Connect with us

Keskkond

Ümarmudil Ülo ehk lugu loo taga

Avaldatud

kuupäeval

Uue näitusega „Tundmatu ookean. Läänemeri maailmameres“ Lennusadamas ilmus Tammerraamatu ja Eesti Meremuuseumi koostöös lasteraamat „Ümarmudil otsib kodu“. Milline on ühe võõrliigi lugu, mis on lasteraamatu taga, selgitab raamatu autor Katrin Väljataga.

Ühel päeval küsiti minu käest, kas ma tahaks Läänemerest raamatut kirjutada. Arvasin, et seda võib kaaluda. Idee algataja, kirjastaja Tiina Tammeriga arutades said mulle kirja sellised võtmesõnad – ümarmudil, ökosüsteem, võõrliigid, looduskaitse, lõbus. Plaan oli läbi erinevate tegelaste jutustada üks lugu Läänemerest nii, et haaratud oleksid erinevad meie merele iseloomulikud taimed ja loomad.

Joonistused tegelastest pidid saama lustlikud, kuid samas äratuntavad, et raamat oleks ühtlasi ka õppevahend. Sellega sai loo illustraator Anu Kalm ka hakkama, tema leitud tasakaal tegelikkuse ja fantaasia vahel on suurepärane. Mina kirjutasin õhtuti peale päevatööd lugusid, saatsin Anule ja Tiinale ning Anu aina joonistas. Osad tegelased olid tuttavad mikroskoobi alt, osad mererannast, osad sukeldumistest, osad kahjuks ainult piltidelt (näiteks pringel ja viiger).

Miks on loo peategelaseks ümarmudil? Sest tal on vahva nimi, aga ühtlasi on ta osa ühest tänapäeva suurest keskkonnaprobleemist, võõrliikide levikust. Võõrliigiks me nimetame vaid sellist liiki, mis on oma uude asukohta jõudnud inimese kaasabil. Seega need liigid, kes praegu keskkonnamuutustest taganttõugatuna laiendavad elualasid omaenese jõul, ei ole võõrliigid. Koos pehmemate talvedega jõudis eelmise sajandi algukümnenditel Eesti aladele tagasi metssiga. Oma jala peal on meile üsna hiljuti kohale tulnud šaakal. Ka kormoranid on Läänemere põlisasukad, kes vahepeal on meie kandist olnud kadunud.

Ümarmudil akvaariumis

Võõrliik aga ilmub äkitselt välja kusagil, kus teda olema ei peaks ja kuhu ta ise kuidagi kohale ei saaks. Või siis tuuakse nad kohale teadlikult. Nii on Nõukogude Liidu perioodil püütud Eesti looduslikesse veekogudesse sisse tuua mitmeid erinevaid kalaliike, ikka kohaliku kalastiku mitmekesistamiseks. Meie järvedes ja rannikumeres on nendest liikidest end väga edukalt sisse seadnud Aasiast pärit hõbekoger – paljud ei teagi, et tema toodi Eestisse alles 20. sajandi keskel. Aeg-ajalt satub meie kalameeste õnge otsa mõni eksootilisemgi liik – näiteks harilik pakslaup või valgeamuur, keda püüti Eesti veekoguesse „istutada“ umbes samal ajal, kuid kes õnneks meil looduslikult ei paljune. Miks õnneks? Selle kohta on heaks halvaks näiteks Põhja-Ameerika järvedes ja jõgedes toimuv, kus harilik pakslaup paljuneb edukalt. Nende massiline paljunemine on seal kaasa toonud kohalike kalaliikide arvukuse tõsise vähenemise, kuna see invasiivne ehk kiiresti leviv ja kohalikule ökosüsteemile olulisi kahjusid põhjustav võõrliik on neile oma tohutu isu tõttu ohtlik toidukonkurent.

Võõrliikide teema on ümarmudil Ülo seiklusesse sisse toodud toiduahela võtmes. Ülo otsib oma kohta – Läänemere kohalikud elanikud ütlevad talle, et ta peab selle kindlasti leidma, ja et see tähendab nii andmist kui võtmist. Võõrliikide saatus ja mõju vastuvõtvale ökosüsteemile ongi teatud mõttes nende kahe poolega määratud – kui uus liik on eelkõige võtja, ehk siis tema leiab endale küll nii sobivad elutingimused kui ka toidubaasi, kuid kui teda ennast keegi ei taha süüa, muutub ta suure tõenäosusega probleemiks. Paljuneb massiliselt, tõrjub välja teised liigid, lõhub toiduahelaid ja muudab ökosüsteemi erinevaid osi siduvaid aineringeid. See võib halvemal juhul viia kogu ökosüsteemi lagunemiseni. Kui uus liik on vaid andja ehk siis ta ise ei leia endale ei sobivat peavarju ega pesapaika või napib talle endale toitu, siis ta kaob või jääb püsima nii vähearvukana, et raske märgatagi. Sellised võõrliigid võivad käituda ka salakavalalt. Ühel hetkel, kui soodsad tingimused kokku langevad, võivad nad kiiresti ja massiliselt paljuneda ning vallutada endale püsiva koha või muutuda lausa nuhtluseks. Parimal viisil sulandub uus liik ökosüsteemi ilmselt siis, kui ta on nii andja kui võtja rollis – sest just sellised on ka kohalikud liigid. Neil kõigil on oma koht ökosüsteemis, mis on kujunenud liikide ja nende elukeskkonna pikaajalise koosarengu käigus. See jaotus ja tasakaal nõuab kujunemiseks aega ning inimese tegevus võib seda rikkuda. Selle seletamiseks oligi vaja kasutada Ülo kui ühe oma koha otsija abi.

See oma koha leidmine ei ole liikidele muidugi teadlik tegevus, nii nagu Ülo seda raamatus tegi. Mulle täitsa meeldib raamatu jaoks leitud võrdlus, et toimiv terve ökosüsteem on nagu orkester, pidevas muutumises. Mängijad vahetuvad, võib-olla vahetatakse ka proovisaalis toolid välja ja värvitakse seinu. Võib-olla võetakse juurde üks kontrabass ja saadetakse ära üks metsasarv. Aga kui muutused pole liiga kiired ja drastilised, siis üksteisega kohanetakse ja muusika kestab edasi. Läänemeri on noor meri, riimveeline takkapihta, ja seetõttu on siin elustik üsna liigivaene. Läänemeres on kindlasti ruumi veel paljudele uutele liikidele, osad neist tulevad kohale omal käel ja tasapisi. Osad aga tuuakse sisse – näiteks nagu ümarmudilgi, laevade ballastveega. See on tänapäeval mereliste võõrliikide peamine levikuvektor. Me oleme kehtestanud reeglid ja nõuded, kuidas selliste „jäneste“ sissetoomise vastu võidelda – näiteks laevade ballastvee konventsiooni nõuded ballastvee käitlemisele. Kindlasti ei suuda me seda aga täielikult vältida ka edaspidi. Ja juba olemasolevatega tuleb ka hakkama saada. Kuidas seda teha, kui me ei suuda iga rändkarpi või iga virgiinia keeritsussi välja noppida (samuti võõrliigid meil Läänemeres) või iga ümarmudilat välja püüda?

Autor Katrin Väljataga näituse avamisel lastele raamatut ette lugemas

Ümarmudilatega meil läheb vist hästi – meil on nüüd üks tõhus kalamees juures, kes ilmselt aitab tema arvukust kontrolli all hoida. Kormoran. Ümarmudil kui põhjakala pole paljudele veelindudele söögiks kättesaadav, küll aga neile. Ka kohalikud röövkalad on õppinud mudilat sööma ehk siis ümarmudil on tõesti leidmas ahelas oma päris kohta. Loodus on ise leidmas ja taastamas tasakaalu. Et aga ka järgnevad tulnukad Läänemere ökosüsteemi lõhkuda ei saaks, on võib-olla veel olulisem roll inimese enda tegutsemisel, tugeval looduskaitsel. Loodus – see on mitte ainult kaitsealused liigid ja elupaigad, vaid ka laiemalt meie kõigi elukeskkond. Sellega me aitame tagada, et Läänemerele iseloomulikud liigid oleksid arvukad ja nende populatsioonid taastumisvõimelised. Nii jääb tulnukatele vähem ruumi, omadele suurem kontroll, süsteemile aga rohkem aega uue tasakaalu leidmiseks.

Ümarmudil Ülo seiklused on autori loominguline tõlgendus õpingute, erialase töö ja praktika käigus omandatud teadmistest ja kogemustest. Igasugune kokkulangevus tegeliku elu tegelastega ja sündmustega on puhas juhus.

Continue Reading
Reklaam
Kommenteeri

Jäta kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.