpulkadeks muutunud.

Kokku õnnestus saada kuus vimba. Suurus polnud seekord just parim, aga kokkuvõttes võis päevaga ikkagi rahule jääda.

10. veebruar 2019. Hommikul seitsme paiku ärgates ja internetist ilmaolude kohta uurides tuli tõdeda, et mõistlikum olnuks lõunani põõnata. Esiteks oli õues selline ilm, millega normaalne peremees koeragi toast välja ei laseks – sadu ja võimas edelatuul. Teiseks oli õhurõhk juba mitmendat päeva järjest kukkumas, olles jõudnud juba 740 mm-ni. Kolmandaks oli selge, et kui pärast kahte sajust päeva vesi jões pisut tõusma hakkab, siis üldjuhul see head ei tähenda. Aga kui see ööpäevaga juba paarkümmend sentimeetrit on tõusnud ja terve järgmise päeva veel edasi kerkinud – kas üldse annab Kasaril püügiks veel hullemaid tingimusi tekitada? Ehkki minek tundus üsna lootusetu ettevõtmine, oli plaan ikkagi tehtud ja nii me Ainiga taas Vanamõisa poole suundusime.

Tee oli päris kole ja sõit aeglane. Põllult oli lumi juba ära sulanud ja tee peale basseinid tekitanud. Õnneks kinnijäämise ohtu veel polnud, sest maapind oli endiselt kõva. Autot parkides silmasine teisel veel üht neljarattalist, kuid püüdjaid näha polnud. Hiljem selgus, et mehed olid öö otsa lutsu püüdnud ja magasid autos kuni lõunani.

Seadsime oma sammud võsa varju, madala-sügava piiril olevasse tsooni, kuhu suurem tuul peale ei puhunud. Otsisin oma mõne nädala taguse püügipaiga üles ja lasime kirbud vette. Vool oli kardetult kõva ja kirp lihtsalt läks. Lõpuks õnnestus põhi ikkagi kätte saada, aga natuke aega mängitades oli järgmisel hetkel vaja meeter tamiili juurde anda. Kuna ei viitsinud kastipõhjast raskemat kirpu otsima ja siduma hakata, puurisin järgmise augu paarkümmend meetrit allavoolu. Seal oli vesi pool meetrit madalam ja sai natuke paremini püüda, ehkki tavamõistes läbi häda.

Kolmanda augu puurisin veidi vastaskalda poole ja veel paarkümmend meetrit allavoolu. Vett oli seal veel vähem ja püüda oli juba enam-vähem okei. Tamiili pidi küll paar meetrit lisaks andma, aga põhi jäi lõpuks paika. Eriti mängitada ma ei saanudki, kui põhjast tõstes raskus korraga taha vajus. Tuli üles kui märg kalts, alles augu all ärkas ellu. Vimb! Ain tuli kohe samasse tsooni, puuris viis meetrit allavoolu augu ja võrdsustas paar minutit hiljem seisu. Siis ei toimunud tund aega midagi, peale selle, et sadas ja sadas, tagumik hakkas märjaks saama ja olemine kiskus viluks.

Keha soojendamiseks käisime vahepeal kalda ääres uurimas, ega unnakalu pole kodus. Ei olnud. Ain lasi korviga sööta alla ja venitas hetk hiljem välja poolekilose turva. Ja siis veel ühe.

Poole üheteistkümne paiku tuli õrna ja aeglase mängitamise peale teine vimb. Oli selline aegluubis tempo, kus käsi tahaks nagu liikuda, aga püsib sisuliselt paigal. Kala krõpsas korraks kergelt kirpu, nii et noogutist käis läbi vaid õhkõrn võpatus, aga otsa ta jäi. Ain jättis turvaaugu kus seda ja teist ning tuli ja noppis minu selja tagant oma teise vimma. Ja siis jälle vaikus. Nagu oleks parv hooga alt läbi käinud ja allavoolu rutanud.

Tund aega hiljem hakkas vihm viimaks järele andma, aga tuul lasi vana lauluga edasi. Olime selleks ajaks kordamööda turvaauku külastades paar peaaegu unnakõlblikku kala kätte saanud ja panime need kõrkjate äärde likku. Suurevõitu nad olid, aga midagi polnud teha. Nii uskumatu kui see ka polnud, aga ei ühtegi pisikest triibut, särge ega kiiska saada ei õnnestunud. Olid ilmselt voolu eest pakku läinud.

Lõuna paiku noppisin aeglase õõtsutamise peale veel kaks vimba. Ain vastas ühega. Pärast seda ei saanud me järgmise kolme tunni jooksul vimmaaukudelt enam ühtegi võttu, kuni pikalt kestnud vaikuse lõpetas päeva ainukene kiisk. Õnneks tilkus turvaaugult aeg-ajalt särge, turba ja ahvenat. Poole neljaks oli meil ilmaoludega võitlemisest kõrini ja pakkisime asjad kokku.

Kokkuvõttes läks oluliselt paremini, kui ma hommikul olin kartnud. Ja ilmselgelt tasus Kasaril jääpüügile minna pigem hommikul, mitte pärastlõunal – veetaseme tõusuga seotud iseärasused nähtavasti. Kõik võtud oli ülimalt passiivse mängu peale ja õhkõrnad. Seega oli üks väga erandlik päev – mitte miski ei klappinud, aga kala saime siiski!

Tegemist on katkendiga Rain Erala raamatust „Aastaring kalavetel“, mis ilmub käesoleva aasta lõpus ning kuulub ka Kalastaja paketti.