Connect with us

Kalateadus

Kumb oli enne – stress või parasiit?

Avaldatud

kuupäeval

Kunda ja Keila jõe alamjooksu lõhedel esineb palju kalahallitust, mida põhjustab parasiit nimega vesihallik. Jürgen Karvak uuris oma magistritöös, kas oomütseedist vesihallikuga (Saprolegnia) nakatumine mõjutab Atlandi lõhe (Salmo salar) noorkalade stressitaset Kunda ja Keila jões.

Alustuseks on oluline mainida, et tavapäraselt negatiivse alatooniga sõna „parasiit“ ei peaks minu meelest käsitlema negatiivsena. Parasiite on looduses rohkem kui teisi eluvorme ning neil on ökosüsteemides väga oluline roll koosluste toimimas hoidmisel. Selge on aga see, et peremeesorganismi ennast parasiidiga nakatumine ei rõõmusta.

Mõned mõisted

Tähnik – lõhe (ja ka forelli) mageveeline elustaadium vastse ja smoldi vahel.

Smolt – lõhe, kes laskub jõest mere suunas ning kelle keha on hõbedane ja füsioloogia muutumas või muutunud, et kohaneda eluks soolases merevees.

„Terve“ – siinses artiklis lõhe, kelle kehal pole silmaga nähtavat seenelaadse haigustekitaja haiguskollet.

„Nakatunud“ – siinses artiklis lõhe, kelle kehal on silmaga nähtav seenelaadse haigustekitaja haiguskolle.

Stress – organismis vallanduv füsioloogiliste reaktsioonide kaskaad, mingi häiringu (stressori) järel, et taastada keha stabiilne olek.

Atlandi lõhele hüdromorfoloogiliselt ideaalne kärestik Kunda jõe alamjooksul. Foto: Jürgen Karvak

Euroopa rändekalade uimed ei käi hästi

2020. aastal avaldas maailma rändekalade ja jõgede hoidmise ning taastamise eest seisev Maailma Kalarände Fond (World Fish Migration Foundation) koos teiste keskkonnaorganisatsioonidega raporti, milles leiti, et viimase 50 aasta (1970–2016) jooksul on Euroopa rändekalade arvukus langenud 93%. Rändekalad ujuvad oma elus pikki vahemaid toitumis- ja sigimisalade vahel, et läbida elutsükkel ning toota järglasi. Lisaks on veel palju liike, kes pole tuntud küll rändekaladena, kuid läbivad elu jooksul siiski pikki rändeid. Eestis läheb lõhel küll aina paremini ja ka üldiselt on Läänemeres põhja pool lõhe smoltide arvukus tõusnud, keskel ja lõunas aga on see püsinud stabiilne või isegi langenud.

Keeruka elukäigu tõttu ohustavad rändekalu mitmesugused probleemid. Olulisematest inimtekkelistest teguritest ja nende koosmõjudest põhjustavad rändekalade arvukuse langust näiteks paisud (rändetakistused), veeliste elupaikade muutmine (paisjärved, vooluveekogude õgvendamine ehk sirgeks kaevamine, eutrofeerumine), ülepüük, kliimamuutus, parasiidid ja invasiivsed võõrliigid. Lisaks inimtekkelistele teguritele mõjutavad liikide arvukust ka looduslikud, näiteks konkurents, saaklooma-kiskja suhe, parasiidid jpt. Parasiidid on ökosüsteemide loomulik osa ja nad on ka väga vajalikud, tagades ja säilitades peremeesorganismide geneetilist varieeruvust. Viimane aitab omakorda populatsioonidel muutuvate keskkonnatingimustega kohastuda. Küll aga on leitud, et inimmõjud võivad osade looduslike tegurite (näiteks parasiitide) negatiivset mõju võimendada.

Atlandi lõhe noorkalade püüdmine proovide kogumiseks Keila jõe alamjooksul. Foto: Randel Kreitsberg

Vesihallik Kunda ja Keila alamjooksul

Kunda ja Keila jõe alamjooksudel on palju lõhe noorkalu, kuid ka parasiit vesihallik tunneb end seal hästi.

Oomütseedid on seenelaadsed parasiidid, kes kuuluvad protistide rühma. Vesihalliku liigid kasvavad mageveekalade, kahepaiksete ja vähilaadsete või nende marja peal ning põhjustavad haigust nimega saprolegnioos ehk kalahallitus. Väljanägemiselt moodustab vesihallik helehalli vatja seeneniidistiku laadse haiguskolde.

Eestis on vesihallikuga nakatumist võrreldes teiste Eesti lõhejõgedega registreeritud tunduvalt rohkem Kunda ja Keila jõe alamjooksu lõhedel – viie aasta jooksul (2017–2021) on märgatud Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi lõheliste seirepüükidel keskmiselt vastavalt 17% (2021. aastal koguni 38%) ja 16% nakatunud kalade osakaalu. Mainitud jõgede alamjooksul on ka suurimad lõhe noorkalade asustustihedused Eestis, 2021. aastal samasuviseid vastavalt 181 ja 93 ning kahesuviseid 34 ja 33 isendit 100 m2 kohta.

Ühe aasta ja suve vanuseks elanud Atlandi lõhe noorkala, kelle seljal on parasiit vesihalliku kolle. Foto: Randel Kreitsberg

Tervete ja nakatunud lõhede stressitase ei näi erinevat

Lõhede stressitaset uurisin sagedasti kasutatava parameetri, stressihormoon kortisooli sisalduse põhjal kala veres. Lühiajaline stress on elusorganismidele vajalik, et taastada mingi häiringu järel keha stabiilne olek. Pikaajaline stress võib aga organismile halvasti mõjuda, sest keha stressivastus kasutab ressursse, mis tulevad teiste keha ülesannete (nt kasvamine, sigimine, immuunsüsteem) arvelt.

Ilmnes, et tervete ja parasiidiga nähtavalt nakatunud lõhede vere kortisoolitasemed ei erinenud jõgede sees ja ka siis, kui kahe jõe kalade proovide tulemused kokku olid pandud (vt joonis 1). Samuti polnud seost kortisoolitaseme ja selle vahel, kui suure suhtelise osa kala pindalast parasiit kattis. Miks kalade kortisoolitasemed ei erinenud, on keeruline öelda. Küll aga kirjutatakse teaduskirjanduses, et tavaliselt nakatuvad vesihallikuga juba eelnevalt häiritud kalad, olgu selleks siis otsene vigastus või hoopis erinevatest teguritest põhjustatud stress. Näiteks võib stressi põhjustada kalade suur asustustihedus, saasteained, madal veetase, kõrge veetemperatuur või selle kiire muutumine. Kunda ja Keila jões on suur lõhe noorkalade asustustihedus ning riikliku veeseire käigus on neis jõgedes leitud liiga kõrged saasteainete sisaldused (nagu ka mitmetes teistes jõgedes). Võimalik, et mainitud tegurid soodustasid vesihallikuga nakatumist.

Uuritud lõhe noorkalad olid püüdmise hetkeks olnud nakatunud vähemalt 1–2 kuud. Varasemalt on leitud, et rasketesse oludesse sattudes kortisoolitase tõuseb, kuid mida kauem organism nendes oludes on, seda madalamaks tema kortisoolitase langeb. Ühel hetkel võib stressis kala kortisoolitase olla sama mis stressita kalal. Seevastu immuunsüsteem võib olla kahjustunud, sest kala keha on kurnatud ja kui keskkonda tekib uusi ohte, ei pruugita neile enam adekvaatselt vastata. Kuna saproleegnia on progresseeruv ehk kasvab aina suuremaks, võiks oodata, et tema mõju peremeesorganismile ehk kalale suureneb.

Kunda ja Keila jõkke siseneb sügiseti ka suhteliselt palju täiskasvanud lõhe kudejaid, kellest nii mõnedki nakatuvad kuderände ajal oomütseedist parasiidiga. Seetõttu võib neis jõgedes olla palju haigustekitaja eoseid ehk paljunemisrakke. Nii Kunda kui Keila jões peab suur hulk kudejaid ära mahtuma lühikesele jõelõigule, sest Kunda jões takistab lõhede ülesvoolu rändamist suudmest 2,3 km kaugusel inimtekkeline Kunda I pais, Keila jões aga 1,8 km kaugusel looduslik rändetakistus Keila juga. Seetõttu on suurte kudelõhede näol jões ka parasiidile palju kasvupinda. Samuti võib mängus olla mõni teine keskkonnategur või ka paljude tegurite koosmõjud.

Spontaanne „välilabor“ jõe ääres proovide kogumiseks ja töötlemiseks. Foto: Jürgen Karvak

Kunda jõe lõhedel vesihallik suurema suhtelise katvusega

Ilmnes, et meie püütud valimis oli Kunda jõe lõhedel parasiteeriv vesihallik oluliselt suurema suhtelise katvusega ehk parasiit kattis Kunda jõe nakatunud lõhedel keskmiselt suurema osa kehast kui Keila jõe lõhedel – keskmiselt vastavalt 10,8% ja 5,5% (vt joonis 2). See tekitab omakorda põneva küsimuse, kas Kunda jõe lõhed ei suuda parasiidiga nii hästi võidelda ja kui nii, siis miks? Ehk on nende immuunsüsteem mingi muu keskkonnaohu tõttu rohkem kurnatud või soodustab seal haiguse levikut mõni teine vesihalliku perekonna oomütseedi liik või mõni nakkavam tüvi? On seal haigustekitaja eoseid rohkem või on haiguse ägedama kulu taga hoopis mõni muu põhjus (nt jõgede temperatuurirežiim)?

Küsimusi tekkis juurde

Kumb siis oli enne, kas stress või parasiit? Minu magistritöö sellele küsimusele vastust ei pakkunud, kuid andis teadmise, et stressitase ei ole juba vähemalt 1–2 kuud haigetel lõhedel kõrgem kui tervetel. Selle põhjuseks võib olla ülerahvastatud jõgedes elavate lõhede ära väsitatud stressivastus, teised tegurid või nende koosmõjud. Et haiguse iseloomu ja mõju kohta lõhedele täpsemaid järeldusi teha, on tarvis lisaks analüüsida juba külmkapis ootavaid proove ning koguda uusi andmeid, näiteks lõhede stressitaseme kohta jõgedes, kus parasiiti ei esine.

Tartu Ülikooli teadlased (vasakult) Tuul Sepp, Richard Meitern, Randel Kreitsberg, Roland Svirgsden ja magistrant Jürgen Karvak välitöödel Keila jõe ääres proove kogumas. Foto: Jürgen Karvak

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.