Jääpüük
Talvisest siiapüügist Pärnu jõel
Talvine siiapüük kirbuõngega on väljakutse ka kogenud kalamehele – see nõuab kannatust ja püügipiirkonna head tundmist, aga ka siis pole midagi garanteeritud. Rain Erala on talvisel Pärnu jõel kirbuõngega siiga püüdnud pea 15 aastat ning oli nõus oma kogemusi ka Kalastaja lugejatega jagama.
Sissejuhatuseks
Minu esimesed siiapüügi kogemused pole pärit mitte merelt ja tonkapüügist, vaid hoopis jää pealt kirbutamisest. Ehkki olen rohkem kui pool elu elanud põhjarannikul, polnud ma seal siiga püüdmas käinud. Ka tol esimesel korral püüdsin Pärnu jõel jää pealt kirbuõngega hoopis vimba, kui ühel hetkel poolekilosest kalast oluliselt suurem tegelane vee all möllu tegema hakkas. Pulss oli viis minutit täiesti laes, enne kui kilose kala pea jääauku ilmus ja ma ta sealt käega välja aitasin. Tõsi, hiljem olen siiga püüdnud ka põhjarannikult ja vabast veest, kuid pean tõdema, et see pole teps mitte see.
Suurim siig, mille ma jää pealt olen saanud, kaalus 1,9 kg ning sain selle kätte 0,12 mm-se tamiiliga. Sõber, kes seda etendust pealt oli sunnitud vaatama, nentis, et kui see kala august välja tulema hakkas, siis see muudkui venis ja venis ja venis, enne kui lõpuks jääle prantsatas. Kui juba kõrvaltvaatajale oli show tähelepanuväärne, siis püüdja jaoks oli see veelgi võimsam. Käed värisesid veel vähemalt pool tundi ning emotsioon ei tahtnud kuidagi lahtuda. Saadav emotsionaalne laeng ongi see, mis mind igal aastal Pärnu jõe jää peale ikka ja jälle siiga otsima kisub.
Järgnevas loos üritan edasi anda selle sõltuvust tekitava jääpüügi kohta käivaid (meelevaldseid) tõlgendusi ning arusaamisi vee all toimuvast. Hoolimata minu pea 15-aastasest siiapüügi kogemusest Pärnu jõel ei tasu allpool toodud fakte, nüansse ja tõlgendusi võtta absoluutse tõena, sest absoluutset tõde edukaks kalapüügiks pole teatavasti olemas.
Millega püüda?
Siiga on võimalik talvel püüda erinevate püügivahendiga. Põhjarannikul, kui vanajumal vahest harva külmkapi ukse pisut kauemaks lahti unustab ja ka sinnakanti jääd kingib, püütakse seda ägedalt heledat ja sillerdavat kala jääpealse tonkarakendusega. (Kui külma ei tee, käib püük sisuliselt sama rakendusega kalda pealt või paadist – lihtsalt ritv on pikem.) Tavaline tina asendatakse siiarakendustel libiseva tinaga ning lips tehakse pisut pikem. Uss väikese konksu otsa, nii et konksukaar jääks söödast välja ning uss lebaks sirgelt veekogu põhjas. Üsna lollikindel püük, sest siial on kombeks konks koos ussiga endale korralikult kurku õgida, anna talle ainult aega.
Sisuliselt samasugune rakendus toimib ka Pärnu jõel. Näiteks on võimalik siiga püüda ka tavalise lipuga varustatud taliunnaga – saadakse kala küll. Või siis poolemeetriste sikuritvadega, mis toetuvad hargile ja mille pitsile kinnitatakse võtu avastamiseks kelluke. Pean tunnistama, et minu jaoks on passiivne tonkapüük siiski pisut igavavõitu ning seetõttu ma seda siiapüügil ei kasuta.
Teine variant on püüda põiklandiga. Väike 3 cm pikkune põik, madalad ja aeglased tõsted põhja kohal. Enamasti trehvab küll muid liike, aga oskuslikult serveeritud põiklant paneb ärevamalt põksuma ka siia südame. Vahel lausa niivõrd, et ta väljendab oma erutust lanti rünnates.
Lisaks neile on ilmselt veel terve hulk erinevaid talilantidega püüdmise versioone – vanamoodne Peipsi siiapüük kahe ridvaga, Skandinaavia veekogudes nn paaliarakendusega, nina jääaugus püüdmine ja palju teisi variatsioone.
Püst- ja põiksikuga püük on kindlasti atraktiivsem ja huvitavam kui tonkatamine, kuid ka nendest ei tule täna juttu. Minu lemmik-püügiviisiks Pärnu jõel on kirbutamine ning seda ma järgnevalt kirjeldada proovingi.
Püügiriist
Mis mind kirbutamise ja siiapüügi juures enim paelub, on püügivahendite haprus. Kasutan püügil tavalist noogutiga varustatud balalaika-tüüpi kirburitva (või peaks selle tänase poliitilise olukorra juures ümber nimetama bandžoks?), mille poolile on keritud 0,12 mm-ne monofiil tõmbetugevusega veidi alla 1,5 kg. Kogu varustus on nii õrn, et iga võitlus kalaga on kui omaette seiklus. Vahel kaotad, vahel võidad, aga kui lõpuks siia kätte saad, on emotsioon täiega laes.
Arvestades seda, et siig teeb väsitamise ajal pidevalt igas suunas kiireid põikeid ja sööste, on sellise jämedusega tamiili juures ääretult oluline edutegur toimiv sidur. Loomulikult ei ole balalaikale eraldi aretatud mingit lisarulli koos saja kuullaagriga. Talvise kirbuõnge juures tähendab sidur nimetissõrme ja pöidla vahelist kokkupuutekohta. Näppe kõvemini kokku vajutades „keeratakse“ sidurit peale, pisut vähem pressides aga maha. Arvestades, et kilone siig oma ei ole oma sööstudes just tagasihoidlikkuse kehastus, peab sidur töötama laitmatult. Külmast tundetud näpud ei tunneta seda piiri, millest tamiili tõmbetugevus enam üle ei käi.
Et siduril oleks lihtsam toimetada, tuleb appi tamiili venivus. Mina eelistan siiapüügil kasutada pigem venivamaid tamiile – vahe kala väsitamisel on märgatav. Tõsi, võtu juures on see täiesti vastupidi. Siia võtt ei ole üldjuhul mingi nokitsemine – et seda noogutilt mitte märgata, peab olema pime. Vahel on võttu läbi ridva lausa käega tunda. Teisalt, kui kala võitleb jäiga tamiili otsas jääaugu all, on tema taltsutamine palju keerulisem. Siial on kombeks augu all kõvasti peaga pekselda ja see on hetk, kus venivam tamiil päästab sageli päeva.
Tamiili otsa on seotud kirptirk, mis on varustatud söödaga. Esmalt kirptirgust ja siis söödast.
Kuna minule meeldib väga vimba püüda, kasutasin aastaid pigem väiksemaid ning punast värvi kirpe. Vimmale need meeldivad ja ega siig kah ära ütle. Väike kirp haagib vimma torujasse huulde üsna kenasti ja hoolimata sellest, et konksu pikkus on üsna väike. Siial sellist torujat suud pole ja temaga on pisut keerulisem. Lühike konks ei pruugi siiga kenasti haakida ning päris palju kalu pääseb väsitamise ajal otsast. Siia puhul oleks parem kasutada pikema varrega ja pisut suuremat konksu, sel juhul on haakimine kindlam ja kala äraminekuid vähem.
Üldiselt tundub kirbu värv siiapüügil olevat pigem maitseasi. Minu enda lemmikud on päikeselistel päevadel pigem kuldsem ja säravam toon, kesktalvise kaamose ajal aga vimmale sobilik punane värv. Samas kui vaadata seda, millega teised siiga püüavad, on kalatoojaks olnud ka hõbedased, pronksjad ja kirjud (kollakas-punakas-rohelised) toonid. Tundub, et siig võtab seda kirpu (värvi), mis otsa on seotud.
Söödaks kasutan sääsevastseid, mida ajan konksule korraga kümmekond (või kui lugemine poole peal sassi läheb, siis paar tükki veel pealekauba). Pigem rohkem kui vähem, sest suur kala tahab suuremat sööta. Kümme sääsevastset kirbu otsas moodustavad korraliku „maalripintsli“, mis vees hõljudes omakorda suuremaks võimendub. Ballastiks võib täiendavalt kasutada ka punaseid kärbsevastseid, seda eriti juhul, kui muud kala on rohkem all ja sööt nende poolt sageli ära rüüstatakse.
Sääsevastsete kvaliteedile on siial omad nõudmised. Kui vastsed on tühjaks jooksnud ja alles on vaid kestad, keeratakse pakutavale põlglikult selg. Aeg-ajalt sööda kontrollimine ja vajadusel välja vahetamine ei tee siiapüügil paha.
Kuidas mängitada?
Vimbadele meeldib, kui sööta mängitatakse jõe põhjast üsna kõrgele, nii 50 või enamagi sentimeetri kõrgusele. Siiale aga on meelepärane pigem põhja lähedal mängitamine – 90% võttudest toimub kuni 10 cm kõrgusel põhjast. See aga ei tähenda, et kirp peab kogu aeg selles tsoonis olema. Ei, see on lihtsalt vahemik, kus kala pakutava ära võtab. Millisel kõrgusel aga siig kirbule tähelepanu pöörab ja ärritub?
Harva, aga vahel siiski olen saanud siia võtte isegi meetri kõrguselt põhjast, seetõttu kipun arvama, et aeg-ajalt tasub kirpu põhjast kõrgemale mängitada. Kas siis selleks, et põhjast kõrgemal ujuvatele siigadele kirp paremini märgatavaks teha või lihtsalt mängitamisse vaheldust tuua. See viimane tuleb see pea alati võtule kasuks. Ma ei ole seda otseselt ajaliselt mõõtnud, kuid pakun, et 20–30% mängitamise ajast asub minu kirp kõrgemal kui 10 cm põhjast.
Erinevalt vimmapüügist ei kipu siig võtma allapoole mängitamise ajal. Seetõttu mängin kirbu küll vahepeal kõrgemale, kuid põhjale tagasi viin ta üsna kiires tempos ritva langetades, mõnikord kirpu lausa hooga vastu põhja kukutades. Sageli haarab kala just siis, kui kirp uuesti põhjast kerkima hakkab.
Kui mängitamise kõrgusega on asi veidi segane, siis mängustiiliga läheb veel hullemaks. Minule meeldib kirpu mängitada ühtlases rütmis, nii 90–100 võnget minutis, 1–2 cm-se amplituudega, tehes mängu vahele aeg-ajalt pause. Ja kala võtab, sealhulgas ka siig, ent samas…
Aastaid tagasi hakkasid minu esimesed siiasaagid Pärnu jõel tekkima tavaliselt alles vabariigi aastapäeva paiku. Enne seda olid võtud väga juhuslikud – heal juhul õnnestus päeva jooksul vaid korra keegi vee all närvi ajada. Siis aga trehvasin jõel püüdvatele Riiast tulnud vene rahvusest meestele, kel juba jaanuari keskel aeg-ajalt siiga otsa lõi. Nende püügistiili võiks iseloomustada sõnaga „veniv“. See nägi välja nii.
Kirp kergitati aegluubis õõtsutades põhjast umbes 5–6 sentimeetri kõrgusele ja lasti söödal sama aeglaselt alla tagasi langeda, seejärel alustati otsast. Hästi-hästi aeglaselt ja venides. Poole aeglasemalt, kui hetkel ette kujutad, ja kui isegi kujutasid seda ette ning magama ei jäänud, siis järelikult kujutasid seda kõike ikka veel liiga kiiresti ette. See püügiviis oli tõesti üliuimane. Et õõtsumine oleks ühtlasem ja ülemääraseid jõnkse sisse ei viskaks, kasutasid mehed 15–20 cm pikkust noogutit.
Teisalt olen märtsi alguses korduvalt püüdnud ühes ja samas tsoonis ühe pärnakaga, kelle mängitamine oli totaalselt vastupidine. Esmalt tõstis ta hullu hooga kolme-nelja sammuga närviliselt jõnksutades kirbu ligi 20 cm kõrgusele põhjast, kukutas selle sealt kiiresti alla tagasi, kergitades selle liigutusega põhjast üles sodipilve. Seda mängu kordas ta 5–6 korda järjest. Seejärel muutis ta mängukiiruse kolm-neli korda aeglasemaks ning kordas sarnast tegevust samuti 5–6 korda. Kui tulemust polnud, alustas ta kõike otsast peale. Ei tea, mida kala vee all mõtles või mida püüdja kalkuleeris, aga kõrvaltvaatajana tekkis tunne, et mingi närviline tegelane paneb hirmus tigedalt mõnda aega põhja pealt üles ja väsib siis korraga ära. Igal juhul sai too pärnakas mitmeid ilusaid ja suuri siigasid võtma ning enamasti just aeglasemale mängule ülemineku hetkel.
Ise kipun arvama, et südatalvel, aga ka pilvisema ilmaga sobib paremini n-ö aeglasem valss; märtsi alguses ning päikeseliste ilmadega aga toimib korralik diskobiit paremini. Kui aga üks stiil ei toida, tasub proovida teist. Ja kindlasti ei tasu unustada, et ükskõik milline mäng ka ei oleks, kõige enam ajab kala närvi ikkagi paus.
Mis asi on paus? Jätan korraks kirbu seisma, aga mis edasi? Minu arvates töötab siiapüügil kõige paremini niisugune paus, mis on kala jaoks ootamatu. Näiteks mängitades kirpu põhjast kõrgemale, on poole meetri kõrgusel (tõste kõrgeimas punktis) väristamisse pausi tegemine päris hea mõte. Samuti ei ole halb ka täiesti suvalise koha peal kirbu seisma jätmine, kui see ei toimu liiga sageli ning mõjub sööda liikumise jälgijale ootamatult.
Lisaks tasub seda pausi ajaliselt venitada. Mul on olnud päris palju niisuguseid võtte, kus pärast pikka mängitamist, kui tundub, et kala pole parajasti all, haaran kastist söömiseks võileiva, tõstan samal ajal ridva teise kätte ja see seisab lihtsalt mõnda aega paigal. Ja ühel hetkel, kui mina keha kinnitan, nooguti vajub.
Üks hea ja kandev paus on väärt rohkem kui ükskõik millises stiilis või ükskõik millisel kõrgusel mängitamine.
Püügikohad
Siig tõuseb sügisel Pärnu jõkke kudema – ega asjata pole meil sügisel jõgedes siiapüügi keeluajad. Peale kudemist jääb osa siigasid jõkke, osa aga laskub merre. Siig koeb kivise ja kruusase põhjaga aladel; koelmud asuvad enamasti kuni 2 meetri sügavusel.
Kui ma üritan oma talviseid siiapüügikohti kuidagi kirjeldada, siis esimene asi, mis jõe pealt kalda poole vaadates silma torkab, on ilus liivarand. Enamus minu kesktalviseid püügipaiku asuvad kaldast eemal voolu sees, kus jää all on 2,5–3,5 (väga harva rohkem) meetrit vett. Viimase jääga, kui veetase kerkib, vool kiireks muutub ja igasugust sodi kaasa kannab, kolib siig pigem madalamasse vette, aga mitte kalda äärde, vaid jõe keskel olevatele madalikele. Ei mäleta, et oleksin siiga saanud sügavamalt kui 4 meetrit ja madalamalt kui 1,5 meetrit. Samuti ei ole mul õnnestunud leida siiga kaldale lähemalt kui 10 meetrit.
Kuni Sindi pais veel üleval oli, võis sisuliselt garanteerida, et siig jääb pigem Pärnu jõe alamjooksule. Seetõttu on ka minu püügimaad jäänud enamasti Paikuse ja uue silla vahelisele lõigule. Pärast paisu lammutamist ja mitmeid aastaid järelkasvu jõkke asustamist on aga siia leviala jões ilmselt märkimisväärselt laienenud. See on teema, mis vajab ka minu jaoks veel uurimist.
Siia püügikohad on ses mõttes sarnased vimma omadega, et kohas, kus siiga eelmistel talvedel on saadud, saab teda suure tõenäosusega ka järgnevatel aastatel. Kudealade tsoonid vajavad ju kaitsmist. Samamoodi teeb siig oma elurajoonis nn tiire, ujudes ühe ja sama augu alt päevas mitu korda läbi. Kui vimmad teevad seda pigem üksteise järel ning väga kitsas liinis ujudes, siis siiaparv liigub ringi laiemalt ja ka tiirude ulatused on pikemad. Kaks püügiauku, mis ristivoolu vaadates asuvad teineteisest 2–3 meetri kaugusel, võivad vabalt samal hetkel saaki pakkuda. Nagu vimb, nii on ka siig parves liikuv kala, mis tähendab, et kust tuli üks, seal on veel mõni.
Südatalvel liigub siig pigem päikesetõusu ja -loojangu ajal, kevade poole aga tiirutamiste arv päeva jooksul sageneb. Põhimõtteliselt on siiapüügiga nagu indiaanlaste vanasõnaga – istudes piisavalt kaua jõe ääres (ühe jääaugu peal) ujub varem või hiljem vaenlase laip (tiirutav siig) sinust mööda.
Pealekauba targutused
Kui siig võtab ja poolest veest lahti pääseb, on üldjuhul mingiks ajaks jama majas, vähemasti selle tiiru ajal. Samas, kui haakimine oli tühi ja kala konksu tunda ei saanud, tasub kirpu välja lappamata kohe edasi mängitada. Kui minuti jooksul uut võttu ei järgne, peaks sööda siiski üle kontrollima. Mõnikord siig justkui imeb sääsevastsete puntra oma võtuga tühjaks ja sellist sööta ta teist korda enam ei haara. Kui aga löök noogutile oli järsk, lõi siig kirpu selle eemale peletamiseks pigem sabaga. Sellises olukorras võib ta kirpu kättemaksuks (ärritaja ei lahkunud tsoonist!) mõni hetk hiljem uuesti haarata. Kui siig esimese korraga kirpu kätte ei saa, ajab see teda pigem veel rohkem närvi, mis tähendab, et koheselt võib toimuda uus võtt.
Kui kala jäi haakides otsa, aga pääses väsitamise ajal siiski pooles vees vabaks, ei riku see üldjuhul siiaparve liikumise trajektoori. Mõnda aega ei pruugi küll midagi juhtuda, aga kui olla piisavalt kannatlik ja oodata, tuleb parv varem või hiljem tagasi. Seetõttu on tark ka järgmistel päevadel end samale jääaugule sättida – kui siiad olid seal eile, on nad samas ka täna ja homme.
Siiapüük jää pealt on mõnes mõttes nagu meriforellipüük – häid võtte on harva, kala leidmiseks tuleb vaeva näha, äraminekuid ja lihtsalt tühje lööke on palju ning sageli jäävad püüdjale vaid tühjad pihud. Ja seda isegi siis, kui püügikohti teada. Selleks, et suures jões paremini orienteeruda, on tark omada kajaloodi. Kui loodi ekraanipilt veerand tunni jooksul midagi põnevat ei näita ja ka püüdjal pole kala olemasolu kohta antud paigas head eelinfot, on mõistlik otsida uus püügiauk. Kümmekond meetrit ristisuunas teisele voolujoonele või ka sama liini pidi edasi liikumine võib pakkuda üllatusi. Minu tavaline püügikord näebki välja nii, et käin 100-meetrisel lõigul nii 10-meetriste vahedega auke läbi, tehes aeg-ajalt neid ka pisut teisele voolujoonele. Ühele augule pühendan kümme minutit, kui midagi ei toimu, liigun edasi.
Siig on meriforellile sarnane veel ka selles mõttes, et kui sulle tundub, et oled haagitud kala juba küllalt kaua ujutanud ja ta näib välja võtmiseks piisavalt väsinud, leiab ta alati viimasel hetkel uue energia ja paneb jääaugu all püsti sellise tantsu, et hoia alt. Sageli on sel hetkel vaba tamiili, millega kala väsitada, väljas veel vaid meetrike. Need äraminekud jäävad pikalt vaevama.
Kesktalvel, kui ka teised kalad jões eriti ei liigu, käivituvad siiad harvemini. Mida rohkem hakkavad vimmaparved jões ülesvoolu liikuma, seda rohkem läbivad nad ka siigade tsoone ja kuna igasugune konkurents on alati ärritav, ajab see liikvele ka siiad. Olles saanud ühest jääaugust vimba, ahvenat või isegi särge, ei tähenda see, et sealt järgmiseks siiga ei tule. Minu üks ägedamaid avastatud siiatsoone algaski suurte särgede laulupeoga. Peale mõnda särjepätsi tuli üks vimb, pärast seda kena ahven ning siis kõva tühilöök noogutile. Istusin kannatlikult edasi ja viie minuti pärast järgnes võtt. Haakides oli korralik kala otsas ja pärast väsitamist maandus jää peal kena siig. Püüdsime sõbraga samas rajoonis järgmised paar tundi ning saime veel mitmeid siiavõtte.
Lätlase kombel jääaugu püüdjale hõlma alla puurimine ei näi siiapüügil olevat eriliselt häiriv tegur, kui püük ei toimu just väga madalast veest (1,5 m). Sellegipoolest on viisakas kõrvalpüüdjaga väike vahe sisse jätta või siis vähemasti luba küsida, kui lähemale puurimise vajadus hirmsasti hinge pugema hakkab.
Lõpetuseks
Kui kalasaak ei ole püüdjale eesmärk omaette, on siiapüük oma kontrastsuselt üks ägedamaid jääpüüke. Hetkest, mil silm kevadiselt soojas päikeses mõnusasti kinni hakkab vajuma, on vaid mõni sekund sinnani, kui pulss korraliku kiirendusega lakke kargab ja käed adrenaliinist värisema hakkavad. Ja kui lõpuks see võrratult ilus, hõbedaselt sillerdav kala jääle maandub, valdavad sind kahetised tunded – ühelt poolt tahaks niivõrd ilusa kala vabaks lasta, teisalt aga on soolasiig isegi minusugusele kala söömist mitte üleliia väärtustavale inimesele midagi niisugust, mida peab mõned korrad aastas kindlasti proovima.
Konks näppu!
Seitse asja, mida on Pärnu jõel talvise siiapüügi alustamiseks hea tead
