Connect with us

Aasta kala

Haug: tõsilood ja legendid

Avaldatud

kuupäeval

Aastakala 2021

Aasta kala 2021 – haug (lad Esox lucius) – on erakliku eluviisiga. Lisaks uhkele välimusele iseloomustab teda suurepärane nägemine ja hea ujumiskiirus. Eriti muljetavaldav on kiirendus – selles talle teiste kalade hulgas naljalt vastast ei ole. Haugi silmad on väga liikuvad ja võimaldavad saaki näha pea igas suunas, mis teeb temast väga eduka küti. Teda peetakse veekogu sanitariks, kuna tema saagiks satuvad eelkõige nõrgad ja haiged kalad. Toidupuuduse korral aga kõlbab saagiks kõik, millest jõud üle käib, kaasa arvatud liigikaaslased.
Väiksemad haugid elavad pigem kaldaäärses tihedamas taimestikus, suuremad kalad viibivad rohkem avavees ja sügavamal, kuna neil seal looduslikud vaenlased sisuliselt puuduvad.

Kuidas haugil meie veekogudes läheb?
Haug on meie järvedes ja jõgedes kõige levinum kalaliik. Väga hästi tunneb ta end ka vähesoolases rannikumeres, eriti Väinameres. Talle sobivad enim selgeveelised taimestikurikkad veekogud, kuid ta saab hakkama ka kehvemates elupaikades, näiteks isegi taimestikuvabades vanades kruusakarjäärides. Haug talub küllaltki erinevate omadustega ja muutlikku veekeskkonda, näiteks temperatuuri 0,1–29oC, madalat hapnikusisaldust ja pH kõikumist vahemikus 3,5–9,5 ning talle sobib nii magedaveeline elupaik kui kuni 5–6‰ soolsusega piirkonnad Läänemeres (2).
Tänu oma headele ujumisomadustele saab haug võrdselt hästi hakkama nii seisvas vees kui suhteliselt kiirevoolulistes jõgedes ja on võimeline ületama oma teekonnal koelmule madalamaid rändetõkkeid. Maailmas levib haug küll ainult põhjapoolkeral, kuid siiski võib teda pidada üheks suurima levialaga magevee kalaliigiks.
Üldistatult võib öelda, et meie haugil läheb hästi, kuigi aastati on haugi põlvkonnad erineva tugevusega. Kudemisedukuse ja maimude saatuse määrab ära eelkõige see, kas kevadine veetase on piisavalt kõrge, et koelmualad, näiteks luhad, oleks ikka vee all. Samuti on haugi, aga ka enamuse teiste kalaliikide arvukuse puhul tähtis see, kuidas nad elavad üle esimese talve. Karmidel talvedel võib noorte haugide suure suremuse põhjus olla selles, et pole jõutud piisavalt „rasva koguda“ ja nad surevad nälga.
Pika karmi talve tõttu võib osades järvedes hapnikusisaldus väheneda haugile eluohtliku piirini. Just haugi meeliselupaikades, taimestikurikastes madalates järvedes, võib talvel küllaltki sageli vee hapnikusisaldus liiga madalale langeda. Seega peavad haugid juba evolutsiooniliselt olema kohanenud taluma ka kehvi hapnikuolusid ja nii ei ole haug üldsegi väga tundlik hapnikupuuduse suhtes. Ta pole selles küll nii hea kui koger ja linask, aga annab silmad ette näiteks särjele. Järve ummuksile jäämise korral on haug üks viimaseid, kes surema hakkab. Kirjanduse andmetel taluvad haugid talvel külmas vees väga madalat hapnikusisaldust, isegi ainult 0,2–0,5 mg/l (2).

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.