Connect with us

Välismaa

Kalapüügi võimalikkusest Gran Canarial

Avaldatud

kuupäeval

Aasta algul puhkasime Gran Canarial ja kirgliku kalamehena tekkis reisi ajal mõistagi soov ka kala püüda.

Gran Canarial pakutakse turistidele kalapüügiks peamiselt organiseeritud kommertslikke paadireise, aga neid me kasutada ei soovinud – kala seal pigem ei saada ning tegeletakse rohkem molutamise ning õlle ja kokteilide libistamisega. Seega otsisin internetist kohalike inimeste kontakte, kellega koos kalaretk ette võtta. Näiteks Instagramis on selliseid mehi palju, aga kontakti on nendega väga raske saada, sest kirjutades keegi üldiselt ei vasta. Hiljem selgus ka põhjus – kohalike kalameeste inglise keel on puudulik või üldse olematu. Mõnede meestega, kes olid nõus meiega kalale tulema, õnnestus kokku leppida isegi ajad ja kohad, kuid reaalseks püügiks nendega kordagi ei läinud. Alati tuli neil midagi vahele või oli mingi muu põhjus, miks kalaretk katki jäi.
Nii saabus meie viimane reisipäev Gran Canarial ning lootus kohalikku kala tabada oli sisuliselt kadunud. Olime käinud randades, piltilusatel matkaradadel ja isegi langeva joa all end jahutanud, kuid unistus kala püüda oli vaatamata kõigile pingutustele täitumata.
Viimasel hommikul läksin muulile jalutama ja minu suureks üllatuseks passisid selle taga kalamehed. Esmalt sain jutule Läti Salmo kaupluste juhatajatega, kes loopisid usinasti lanti, aga kala ei paistnud saavat. Seejärel liikusin edasi muuli tippu, kus üks kohalik kalamees mitme ridvaga (seaduse järgi on Gran Canarial lubatud kasutada kaht püügivahendit kuni kolme konksuga) püüdis. Selle põgusa aja jooksul, kui ma tema tegevust uudistasin, jõudis ta välja tõmmata mõned suured kuldvöötahvenad. Püügiks kasutas ta tavalist neljameetrist rulliõnge, mille rakendus koosnes ujukist, tinast ning kahest pika lipsu otsas olevast konksust. Söödaks läksid suurte, 7 cm pikkuste krevettide tükid.
Järgmisel korral, kui mees õnge taas välja tõstis (konksusööt oli nahka pandud), küsisin inglise keeles, kas võiksin tema ridvaga korraks õnne proovida. Selle peale ulataski Ipolino mulle õnge. Kuna olen elu jooksul ujukõngega väga palju püüdnud, polnud sellega toimetamine minu jaoks mingi probleem. Veel enne aga, kui ma rakenduse vette jõudsin heita, viskas mees sööta. Selleks kasutas ta pikemat kärbsepiitsa meenutavat seadeldist, mis oli kinnitatud ämbri külge. Peibutussöödaks näis olevat ämbritäis vees immutatud tavalist saia. Uskumatu, aga see toimis ülihästi!

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.