Connect with us

Üks lugu

Kohe kukub läbi

Avaldatud

kuupäeval

Kell lähenes keskpäevale ja hommikune ahvenavõtt oli vaibunud juba mõnda aega tagasi. Rooservas
istuvate meeste sikuridvad tegid aeg-ajalt tujutuid tõsteid, nende omanikud aga lasid
pilkudel sihitult mööda jääd uidata.
Äkki hakkas sajakonna meetri kaugusel asuva poolsaare nuki tagant kostma krudinat ning
mõni hetk hiljem ilmus rooseina tagant kalamees tõukekelguga, liikudes poolviltu meestest
mööda otse jõesuudme poole. Jõesuue oli kõigile teada-tuntud koht – kas voolu või allikate tõttu
ei tekkinud sinna korralikku kandvat jääd isegi südatalviste külmadega. Vähegi kogenumad
kalamehed mõistsid end talvel sealt eemale hoida.
Mees Soome kelguga, kes ühtlaste tõugetega jõesuudme poole liikus, oli sündmustevaeses
keskpäevas igal juhul omaette vaatamisväärsus.
„Paneb otse jõe poole. Kohe kukub läbi,“ sõnas Habe elutargalt. Habe oli seltskonnast vanim
ning tundis kodujärve nagu oma viledaks kulunud kalastusjope taskuid.
Pikk tõstis jääaugult pilgu ja pööras Habeme näidatud suunas.
„Ei kuku, jõesuue jääb rohkem paremale,“ ühmas ta. „Läheb mööda.“
„Ei jää paremale, ette jääb. Otse suudme peale lükkab,“ jäi Habe endale kindlaks.
„Möödunud talvel üks sadas jõesuudmes sisse, aga see oli rohkem põõsaste pool,“ ei andnud
Pikk alla. „See läheb põõsastest mitu meetrit eemalt.“
„Tahad näha, kuidas kukub,“ vaidles Habe. „Ennegi neid mehi nähtud…“
„Ei ta kuku. Seal on kirmetis peal, aga ta peab seda nägema,“ sekkus lõpuks vestlusesse ka
Kiilakas. „Ega ta pime pole. Küll ta võtab kõrvale.“
Mõttevahetuse katkestas ootamatu ragin ning samal hetkel vajus tõukekelk, nina ees, hooga
läbi õhukese jääkooriku. Mees kaotas tasakaalu ja räntsatas rinnaga vastu kelgu puust käepidemetala.
Kelgu esiots kadus vee alla ning mees vajus kõhuli sinna otsa. Hetk hiljem ajas ta
end vandudes püsti – vesi ulatus talle vaevu nabani –, ja viskas jääd mööda eemale sealsamas
kõrval hulpiva kalastuskasti. Siis haaras ta kelgust ja upitas jääle ka liikumisvahendi. Viimaks
õngitses mees välja jääpuuri ning ronis sellele toetudes lahvandusest välja, hakates läbimärgi
riideid seljast kiskuma ja jääle loopima.
„Ma ütlesin kohe, et kukub läbi,“ sõnas Habe, sülitas ja nipsutas filtrini põlenud suitsukoni
osava liigitusega eemale. „Alati, kurat, vaidlete vastu.“
Ta haaras jääpuuri ja lonkis sõpradest kümmekond sammu kaugemale. Alanud oherdamine
andis tunnistust, et Habe oli otsustanud veel ühe augu puurida.

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.