Kevadine latikahullus Vorbusel

Kui kalamehed räägivad hiliskevadisel ajal Emajõe uskumatutest latikasaakidest, võib olla 99% kindel, et kirjeldatavad sündmused leidsid aset just Vorbuse kandis. Kui lihtne on saada mitmekümnest latikast koosnevaid saake ja kas niisuguse tulemuse tegemine on jõukohane ka neile fiiderdajatele, kes ei tunne end teemas veel nagu kala vees? Kas jämeda liini ja ööussiga püüdvatel vanakooli tonkameestel on fiiderdajate vahel kah mingit võimalust kala saada? Kalastaja külastas Vorbuse latikavesi mai teises pooles ning uuris järele.

Alan, Denis ja Jaan

Minu teejuhid Vorbuse latikavetel on Alan Priidel, Denis Mežennõi ja Jaan Grents. Kõik kolm kuuluvad Eesti parimate kalasportlaste hulka – Alan ja Denis on 2020. aasta meeskondlikud Eesti meistrid fiiderdamises ning Jaan viimaste aastate Eesti edukamaid võistlusõngitsejaid (tema karikate ja medalite kollektsiooni võib imetleda „Persooni“ rubriigis). Jaanil oligi alguses plaan püüda hoopis stekkeriga ja proovida sellega topsiõngele vastu saada, aga kuna veetase Emajões on mugavaks stekkeriga püügiks veidi kõrge (ja Vorbuse kandis on kõrge kalda tõttu sobivaid kohti üldse vähevõitu), otsustas temagi viimasel hetkel fiiderdamise kasuks.

Kõik kolm on Emajõel ülimalt kogenud n-ö vanad kalad – teavad kohti, oskavad väga hästi püüda ja valdavad peibutussöötade teemat (loe Jaani ja Alani artikleid eelmisest Kalastajast). Kui teised kalamehed jõekaldal nullitavad ja kurdavad, et kala ei võta või et kala pole, siis Alan ja Jaan saavad ikka. Kui latikas olemas, pole mitmekümnest kalast koosnevaid saake rebida neist kellelgi mingi küsimus. Kõvemaid mehi asjast rääkima ja püüki demonstreerima on raske leida.

Vorbuse

Emajõel Tartu linnast ca 8 kilomeetrit ülesvoolu asuv Vorbuse on kevadine latikapüüdjate Meka, Eesti mõistes täiesti hull koht, kust püügi tippajal saadakse ebareaalselt suuri latikasaake. Eks mujalt Emajõest saadakse kah, aga reeglina mitte nii palju ja nii lühikese aja jooksul. Kui Luunjas või Mäksal on paarkümmend latikat ühe püügiga korralik saak, mida kannatab sõpradele juba väikese uhkusega mainida, siis Vorbusel on see hiliskevadel n-ö reakalamehe tavaline tulemus. Seal tuleb pildile pääsemiseks saada vähemalt kaks korda nii palju, ja saadakse kah.

Tõotatud maale jõudmine on lihtne – Tartu poolt tulles A Le Coqi lao juurest paremale Vorbuse peale, üle raudtee, suure laohoone juurest paremale ja nii kaua mööda kruusateed, kuni autod vastu tulevad. Pühapäevaõhtune Tõnise parkla on vaatamata sellele, et nädalavahetus on juba lõppemas, autosid täis. Ühed mehed tulevad ägisedes ja puhkides kalu ja varustust tassides maha, teised alles sätivad end püüdma. Õhk on ärevusest paks ja pole ka midagi imestada – on ju kevadine latikapüügi tippaeg, kui kala rändab pärast kudemist allavoolu tagasi ja on näljane. Kes nüüd kah ilma latikata jääb, see peab midagi kapitaalselt valesti tegema.

Asjade maha laadimiseks on lubatud sõita mööda kruusateed märgi alt läbi jõe äärde, kuid autot sinna jätta ei tohi. Selle eest tehakse trahvi. (Vaatamata kõigele leidub neid, kes oma sõiduki jõe äärde jätavad.) Parklast jõe äärde on ca 300 meetrit, selle maa kõndimine ei valmista kellelegi probleeme.

Alani sõnul on Vorbusega seotud üks huvitav fenomen, mida mujal Eestis täheldatud ei ole. „Vorbuse lõigul valitsevad tingimused ei ole tegelikult latikale üldse soodsad, sest seal puuduvad puhkekohad ja lisajõed ning jõgi ise on väga ühetaoline,“ ütleb ta. „Ainus seletus, miks sealt nii metsikuid saake saadakse, on see, et tippajal loobitakse päevas jõkke sadu kilosid peibutussööta ja näljane kala lihtsalt söödetakse sinna kinni.“

Vorbusele ei tulda kokku mitte ainult üle Eesti, vaid ka Lätist. Kui koroonakolli veel polnud ja liikumine oli vaba, seisis Tõnise parklas Läti numbrimärgiga sõidukeid paiguti isegi rohkem kui Eesti omi ja läti keel oli jõe ääres igapäevane. Nüüd, koroonaajal, kui piirid on kinni, on lätlaste hulk märkimisväärselt vähenenud – vahel mõnda ikka kohtab, aga mingit hullu massi hetkel pole. Lisaks on nende huvi mõnevõrra vähendanud ka Eestis kehtima hakanud 15 latika piirang. „Kui möödunud aastal pärast koroona esimese laine taandumist piirid keskööl lahti tehti, oli pooleteise tunni pärast autode rivi kohal ning parkla ja selle sissesõidutee pargiti hetkega Läti numbrimärgiga autosis täis,“ räägib Alan. „Paremad mehed rebisid välja 200 ja enamgi latikat ööpäevas ja kiitsid Emajõe kala maitseomadusi – olla hea ja rasvane. Latikate autodeni vedamiseks kasutati aiakärusid.“

Paigus, kus kalamehi palju koos, on paratamatu, et sekka satub ka musti lambaid ning Vorbuse pole erandiks. Siin tasakaalustab püügist saadavaid positiivseid emotsioone n-ö laulupidudega kaasnev prügistamine, napsitamine, lällamine jmt. Jaani sõnul on olukord viimasel ajal küll mõnevõrra paremaks läinud, aga heaks seda veel pidada ei saa. Kuna mõni aeg tagasi on talgulised jõeääre suuremast lagast puhtaks korjanud, siis vee ääres avanev pilt kõige hullem ei ole, aga ilus kah mitte, sest juba hakkab prügi põõsaste alla tagasi tekkima. (Vahepeal oli Tõnise parklas suur avalik prügikast, aga kuna see täitus kordades kiiremini kui seda tühjendati, hakati prügi maha panema, tuul ja linnud kandsid selle laiali ja lõpuks viidi prügikast üldse minema, kuna asjast oli heakorra mõistes rohkem kahju kui kasu.) Kes tunneb, et ta niisugusesse õhkkonda kohe üldse ei sobitu, sel on targem kohe mõni muu püügikoht valida, kus privaatsust rohkem.

Kala mõõt, mis Vorbusel püüki tuleb, on eri aastatel erinev. Sel kevadel kaalub keskmine latikas 1–1,2 kg, mis on Alani sõnul veidi parem kui viimastel aastatel. Kui kuni kahekiloseid kalu veel saab, siis üle kaheseid trehvab juba harvemini. Kolmene on üldiselt suur haruldus.

Põhiline püük käib Vorbusel kaldalt, aga püüda saab ka paadist. Sel juhul tuleb end panna kinni Jõgeva-poolsesse kaldasse ning püüda parkla poolt vaadates vastaskalda alt. Saab kala küll, aga peab palju söötma, sest enamus mehi hoiab kala söödaga enda (ehk parkla) pool jõge kinni.

Millal on parim latika püügiaeg?

Kevadisel ja varasuvisel Vorbusel (ja üldse Emajõel) on latika mõistes kaks kuuma püügiaega. Esimene on aprillis, kui kala Peipsist ja alamjooksult ülesvoolu kudema rändab. Ehkki sel ajal on kalade pead pulmamõtteid täis ning söödale pikalt peatuma ei jääda, toituvad nad juba korralikult ja kes püüda mõistab, saab ilusaid saake.

Teine – fiiderdajate mõistes püügi tippaeg – on siis, kui kudenud latikad tagasi Peipsi poole hakkavad laskuma. See toimub enamasti mai teises pooles ja sõltuvalt laskumise kiirusest kestab umbes kaks-kolm nädalat kuni kuu. Sel ajal tabavad mehed, kes püüda ja peibutussööta kasutada mõistavad, uskumatuid latikasaake. 50–60 kala ühe püügiga käest läbi lasta pole mingi küsimus.

Juulis teeb latikas väikese pausi ja püük rahuneb mõneks ajaks maha, augustis aga hakkab tuure koguma juba sügisene hooaeg. Sügisene tippaeg algab augustis umbkaudu rukkilõikuse paiku ja jätkub septembris. Kui talv on soe, nagu seda oli 2019.–2020. aasta oma, püütakse ja saadakse latikat ka talvel.

Kus püüda latikat?

Vorbuse all mahub kaldale püüdma kuni paarsada meest; püügikohti leidub jõe äärde viivast teest nii üles- kui allavoolu. Tippajal valikut palju pole, tuleb võtta see, mis saadaval. Emajõgi on Vorbuse piirkonnas üsna ühetaoline ja mingeid eriliselt kalaseid või kalatuid lõike siin ei ole – latikat saab pea ühtmoodi kõikjalt. Kui aga on võimalik kohti valida, maksab eelistada mugavust.

Denisi sõnul valivad võistluspüüdjad võimalusel niisuguse koha, mis jääb teele võimalikult lähedale, et ei peaks asju väga kaugele tassima. (Ja asju neil jätkub!) Alani sõnul annab mõnikord kohta ka n-ö osta – hinnatud vahetuskaup on näiteks korralik peibutussööt, mida tuleb loovutada 2–3 pakki, aga osade meeste puhul ka pudel viina.

Võistluspüüdjate kõrvale ei ole n-ö tavakalamehel mõtet end püügile sättida ja ka seda, kui mõni proff oma puki ja varustusehunniku teie kõrval laiali laotab, võib pidada taeva karistuseks – sportlaste peibutussöödad on reeglina nii head ja paika timmitud, et tõmbavad naabrite alt kala lihtsalt ära. Tabatavate latikate suhe võib olla 10:1 või veelgi kehvem ja kui naaber nii hullusti rebib, on selle nukra näoga jälgimine enamike jaoks parajalt frustreeriv kogemus (samas ka hea võimalus minna ligi ja uurida, mida sportlane teisiti teeb kui tavakalamees, ning õppida).

Mis varustusega püüda latikat?

Emajõel fiiderdamiseks sobivast varustusest on Kalastajas palju juttu olnud, seega neil asjadel pikalt ei peatu. Vaatleme vaid momente, mille vastu sagedamini eksitakse.

Kõik mehed kasutavad Feeder Concepti kaubamärgiga toodangut ning kiidavad Tournamenti-seeria ritvu testiga kuni 70 grammi. Need on kerged, tundlikud ning summutavad ka suurte latikate sööste väga hästi. Jäigad tonkaridvad, mida siin-seal söödakorviga püüdes jätkuvalt kasutatakse, tõsisemaks fiiderdamiseks ei sobi, sest on tuimad ega anna õrnema võtuga päevadel sööda juures toimuva kohta sisuliselt mingit infot.

Fiiderdamisel kasutatav rull peaks olema kerge käigu, suurema ülekande ja laitmatult toimiva siduriga. Kui need on olemas, ei mängi kaubamärk mingit rolli.

Pealiiniks võib olla nii nöör (näiteks Denisil on Feeder Concepti 0,13 mm-ne Distance X8) kui spets-monofiil (Alanil Feeder Concepti 0,23 mm-ne uppuv Distance Black). Kala saamises erilist vahet ei olnud. Kuna Tournament 70 on tundlik ja nõtke ritv, piisab nii peenest pealiinist täielikult.

Kõige rohkem vigu tehakse söödakorvide valikul. Alani sõnul kasutavad osad mehed püügi ajal kinniseid (s.t põhjaga) korve, kust sööt välja ei tule, teised aga eelsöötmiseks mõeldud, suuri ja raskeid korve, kuhu mahub liiga palju sööta ja mis maanduvad jõledama sumakaga, peletades kala. Kumbki pole õige töövõte. Alani püügi ajal kasutatav söödakorv on umbes poole väiksem kui 70 ml-ne dipipudel, seega mahub sinna korraga ca 30–35 g sööta. Sellise korviga on rakenduse ümberheitmise intervall u 5–6 minutit. Kui kala muidugi juba varem otsa ei tule.

Söödakorvide osas on Alani sõnul detaile küll palju, aga need on olulised pigem sportlastele. Tavalisel kalamehel tuleks Emajõel valida latikapüügiks nii kerge (ja kindlasti otstest lahtine) korv, mis voolu sees veel paigal püsib ja veerema ei hakka. Meie püügi ajal valitsenud veeseisu ning pealiini läbimõõte arvestades klaaris Alan ära 70-grammise korviga, Denis kasutas 60-grammist. Kõik mehed kasutavad Feeder Concepti korve.

Lips on meetrine ja 0,12–0,14 mm läbimõõduga, konks küllaltki tillukene, nt Owneri Sode, Chinta või Pin Hook nr 5–8 (vt foto). Need on üliteravad ning mahutavad 2–3 kärbsetõuku ja paar väiksemat sõnnikuussi. Rohkem polegi vaja.

Rakenduseks on kõigil kolmel kõige harilikum võistlustel kasutatav Inline. Kuna Denisi lips on kõige peenem, vaid 0,12 mm, kasutab ta rakenduses ca 15 cm pikkust fiidrikummi. Inline’i rakenduse sidumist ja fiidrikummi kasutamist saavad huvilised vaadata Team Salmo Estonia YouTube’i kanalilt, kus Alan ja Denis neid asju demonstreerivad.

Mis söödaga püüda latikat?

Pühapäeva õhtul, kui mina jõe äärde jõuan, on mehed jõudnud juba oma asjad jõekaldale tassida ja pukid kaldavette püsti panna. Esimese asjana segatakse peibutussöödad. Jaan ja Denis otsustavad tumehalli segu kasuks, Alani valikuks on pruunikates toonides sööt. „Aastaid oli Emajõel latikapüügil number üks kollane sööt, aga enam see miskipärast nii hästi ei toimi,“ räägib ta. „Praegu toovad kala pigem tumedad toonid.“ Latikapüügil kasutatavatest söödaretseptidest kirjutas Alan pikemalt eelmises Kalastaja numbris.

Kõik mehed kasutavad Sensase söötasid ja atraktoreid; nagu hiljem veenduda võib, toimivad need väga hästi. Õhtuseks ja varahommikuseks püügiks segab iga mees endale mahulises arvestuses kolme kilose paki jagu sööta. Aktiivset püüki tehes klaarib sellega kenasti ära ja hommikul selgub, et natuke jääb ülegi.

Peibutussööt on fiiderdamise juures oluline edutegur, seda nii koostise kui püügiks ettevalmistamise osas. Kui esimesest võiks kirjutada raamatuid ja kõiki kombinatsioone ei jõua läbi proovida isegi võistluspüüdjad, siis niisutamine on küll sedasorti asi, mida igaüks võiks õigesti teha. Enamasti aga ei tee ja siit hakkavad probleemid pihta. Alani sõnul kulub 2 kg kuiva sööda niisutamiseks umbes 1 liiter vett, sellest pool liitrit kohe ja teine pool järelniisutamise käigus. Kui vett rohkem panna, läheb sööt kitiks ega tule enam korvist välja. Seda viga parandada on keeruline. Kui vett panna liiga vähe, ei nakku mass piisavalt ning lendab korvist rakenduse heitmise ajal minema või pestakse korvist välja veel enne, kui see põhja jõuab vajuda.

Ülitähtis peibutussööda osa on ka loomne komponent. Alani sõnul toimib kõige paremini tükeldatud ööuss (usse saab hädaga kaevata sealtsamast jõekaldalt), aga ka kärbsetõuk, kui neid palju panna. Ilma loomse komponendita tuleb kala küll söödaplatsile, aga püsima sinna pigem ei jää ning naaberkalameestel on seda tunduvalt lihtsam enda juurde meelitada (kui tegemist on muidugi oskusliku püüdjaga).

Püük

Alan ja Jaan plaanivad püüda pühapäeva õhtust esmaspäeva hommikuni, Denis aga peab öösel koju minema, et hommikul tööle minna. Selle ajaga tohib iga mees ära võtta 30 latikat (vt tekstikastist, kuidas seda arvestatakse). Kuna saagid on viimastel päevadel olnud head – kellel 50 latikat, kellel 70, näitavad märgid, et limiit peaks täis tulema kerge vaevaga.

Enne püügi alustamist viiakse läbi eelsöötmine. Denis ja Alan kasutavad selleks 5×7 cm korvi, Jaani oma on veel natuke suurem. 10–15 korvitäit on alustuseks paras kogus; kui see on söödaplatsile toimetatud, vahetatakse söötmise ritv püügiridva vastu ja seatakse end mugavasti pukkidele istuma. Püük käib 20 meetri kauguselt, Denisi sõnul on see Vorbusel universaalne distants ja toimib enam-vähem kogu püügimaa ulatuses. Võtud ei lase end kaua oodata ja esimene kala on kaldal juba 15 minutit pärast söötmise alustamist. Natukese aja pärast tulevad ka teine, kolmas ja neljas. Umbes tunni ajaga on söödaplats täielikult tööle hakanud ja mida aeg edasi, seda pöörasemaks asi läheb.

Kala võtud on üllatavalt õrnad ja paljudel juhtudel ei anna võtust märku mitte ridvatipu koolutamine, vaid selle vabanemine pingest. See juhtub siis, kui latikas söödatopsi sikutab, nii et see voolus sutsu maad allavoolu kandub. Siis on paras aeg tugedelt ritv võtta ja kala välja kerida. Mingit haakimist pole tarvis, kala on ridva haaramise ajaks reeglina juba otsas. Vahepeal on latikaid nii paksult all, et nad ujuvad karjakesi vastu liini ning seda tuleb iga väljakerimise järel limast puhastada. Või siis käib söödakorv rakenduse väljakerimise ajal mööda kalade külgi, nii et see on läbi ridva selgesti tunda.

Alani sõnul on fiiderdamine aktiivne püük ning tempo hoidmine on ääretult tähtis. Teed söötmises vahe, läheb kala alt minema ja alumine mees hakkab rebima. Isegi siis, kui püügis tehakse paus, tuleks sööta juurde visata, et kala all hoida. Tempo hoidmiseks kasutavad fiiderdajad spetsiaalset kella, mis toimib umbes nagu munakeedukell, s.t annab iga viie (või kuue või mis iganes arvu) minuti tagant märku, et vaja on rakendus ümber visata. „See on väga praktiline asi, sest pukil istudes ja loodust imetledes kaob ajataju kiiresti ning püük kipub tempot kaotama,“ ütleb Alan. „Lisaks peab kell meeles sumbas olevad ja tagasi lastud latikad, nii on ülevaade püütud ja vabastatud kaladest kogu aeg silme ees.“

Viga, mida Alani sõnul fiiderdamisel sageli tehakse, on see, et visatakse rakendus sisse ja minnakse telgi juurde kohmitsema või eemale tugitooli istuma. Rakendus jääb sageli sisse pooleks tunniks, aga sööt on selle ajaga ammu nahka pandud ja kala lahkub.

Kogu aeg samalt kauguselt ja suunalt püüdmine on oluline. Paljud mehed heidavad rakendust väga ebatäpselt, see aga ei koonda kalu ühte kohta kokku, vaid vastupidi – veab laiali. Rullipoolil on heitepikkuse piiramiseks klips, aga seda ei kasutata ja kõik visked tulevad eri pikkusega. Üks korvitäis sööta läheb keset jõge, teine kolmandiku peale, neljas jumal teab, kuhu. Nii ei saa mingit söödaplatsi tekkidagi.

Ühel hetkel hakkab latikat tulema lausa ketti, vahepeal on kõigil kolmel mehel korraga kalad otsas. Mina lähen koju magama nii üheteistkümne paiku, kui õues on pildistamiseks juba liiga pime; umbes tund aega hiljem keerab Denis oma sumba jõkke kummuli ja pakib samuti asjad kokku, olles selleks ajaks saanud ca 30 latikat. Alan ning Jaan jätkavad hommikul seitsmeni, aga teevad öösel tunniajase puhkepausi, sest kala tuleb nii hästi ja järjest, et püük hakkab meenutama tükitööd. Viskad, ootad natuke ja kerid kala välja – ei mingit põnevust, puhas rutiin. Nagu kevadine särjepüük, ainult kaladeks on ülekilosed Emajõe latikad.

Kuue paiku hommikul, kui ma jõe äärde tagasi jõuan, on võtt endiselt hea (ehkki väidetavalt mitte nii hea kui öösel) ja kala tuleb järjest. Kuna normi ning pildistamise jagu latikaid on juba ammu käes, hakkavad mehed peagi igavusest lollitama ja igasuguseid imeasju katsetama. Alan näiteks võtab aega, kui kiiresti pärast rakenduse vette viskamist kala otsa tuleb (parimaks tulemuseks jääb 41 sekundit, enamik aegu jääb mõõtmise ajal 50 sekundi ja ühe minuti vahele), hiljem aga tõestab, et latikat on võimalik saada ka palja punast värvi konksuga (ju on kala nii paksult all, et korralikult üles köetuna haaratakse kõike, mis vähegi söödavana tundub). Jaan aga otsustab eksperimenteerida söödakeemiaga ning suudab enne püügi lõppu kokku segada nii vänge kokteili, mis kala püügiplatsilt lõpuks minema ajab. (Järeldus – päris kõik lõhnad ikkagi ei tööta!) Aga kuna ta on selleks ajaks oma isu kuhjaga täis lustinud, pole see õnnetus, vaid pigem isegi väike eesmärk, et oleks põhjust püük ära lõpetada ja asjad kokku panna.

Kaheksa paiku hommikul lõpetavad Alan ja Jaan püügi ning hakkavad asju kokku pakkima. Tulemused (õigemini üksnes see osa, mis sumbas lõpetas) on näha juuresoleval fotol.

Teised mehed, kes meie lähedal püüavad, saavad kah latikat. Ülesvoolu kolme vanakooli tonkaridvaga püüdeb vanem härrasmees läheb hommikul koju kümnekonna kalaga (õhtul istus ta kuni pimedani pikalt nulli peal, kahju kohe vaadata, aga öösel sai püügi mingis ulatuses siiski käima), allavoolu põõsaste taga kahe ridvaga toimetav mees saab pärast seda, kui Denis teda juhendamas käib, kah kala võtma ning oma 15 latikat täis umbes kaheksaks hommikul. Õhtune ja öine püük aga kuuluvad Alanile, Denisile ja Jaanile, kes on ilmselgelt lähikonna suurimad staarid. Nende püüki käiakse uudistamas siit- ja sealtpoolt – mõned mehed vangutavad seesugust kalade võisturebimist lihtsalt pead, teised uurivad püüginippide kohta. Poisid on harjunud särama ja lõõbivad, et igav püük, kogu aeg võtab.

Mõni mees annaks terve oma parema käe, et kordki elus niisugust püüki kogeda, aga eks igaühel ole omad hädad.

Mis hetkest arvestatakse ööpäeva ja kui palju kala tohib kaasa võtta Harrastuspüügil õngpüüniste ja allveepüügivahenditega on ühel isikul lubatud ühes ööpäevas püüda maksimaalselt 15 kg ahvenat, 5 haugi, 5 koha, 15 latikat ja 2 lõhelist (Kalapüügieeskiri § 20 lg 7). Ööpäeva arvestatakse nagu kalendripäeva ehk uus ööpäev algab 00:00:01. Kui harrastuspüüdja viibib kalal järjest mitu ööpäeva, on tal õigus püüda õngpüünistega igas ööpäevas eelpool mainitud kalaliike vastavate limiitide piires. Mitme ööpäeva väljapüügi säilitamisel peab silmas pidama, et veekogul või vahetult selle kaldal või rannal on püütud kala töötlemine keelatud, kui selle kalaliigi kohta on kehtestatud alammõõt (Kalapüügiseadus § 10 lg 8 p 6). Töötlemiseks loetakse kõiki tegevusi, mis ei võimalda hiljem kala pikkuse mõõtmist. Kui kalastaja väidab, et on olnud kalal mitu päeva ja püügilimiiti on mõne kehtestatud kalaliigi osas ületatud, siis hindavad järelevalvet tegevad ametnikud kõikvõimalikke asjaolusid, mille põhjal saab anda hinnangu kalastaja poolt väidetava usutavusele. Kindlasti peab kalastaja arvestama täiendavate küsimustega, mida võidakse esitada tema väitele kinnituse leidmiseks. Kui järelevalvet teostavate ametnike jaoks ei ole kohapeal asjaolud piisavalt selged, kogutakse esialgu järelevalvemenetluse käigus, millele allutatud isikul on ka igakülgne kaasaaitamiskohustus, täiendavaid tõendeid väite usutavuse kinnitamiseks. Nendeks toiminguteks võivad olla mitmed korrakaitseseadusest tulenevad erimeetmed (näiteks kasutatava ujuvaluse või kaasas olevate asjade ülevaatamine ehk vallasasjade läbivaatus) kui ka järelevalvele allutatud või teiste kõrvaliste isikute küsitlemised. Kui ilmnevad asjaolud, et püüdja poolt väidetav mitmepäevane kalastamine ei leia kinnitust, tuleb arvestada juba süüteomenetluse käigus läbiviidavate menetlustoimingutega. Igat olukorda hinnatakse kohapeal ning seega mingeid otseseid käitumisjuhiseid anda ei ole võimalik. Loodame, et kalastajad, kes on mitmepäevasel kalaretkel, on mõistvad ja valmis oma väiteid ka veenvalt põhjendama ning täiendavate küsimuste korral aitavad kaasa nendele usutavate vastuste leidmisel. Hindame käesoleval aastal limiitidest kinnipidamist täie tõsidusega ning n-ö kaardistame püüdjate käitumist kehtestatud piiraangute täitmise osas. Kui ilmnevad asjaolud, mis ei võimalda kehtestatud piirangute kontrollimist, siis arutame neid teemasid seadusandjaga ning loodetavasti leiame kõiki osapooli rahuldavad lahendused. (Väljavõte Keskkonnaameti kirjast.)

Toimetuselt. Kui kalamees läheb püügile näiteks reede õhtul kell kuus ja kavatseb püüda laupäeva pärastlõunani, piisab eelnevale tuginedes sellest, kui ta teeb püügipaika jõudes foto või lühikese videolõigu, mida on võimalik vajadusel kasutada oma püügi alguse tõendamiseks. Nii foto kui video puhul peab olema võimalik näidata, mis kuupäeval ja mis kell see on tehtud. Antud juhul tohib kalamehel, kui ta laupäeva pärastlõunal püügi lõpetab, olla kaasas 30 latikat. Sealjuures aga ei tohi reede keskööks vastu laupäeva olla sumbas (kotis, ämbris jne) rohkem kui 15 latikat. Ka selle hetke seisuga võiks saagist teha foto või videolõigu.