Connect with us

Veeohtus

Kahlamispükstest ja ohutusest mootorpaadi kasutamisel

Avaldatud

kuupäeval

Kordamine on tarkuse ema. Kuna käes on sügis ja kalastajad hakkavad jahtima meriforelli ja muid kalu, kes ilmade jahenedes madalasse vette tulevad, ning suur osa teeb seda kahlamispükstes (rahvakeeli kummipükstes) vees sumbates, ei tee paha vees liikumise põhitõed üle korrata. Samuti maksab alanud sügisese püügihooaja valguses üle korrata mootorpaadi kasutamise ABC.

Ohutus kahlamispükste kasutamisel

• Kui võimalik, mine kahlamispükstes kalale koos kaaslasega, siis on võimalik terviserikke korral üksteist aidata. Kui otsustad siiski üksinda minna, teavita koduseid ja võimalusel veel kedagi sellest, kuhu lähed, millal lähed ja mis ajaks sa plaanid kaldal tagasi olla. Kui oled tagasi kaldal ohutus kohas, siis teavita sellest ka neid inimesi, kel oled ennast valvata palunud.

• Üksi kahlamispükstes kalale minnes pane selga pauk- või tavaline vest. Hästi sobivad ka kõiksugused ujuvad joped, kuhu päästevest sisse on õmmeldud. Kuna päästevahendite valik on suur, peaks igaüks leidma endale sobiva.

• Ole kaine! Kaine olek ei tähenda ainult 0 promilli. Ka pohmellis peaga võib hommikul tasakaalu hoidmine poolest kehast saadik vees olla üsna keeruline. Pohmelliga külma vette kukkudes võib šokk olla oluliselt suurem kui ilma pohmellita.

• Kasuta kahlamispükstel rihma. Enne rihma pealepanekut mine vette, et õhk pükste alaosast välja tuleks. Katsed on näidanud, et rihm hoiab vette kukkumisel ära suurema vee pükstesse tungimise.

• Enne vette minemist kükita, et võimalikult palju õhku pükstest välja tuleks.

• Jope pane alati pükste peale, siis ei tule kukkudes vesi kohe pükstesse sisse.

• Ära mine liiga sügavale. Kala on tihti madalamas, kui sa arvata oskad. Võrgumeestele meeldetuletuseks – vesi võib ööga tõusta ja hommikul ei pruugi enam võrke kätte saada.

• Kui peaksid vette kukkuma, katsu säilitada rahu – sellises seisundis käitub inimene tavaliselt intuitiivselt ega mõtle eriti, mida teha. Kui mõtlemiseks siiski aega jääb, tasub end selili keerata ja jalad konksu tõmmata, seejärel end ujumisliigutusega püstisesse asendisse keerata ja jalad põhja suruda. Tavaliselt kukutakse kahlates kõhuli; kui püüda nüüd jalad konksu tõmmata, vajub pea veel sügavamale vee alla ja niisugust asja keegi intuitiivselt ei tee. Tulemus on see, et summitakse kõhuli olles õhku täis sirgete jalgadega kuni võhm otsa saab ja uputakse ära.

Et sellest teooriast mingit kasu oleks, peaks hädaolukorrad soojas vees ja sõprade juuresolekul mitmeid kordi läbi mängima. Vastasel korral on see nagu raamatu järgi köiel käima õppimine – on küll kirjas, et kui hakkate paremale kukkuma, kallutage vasakule, aga ilma treeninguta pole sellest mingit kasu.

• Tundmatus kohas vette minnes ole ettevaatlik. Eesti rannikul on kohti, kus põhi väga järsult kukub. Merepõhjas on ka saviseid kohti, kuhu jalg võib sisse vajuda ja kust seda on tasakaalu kaotamata väga raske kätte saada. Kui vesi on sogane või väljas on pime ja sa ei näe põhjas olevaid kive, liigu hästi väikeste sammudega. Hoia keharaskus tahapoole ja lükka jalgu kordamööda ette. Tavaliselt kukutakse just kivide otsa koperdamisel.

• Jälgi ilma ja lainet. Pea meeles, et laineid ei tekita ainult tormituul, vaid ka mööduvad laevad.

• Valmista oma kahlamispükstes kalastamine kaldal võimalikult korralikult ette, nii et sa ei peaks vees enam liigseid tähelepanu hajutavaid asju tegema. Ära pane võrguankruid ega muid raskeid asju rinnataskutesse ega kahlamispükstesse.

• Teadvusta endale, et võid vees kukkuda ja ole selleks valmis. Harjuta end külma veega, võimaluse korral peale sauna või siis hommikuse külma dušiga. Variant on ka talisuplust harrastada.

Ohutus veesõiduki kasutamisel

Kuigi ohutusest mootorpaadi kasutamisel on räägitud palju, ei tee paha vee jahenedes põhitõed veelkord üle korrata. Järgnevad punktid on läbi analüüsitud koos Päästeametiga ja siit leiab enda jaoks midagi nii algaja paadimees kui ka kogenud merekaru.

• Täna puudub veesõidukitel korraline tehniline ülevaatus ja käib vaidlus, kas selline asi peaks olema või mitte. Mina olen seda meelt, et ei pea. Paljudel inimestel on tänapäeval paate rohkem kui üks ja kui neid peab Eesti eri paigus inspektorile hakkama ette näitama, ei taha seda keegi teha. Küll aga peab igaüks seisma hea selle eest, et tema paat tehniliselt oleks korras, sestap on mõistlik lasta paati kord aastas mõnes tunnustatud paadiettevõttes hooldada. Lisaks tehnilisele korrasolekule peab jälgima, et oma veesõidukit nõuetele mittevastavalt ise ümber ei ehitataks ning liiga suurt ja võimsat mootorit ei paigaldataks – iga tehnilise muudatusega tuleks ikka spetsialisti (mitte isehakanud garaažiteadlase) poole pöörduda. Mootorpaadis võiks olla sõltumata tema mõõtmetest ka tulekustuti. Pole midagi hullemat kui tulekahju vee peal. See võib tunduda uskumatu, aga kui paadiplastik kord juba tuld võtab, on seda väga raske kustutada.

• Mootorpaadi korral on oluline turvanöör käe või riietuse külge kinnitada, et mootor juhul, kui peaksite paadist välja kukkuma, ikka välja sureks. Eriti oluline on turvanöör üksi paadis sõites. Ilma roolimeheta töötav mootorpaat hakkab vee peal ringe tegema, saab oma vette kukkunud roolimehe kätte ja võib teda päris hullusti vigastada.

Turvanöör

• Iga paadiomanik peaks teadma, millise tuulega oma alusega merele võib minna. Seda ei saa aga teisiti teada kui proovides. Oma paadi tundmaõppimist maksab alustada rahulikuma ilmaga.

• Omaette teema on päästevest. Kas see peaks olema sõidu ajal seljas või mitte? Seadus nõuab, et paadis peavad olema vestid iga pardal oleva inimese jaoks. Suvel sooja ilma ja veega ning hea ujumisoskusega võib vesti seljas hoidmine tunduda ebamugav ja tegelikult ongi. Elu peab olema ka mõnus. Et sellekohane otsus õigesti langetada, tasub kõigil proovida vees, kus jalad põhja ei ulatu, päästevest endale selga panna. Üksi, ilma abilisteta, ei maksa seda siiski ette võtta.

• Kõik navigatsiooniseadmed peaksid olema paadis dubleeritud. Näiteks GPS-seade ja merekaart mobiiltelefonis. Või GPS ja kompass. Või lisaks suurele kaardiplotterile tagavaraks väike käsi-GPS.

• Dubleeritud peaksid olema ka paadist vee väljaviskamise vahendid. Lisaks pilsipumbale võiks suuremas paadis olla ka ämber, väiksemates alustes hauskar. Vesi satub paati kolmel põhjusel – paat lekkimise või vihma tõttu või lööb laine üle parda (vahel harva ka paadimootori katkisest jahutussüsteemist). Sõltumata vee paati sattumise põhjusest on vaja see paadist kiiresti välja saada.

• Kui sa paadiga kuskile sõidad, teavita mõnd inimest sellest, millal, kuhu ja kui kauaks sa lähed, ja millal peaksid kohale jõudma. Veel parem, kui neid inimesi, kes sinu merelkäigust teavad, on mitu. Ära kohale jõudes unusta neid teavitamast.

• Kui sa sõidad sadamast välja või eemaldud rannast, vaata mitu korda üle õla ja jäta meelde, milline see koht, kuhu pärast tagasi on vaja tulla, merelt välja näeb. Jäta meelde kaldajoon, korstnad, mobiilimastid ja kõik muu silmapaistev, sest siis on võimalik visuaalse pildi järgi samasse paika tagasi pöörduda.

Jäta meelde kaldamärgid.

• Väikeses paadis ei tohi kohtade vahetamiseks mitmekesi korraga püsti tõusta. Ühelt kohalt teisele liigutakse ükshaaval. Sama kehtib ka mitmekesi sõudepaadis kalastamisel. Võimalusel peaksid paadis kõik istuma.

• Paadikapteni moraalne jõud peab paadisolijatest üle käima. Kapten ütleb, kes ja millal vesti selga paneb, kes kus istub jne. Kapten ei juhi mitte ainult paati, vaid ka inimesi paadis. Väikelaeva kapten on see, kes juhib paati.

• Mootorpaadiga minnakse merele täis kütusepaagiga. Paadimootor võib hakata näiteks katkise sõukruvi või mõne muu rikke tõttu kordades rohkem kütust võtma.

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.