Kahlamispüksid

Kummipükstes kahlamine – ohtlik või ohutu?

Avaldatud

kuupäeval

Fotod: Hanno Kask ja Tanel Ojala

Pealkirjas esitatud küsimusele vastuse leidmiseks korraldasime augustis Harku järvel turvalistes tingimustes katse, kus osalesid kolm kanget kalastajat –Erki Savisaar, Inga Lunge ja Raio Piiroja.

Enne katset

Ainus naissoost katsealune, kirglik kalastaja Inga Lunge oli enda sõnul varem korduvalt kummipükstes kahlanud ning kala püüdnud, ent polnud kunagi varem kahlakates sisse kukkunud. Oma jah-sõna katses osalemiseks andis ta kiiresti, aga katsepäeva hommikuks oli ärevus nii suureks paisunud, et Inga värises nagu haavaleht, justkui oodates mingit hirmsat kohtuotsust.

„Minu tööks on inimesi õpetada, kuidas esinemisärevusega hakkama saada, end kontrollida ja hingata. Praegu aga pean ausalt tunnistama, et sellist ärevust, kui süda rinnus niimoodi peksab ja ma lausa värisen, ma varasemast ei mäleta,“ tunnistas ta. „Ja see ei ole nüüd mingi näitleja jutt, et oo, ma olen nii närvis. Ma olen tegelikult ikka supernärvis!“

Erki Savisaarel varasem kogemus kummipükstega kahlamisest puudus, seega ei osanud ta ka midagi hullu karta. Ta tuli õigeks ajaks kohale, pani kummipüksid jalga ja ootas stoilise rahuga juhtnööre edasise tegevuse kohta. „Ise ma pole varem kummipükstes kalastanud, aga tean paljusid, kes käivad, ning püüan täna nende sõnade järgi teha,“ ütles ta. Ühtegi sõpra ta enda sõnul kummipükstesse kaotanud ei ole, sest need, kes kahlamispüüki teevad, on kogenud kalastajad. „Ise loodan siit häid praktilisi kogemusi saada. Minu tuttavad soovitavad, et kahlama minnes peab nuga alati vööl olema. Kui vees ümber käid, tuleb püksid lõhki lõigata ja õhk välja lasta.“

Raio Piiroja, kel on reeglina alati kiire, tuli seekord kohale varem ja oli kogu seltskonnast ainus, kes teadis täpselt, mis teda ees ootab. „Mina sisuliselt elangi kummipükstes – vahel ei võta ma neid öösekski ära, sest kiire kevadpüügi ajal ööd ju sageli polegi. Tundub uskumatu, aga ma pole kummipükstes veel kordagi sisse kukkunud. Küll aga olen end teadlikult kummipükstes vees pikali visanud, et teada saada, mis juhtub,“ rääkis ta.

Katse

Katse nägi välja nii, et kõik osalejad ronisid kummipükstesse, kahlasid Harku järvel motoklubi ees kõhuni vette ja viskasid end seal kordamööda pikali. Seejärel tuli end vees hulpides selili keerata ning jalad põhja suruda.

Miks selili? Vees kahlatakse ja koperdatakse ju nägu ees ning sisse kukutakse tavaliselt ikka kõhuli. Asi on selles, et selili vees olles on kõige lihtsam jalgu kõhu peale konksu tõmmata ja põhja suruda. Kui hakata jalgu konksu tõmbama kõhuli vees hulpides, vajub pea vee alla ja võib kergesti tekkida paanikahoog. Selili olles ja jalgu konksu tõmmates aga tõuseb pea, vastupidi, vee peale. Kui siis kätega veel natuke kaasa aidata, saab jalad üsna kergesti põhja lükata.

Kava kohaselt pidi esimesena katse läbi tegema Inga, aga pärast tema peaaegu et hüsteerilist vastuseisu viskas end Inga asemel vette pikali hoopis Raio. Tema polnud küll kursis, et kõige lihtsam on vees püsti saada siis, kui end selili keerata, ent korvas selle veega sinapeal olemise ning väga hea füüsilise vormiga. Raio sai vees vabalt püsti igast asendist, aga tunnistas hiljem, et kõige kergem on seda teha siis, kui end alustuseks vees selili keerata. Mõne minuti pärast sulistasid järves juba kõik osalejad ning mingit hirmu uppumise ees polnud enam kellelgi. Raio ja Erki ujusid, kummipüksid jalas, isegi krooli.

Kõik katses osalenud tõdesid, et selili vees olles on kõige lihtsam jalgu kõhu peale konksu tõmmata ja põhja suruda.

Pärast katset

Taas kaldale jõudes tõdes Inga, et kartus oli olnud täiesti asjatu. „Eks inimene kardab ikka seda, mis talle tundmatu on. Mina pean end tegelikult suhteliselt julgeks tüdrukuks ja imestan nüüd ka ise, et algul nii närvi läksin,“ muljetas ta. „Natuke rahustas see, kui nägin, et Raioga ei juhtunud midagi, samuti teadmine, et me saame katset kolmekesi koos teha. Soovitan kindlasti ka teistel kalastajatel see kahlamispükste-asi turvalistes tingimustes järgi proovida. Isiklikud kogemused õpetavad kõige rohkem, teiste jutt ei maksa midagi!“

Erki sõnul ta väga ei pabistanud. „Tundus, et tänase katse juures oli kehakaal abiks ja ma olin üsna kindel, et juhtub mis juhtub, aga põhja ma ei lähe. Teine hea asi oli see, et minu kummipüksid olid sisuliselt ideaalses mõõdus – väga palju vett mul neisse ei tulnud, teisalt ei jäänud sisse ka väga palju õhku. Isegi üks sokk jäi kuivaks,“ rääkis ta. „Mina arvan, et kõik, kes kummipükstes kalale lähevad, peaksid sissekukkumist enne kontrollitud keskkonnas harjutama. Siis ei ole see olukord, kuhu ootamatult satutakse, kalastajale võõras ning on mingisugunegi aimdus, mida teha ja kuidas sealt turvaliselt välja tulla. Üldlevinud tõekspidamine, et nuga peab alati vööl olema, paika ei pea. Selle noaga pole hädaolukorras küll reaalne pükse lõhki lõikama hakata.“

Ka Raio oli seisukohal, et kummipükse ning nendes kahlamist pole vaja karta. „Näiteks jalgpallis saab oluliselt rohkem inimesi vigastada kui kummipükstes. Küll aga peaksid kõik kalamehed enne püügile minekut kummipükstes vette kukkumist ja püstisaamist turvalistes oludes katsetama. Täna sai järgi proovitud ka selili keeramine ja nii on tõesti kergem jalgu põhja saada,“ ütles ta.

Miks siis kummipükstes ikkagi uputakse?

Eks eelkõige seetõttu, et vette kukkudes satutakse ootamatult uudsesse olukorda, kus esimene refleks on õhku ahmida ja üritada end võimalikult kähku püsti ajada. Õhu ahmimise asemel aga tõmmatakse ilmselt kopsudesse tubli sõõm vett ning tekib paanika. Ja kõhuli asendis püstitõusmine ei ole alati nii lihtne nagu kõrvaltvaatajale paistab – selle õnnestumises saab olla enam-vähem kindel vaid siis, kui ollakse Raio Piirojaga sarnases füüsilises vormis.

Mida teha, et kõnealuseid õnnetusi ei juhtuks? Kõik katses osalejad olid seisukohal, et enne kahlamispüügile minekut tuleks kummipükstes vette kukkumine ning uuesti püsti saamine turvalistes oludes omal nahal järgi proovida. Ainult nii saab hätta sattudes käituda isiklikele kogemustele tuginedes.

Teiseks – hoidke kahlamise ajal silmad lahti, meeled erksad ning jälgige ümbrust. Olge ettevaatlik kohtades, kuhu ulatuvad suurte laevade tekitatud lained, sest need võivad kõige ootamatumal hetkel ebameeldivalt üllatada. Samuti maksab meeles pidada, et rohkete libedate kividega meriforellirand tähendab kahlajale kordades suuremat väljakutset kui madal ning ühtlase põhjaga haugilaht.

Mis aga kõige tähtsam – vältige alkoholi tarbimist enne kahlama minekut ning selle ajal. Võib ju mõelda, et mis see paar lonksu kangemat ikka teeb, annab ainult sooja, vesi ju külm. Paraku piisab ka väikesest eksimusest, oma võimete ülehindamisest või aeglustunud reaktsioonist, et tulemus oleks fataalne. Alkohol ja kahlamine ei käi kokku!

Click to comment

Populaarsed

Exit mobile version